äravad. Iidsete triloogia 1. raamat
Sa võid küsida, miks ei rääkinud ma sulle sellest varem. Miks räägin alles nüüd, kui sellest on möödas juba neli aastat. Ma lihtsalt ei saanud varem. Meie kõigi pärast ei saanud. Ma tean, et mu käitumine, mida ma ei saanud sulle siis paljuski seletada, tegi sulle tookord palju muret. Olen sulle väga tänulik, et usaldasid ja aitasid ka teadmata, miks ja mida ma teen. Igaüks poleks nii teinud. Sina tegid. Ma usun, et sa tegelikult tead juba, miks ma pidin seda tegema.
Me oleme alati üksteist usaldanud isegi siis, kui pole päris täpselt üksteise elude kõiki fakte teineteisele rääkinud. Tea, ükskõik, mis juhtuma peaks, ma pole kunagi soovinud sulle haiget teha. See oli ka põhjus, miks varjasin sinu eest neid asju nii kaua. Loodan kogu südamest, et maailm on valmis aru saama, mis tegelikult meie kõigiga toimub. Võimalik, et just sina saad oma elukutse ja oskuste tõttu seda kõigile rääkida. Võimalik, et just selle pärast sa oledki mu ema.
17. juuni 2012
Naine seisis seal, kus veel hetk tagasi polnud kedagi. Ta nahk läikles sinakalt loojuva päikese kiirtes. Aime oli tõstnud silmad kaevandilt, sest oli tajunud mingit muutust enda ümber. Naine oli pikk, kõrge, pead pikerguseks venitava soenguga, ta kandis imelikke lehvivaid, päiksekiirtes läbikumavaid rõivaid. Siia, arheoloogiliste kaevamiste segituhnitud alale ei tundunud ta kuidagi sobivat. Ometi oli naine seal – ühtaegu eemalolev ning samas kuidagi Aime suhtes huvi ilmutav. Aime tõstis pikast kummargilolekust pisut ringikäiva pea, raputas oma helevalgeid laubale langevaid juukseid ning eeldas, et naine kaob. On lihtsalt pikast päevast palava päikse all ja kaevandis kummargil olekust tingitud viirastus. Vererõhuhäire. Peapööritus. Oli enam kui kindel, et naine haihtub kohe õhku, sulab päikesevalgusesse, mis tema tagant paistes üha punakamaks muutus. Siin Maltal loojus päike suhteliselt kiiresti, kohe pidi valgusketas kaduma Tarxieni iidset monoliitkivimonumenti ümbritseva piirdeaia taha. Aime raputas end veelkord, tõmbas liivatolmuse töökinda käest ja hõõrus silmi, kaevamiskühvlike ikka veel teises käes. Naine seisis endisel kohal ning näis, et ta naeratas. Päiksekiired tema selja taga muutusid tuhmimaks, Aime ei eristanud hästi naise nägu, kuid talle tundus, nagu oleks naise silmad olnud mandlikujulised ja kannikesekarva.
Naine viipas talle käega ja pöördus ümber. Aime tõusis. Ta kloppis kollaka liivatolmu oma teksadelt ning pani kühvlikese kaevandi servale pintsli kõrvale, mille ta oli sinna juba jätnud kinnast käest võttes. Naine vaatas korraks üle õla Aime poole ning nüüd nägi neiu selgelt, et tal olidki violetset värvi mandlikujulised silmad. Aime pähe ei mahtunud äkki enam ühtegi mõtet, mida naise veider käitumne ja välimus temas tekitama oleks pidanud. Ta järgnes ei kusagilt ilmunud naisele, otsekui oleks see kõige loomulikum käitumine maailmas. Naine kõndis lähima hiiglasliku püstkivimegaliidi juurde ja… astus sellest läbi, otsekui olnuks see suitsuvinest koosnev eesriie. Kivi nende vahel paistis kuidagi imelikult virvendavat, Aime nägi naist teisel pool kivi nagu läbi loori. Naine viipas veelkord käega. Selsamal hetkel kadus viimane päiksekiir piirdetara varju ning Aime, kes tegi just otsustava sammu kivisse sulandunud naise suunas, põrkas lauba ja kogu kehaga vastu kollakat kivimonoliiti.
Tüdruk võpatas nagu kuutõbiseunest ärganu. Ta kobas kätega kivi krobelist pinda enda ees, kohta, kus hetk tagasi oli lainetanud kummaline udueesriie, mille tagant oli teda vaadanud kõige imelikumate violetsete silmadega pikk sinaka nahaga naine. Kui veel mõni hetk tagasi oli Aime veendunud, et ta näeb nägemust, teadis miski temas sel hetkel kindlalt, et see ei ole nägemus. See naine oli siin olnud. Päriselt. Tüdruk toetas lauba vastu iidvana tohutusuurt kiviplokki. Midagi sellist oli ta näinud. Kunagi. Kusagil. Kui ta ainult suudaks meenutada, kus ja millal.
1. OSA
1
Päevane leitsak oli asendunud õhtuse mahedusega. Tuul tõi mere poolt Maroko kõrbete lõhnu ja eemalsuvate kalapaatide helendavad täpid tumedal merel tekitasid Aimes tunde, et teda ümbritseb salapärane piiramisrõngas – pimeduse, ja sellesse tekitatud eredate kutsuvate valguselaikude rõngas. Meri kohises, laine oli suhteliselt madal, ent pimenedes kostis mere hääl ajatu alatooniga. Kuigi ta kõndis mööda korrusmajadega palistatud rannariba Valletta bussijaamast oma korteri poole, mis asus pealinna ja suvitusrajooni vahel, oli tal tunne, et lisaks sellele ajale siin, on merel veel mingi oma – lõpmatusega mõõdetav ajavöönd, mis hõlmab kõiki aegu maailma algusest saadik.
Pikk, sihvakas ja sale blond tüdruk teenis ära rannaäärsetel pinkidel kogunevate kohalike noormeeste vilesid ja hõikeid, kuid Aime ei vaadanud isegi nende poole. Ta teadis, et tema pikkus – 1.85 oli siinsetele pisikest kasvu poistele küll ligitõmbav, ent nagu ka kodumaal, enamasti ikka eristav. Aime oli lapsest saati harjunud olema peajagu pikem mitte ainult omavanustest tüdrukutest, vaid ka poistest. Tema sihvakas ja sale keha ning peaaegu täiuslik figuur oli kooliajal, kui poistes hakkas välja kujunema iha tüdrukute vastu, tekitanud talle vaid peavalu. Nimelt said poisid kiiresti aru, et Aime puhul tuleb arvestada ühtaegu kahe asjaoluga. Sellega, et ta on kena ja omanäoliselt ligitõmbav, ent samas nii erinev ja oma pikkuses pigem kättesaamatu. Mis kulmineerus teismeeas rämeda koolikiusamisega. Temaealised poisid tundsid endas tärkavat mehelikkust ahistatuna, teades, et Aime ligipääsmatus sõltub neil endil puudu olevast pikkusest ja rühikusest. Üks poistest – klassi rikkaima papa hellitatud poeg, kes võitis kinnokutsumiste, väljategemiste ja tühja-tähja ostmistega kõigi klassi tüdrukute tähelepanu, oli kunagi jõuetus vihas löönud Aime käe kooli garderoobi metallist võreuste vahele. Lihtsalt oskamata muul moel väljendada suutmatust mõjutada seda pikka ja teistsugust tüdrukut oma autoriteedile alluma.
Aime oli korduvalt kooli vahetanud, selle põhjuseks oli lisaks soovimatusele olla klassi tagakiusatu ja must lammas, ka tema ema elukutse. Aime ema töötas telesaadete toimetajana rahvusvahelises kanalis, tema lähetused erinevatesse maailma paikadesse olid tüdrukule andnud vägagi eripärase hariduse. Osalt inglise, osalt sünnipäraselt eestikeelse.
Aime pikkus ja ema ametist lähtunud kontaktid olid andnud võimaluse ka modellitööks. “Sina oma pikkade jalgadega kord Pariisi modelliks lähed!” olid talle juba titeeast saati kõik suguvõsa tädikesed kõnelenud. Telemaailmas orienteeruva ema soovitused avasid üsna teismeea alguses tüdruku ees mõnedki uksed, mille nimel paljud teised temavanused olnuks nõus küünte ja küünarnukkidega läbi kiviseina trügima. Ometi ei suutnud Aime modellitööst vaimustuda. Ta käis mõned korrad isegi Milanos ja Londonis casting'utel, kuid tal puudus vähimgi agressiivsus, mis selles töös ja maailmas oli esmane edasiviiv jõud. Tüdrukute omavahelised suhted ja jutud moelavade kulisside taga tõukasid Aime kiirelt ilubisnisest eemale. Teda tõepoolest ei huvitanud ei kuulsus ega glamuur, pidev konkurentsihirmus üksteise pingsalt jälgimine ja kilode ning sentimeetrite lugemine. Nii tehti temast mõned suhteliselt korraliku tasuga fotoseeriad, ent kaadritagustesse kähmlemistesse süvenemata ei rajanud Aime nendele oma tulevikku. “Ma võin ju modelliks käia, aga kas ma selle kõrvalt ajalugu võin õppida?” oli ta oma viimaselt Milano sõidult naastes emalt küsinud. Ema muigas ja noogutas. Aime ei saanudki aru, kas ta oli oma otsusega ema rõõmustanud või kurvastanud.
Siin Maltal võlus teda just seesama, ühtaegu väga omanäoline, teistaegu paljudest eri maadest ja aegadest mõjutusi saanud õhustik. Inimesed rääkisid erinevates keeltes, kultuuris aimdus Araabiat, Roomat, Aafrikat ja Itaaliat. Ometi oli miski veel, mis oli sundinud just siia just neile arheoloogilistele kaevamistele vabatahtlikuks abiliseks tulema. Ajalugu läks Aime õppima hoolimata sellest, et kõik tuttavad ta valiku peale nõutult õlgu kehitasid. Võimalus minna ja teha maailmas hästitasustatud modellitööd tundus märgatavalt arusaadavam. Erinevalt modellindusest ei anna ajalugu ju ei prestiiži, paljulubavat rahaseisu ega ka võimsaid tuttavaid. Ema loomulikult toetas tütre valikut nagu ta ikka teinud oli, kuid võis ka olla oma töö
