isa? Kas Taevane Isa tegi sinust oma Käe? „Selline on isatapja palk,” ütles ta, tuul väljas ulgumas. Tundus ebaõiglane uputada laevapoiss ja kapten ja kõik teised selle eest, mida tema oli teinud, aga kas jumalad olid siis eales õiglased? Ja umbes samal hetkel neelas pimedus ta alla.
Kui ta virgus, tahtis ta pea lõhki minna ja laev käis peadpööritavalt ringi, ehkki kapten kinnitas, et nad olid sadamasse jõudnud. Tyrion käskis tal vait olla ja põtkis jõuetult, kui üks suur kiilaspäine madrus ta kaenlasse võttis ja siplevana trümmi viis, kus teda ootas tühi veinivaat. See oli väike töntsakas vaat ja isegi kääbuse jaoks kitsavõitu. Vastu punniv Tyrion tegi oma püksid märjaks, kuid sellest polnud tuhkagi kasu. Ta suruti vaati, pea ees, põlved vastu kõrvu konksus. Tema ninakönt sügeles kohutavalt, kuid ta käed olid nii kinni kiilutud, et ta ei ulatunud seda kratsima. Minu kasvu mehele paslik kandetool, mõtles kääbus, kui kaas kinni löödi. Ta kuulis hõikeid, kui ta üles tõsteti. Iga põrutuse juures raksatas ta pea vastu vaadi kaant. Maailm käis ringiratast, kui vaat alla veeres ja peatus siis mürtsatusega, mis tekitas temas tahtmise kisendada. Teine vaat prantsatas vastu tema oma ja Tyrion hammustas keelt.
See oli kõige pikem teekond tema elus, kuigi see ei kestnud kindlasti üle poole tunni. Teda tõsteti ja lasti alla, veeretati ja asetati virna, upitati püsti ja pandi külili ja veeretati taas. Ta kuulis läbi vaadilaudade meeste hõikeid ja kord hirnatas läheduses hobune. Tema kidurad jalad hakkasid krampi kiskuma ja tegid varsti sellist valu, et ta unustas lõhkumise oma peas.
See lõppes nii, nagu oli alanudki – veel ühe veeretamisega, mis pani tal pea pööritama, ja jõnksutamisega. Ta kuulis väljas võõraid hääli, mis rääkisid talle tundmatus keeles. Keegi hakkas vaadi kaanele prõmmima ja see praksatas äkitselt lahti. Vaati tulvasid valgus ja jahe õhk. Tyrion ahmis seda kopsudesse ja katsus püsti tõusta, kuid tal õnnestus vaid vaat külili ajada, nii et ta pudenes sealt välja kõvakstambitud muldpõrandale.
Tema kohal seisis kentsakas paks mees, kellel oli kollane kaheharuline habe ja kes hoidis käes puust vasarat ja rauast peitlit. Tema kittel oli nii suur, et oleks kõlvanud turniiritelgiks, kuid selle lõdvalt sõlmitud vöö oli lahti tulnud, paljastades suure valge vatsa ja kaks kopsakat rinda, mis rippusid nagu koredate kollaste karvadega kaetud rasvakotid. Ta meenutas Tyrionile surnud meriveist, mille meri oli kord Casterly Kalju alustesse koobastesse uhtunud.
Paks mees vaatas alla ja naeratas. „Purjus kääbus,” ütles ta Westerose ühiskeeles.
„Roiskuv meriveis.” Tyrioni suu oli verd täis. Ta sülitas selle paksu mehe jalge ette. Nad viibisid pikas hämaras aamvõlvlaega keldris, mille kiviseinu katsid salpeetrilaigud. Ümberringi olid veini- ja õllevaadid – enam kui küllaga joogipoolist, et üks janune kääbus saaks öö muretult mööda saata. Või kogu elu.
„Sa oled jultunud. Mulle meeldib selline kääbus.” Kui paks mees naerma hakkas, võppus ta ihu nii ägedalt, et Tyrion hakkas kartma, et mees võib kukkuda ja ta puruks litsuda. „Oled sa näljane, mu väike sõber? Väsinud?”
„Janune.” Tyrion upitas ennast põlvili. „Ja räpane.”
Paks mees vedas ninaga õhku. „Esiteks vann, just-just. Siis söök ja pehme voodi, eks? Mu teenrid kannavad selle eest hoolt.” Tyrioni võõrustaja pani vasara ja peitli käest. „Mu maja on sinu päralt. Igaüks, kes on mu meretaguse sõbra sõber, on Illyrio Mopatise sõber, jah.”
Ja ühtegi Ämblik Varyse sõpra ei usalda ma karvavõrdki.
Kuid vanni kohta antud lubadusest pidas paks mees kinni. Niipea, kui Tyrion sooja vette laskus ja silmad sulges, vajus ta sügavasse unne. Ta ärkas alasti hanesulgedest madratsiga voodis, mis oli nii pehme, et talle tundus, nagu oleks pilv ta alla neelanud. Tema keel oli otsekui karva kasvanud ja kurk kuivas, kuid tema riist oli kõva kui raudlatt. Ta veeretas ennast voodist välja, leidis ööpoti ja asus mõnust oiates seda täitma.
Tuba oli hämar, kuid luugilaudade vahelt paistsid kollased päikesetriibud. Tyrion raputas riista kuivaks ja taarutas üle mustriliste Myri vaipade, mis olid pehmed nagu kevadine rohi. Ta ronis kohmakalt toolile akna juures ja lükkas luugid lahti, et näha, kuhu Varys ja jumalad olid ta saatnud.
Akna all marmorbasseini ümber seisid vahis kuus kirsipuud, nende sihvakad oksad raagus ja pruunid. Vees seisis alasti poiss, valmis kahevõitluseks, käes Braavose mõõk. Ta oli nõtke ja nägus, mitte vanem kui kuusteist, sirgete heledate juustega, mis langesid talle õlgadele. Ta nägi välja nii elutruu, et kääbus taipas alles mõne hetke pärast, et poiss oli tehtud värvitud marmorist, kuigi tema mõõk helkis nagu ehtne teras.
Teisel pool basseini seisis kaheteistkümne jala kõrgune telliskivimüür, mille harjal olid raudorgid. Selle taga oli linn. Lahe ümber oli tihedalt koondunud kivikatuste meri. Tyrion nägi nelinurkseid telliskividest torne, suurt punast templit, häärberit taamal künkal. Kauguses sillerdas sügaval veel päikesepaiste. Lahel liikusid kaluripaadid, purjed tuules voogamas, ja kääbus nägi ranna ääres kerkimas suuremate laevade maste. Küllap sõidab mõni neist Dorne’i või Idalinnusesse Mere Ääres. Kuid tal polnud sõidu eest millegagi maksta ja sõudjaks polnud ta ammugi loodud. Küll võiksin ma ennast laevapoisiks munsterdada ja tasuda sõidu eest nii, et lasen meeskonnal kogu tee üle kitsa mere mulle taha keerata.
Ta mõistatas, kus ta viibis. Isegi õhk lõhnab siin teistmoodi. Jahe sügistuul kandis endas võõraste vürtside hõngu ja Tyrion kuulis nõrku hüüdeid, mis kandusid taamalt tänavatelt üle müüri. See oli valüüria keele moodi, kuid ta mõistis vaid ühte sõna viiest. See pole Braavos ega Tyrosh, järeldas ta. Need raagus oksad ja jahe õhk ei kõnelenud ka Lysi, Myri ega Volantise poolt.
Kuuldes, et uks tema selja taga avanes, pöördus Tyrion näoga oma paksu võõrustaja poole. „See on ju Pentos?”
„Just-just. Mis muu?”
Pentos. Vähemalt oli sellel see eelis, et see polnud Kuningalinn. „Kus on hoorade koht?” tuli kääbusel tahtmatult üle huulte.
„Hoorasid leiab siin lõbumajadest nagu ka Westeroses. Aga teil ei lähe neid vaja, mu väike sõber. Valige minu ümmardajate seast. Ükski neist ei söanda teile ära öelda.”
„Orjad?” küsis kääbus teravalt.
Paks mees silitas oma kollase õlitatud habeme ühte haru – see liigutus oli Tyrioni meelest erakordselt rõve. „Orjapidamine on Pentoses keelatud nagu näeb ette leping, mille braavoslased meile sajakonna aasta eest peale sundisid. Kuid ikkagi ei ütle nad teile ära.” Illyrio tegi kohmaka poolkummarduse. „Kuid ma pean nüüd oma väikese sõbra ees vabandama. Mul on au olla selle vägeva linna magister ja vürst on meid koosistumisele kutsunud.” Ta naeratas, paljastades suutäie kollaseid puseriti hambaid. „Võite häärberis ja aias vabalt ringi vaadata, aga ärge mingil juhul müüride vahelt väljuge. On parem, kui keegi ei tea, et te siin olite.”
„Olin? Kas ma olen siit kuhugi läinud?”
„Täna õhtul jõuame sellest pikemalt rääkida. Mu väike sõber ja mina sööme ja joome ja teeme suuri plaane, jah?”
„Jah, mu paks sõber,” vastas Tyrion. Ta tahab mind oma kasu teenima panna. Vabalinnade suurkaupmehed mõtlesid ainult oma kasude peale. „Vürtsisõdurid ja juustuisandad,” oli Tyrioni isa nende kohta põlglikult öelnud. Kääbus mõtles, et kui kord peaks koitma päev, mil Illyrio Mopatis leiab, et surnud kääbusest on rohkem kasu kui elavast, topitakse ta õhtuks jälle mõnda veinivaati. Oleks hea, kui ma siit läinud oleksin, enne kui see päev saabub. Ta ei kahelnud, et see saabub – Cersei ei unustanud teda kindlasti ja isegi Jaimes võis tõusta
