loodusseadustest hoolimata ei löönud ta end järgmist sammu astudes vastu kaljuseina ära. Pikk naine astus sammu tagasi ja Aime sammu edasi ning siis ei olnudki ta enam Hypogeniumi teise tasandi lõpetamata hallis.
6
Naine oli siinsamas, käsi kutsuvalt ette sirutatud ja tema violetsed ovaalsed silmad naeratasid. “Sa suutsid selle ise avada. Sa oled siis tõesti tema. Lõpuks ometi!” Näis, et naise violetsed silmad välgatasid kuidagi… hellalt. Aime oli liiga segaduses, et kõigest midagi arvata osata. Ikka veel uskumata, et ta oli just kõndinud läbi iidse kiviseina, puudutas ta heledat seina enda kõrval. “See värav ei ole viimased viis tuhat Maa aastat kordagi väljastpoolt avanenud,” naine rääkis millestki, mis tema jaoks oli selge, kuid Aime jaoks ilmselt järjekordne unenägu, millest ta kohe ärkab. Taas üks unenägu, kuigi nii selgeid ja elavate tegelastega unesid polnud ta varem näinud. “Ei, sa ei näe und,” ütles naine, kes kuidagi teadis, mida Aime just mõelnud oli. “Mina olen Serapis Ningal. Ma oleks pidanud täna leidma võimaluse su siia toomiseks, kuid sa leidsid selle ise. See näitab, et sa siiski veel mäletad ennast, kuigi oled praegu inimkehas.” Aime katsus oma keha ja see tundus tõesti endine. Tegelik ja elav. Tema ees seisva naise omast üksjagu lühem, mis tegi talle isegi veidi nalja. Sest ta teadis vähe inimnaisi, kes võinuks Aimest peajagu pikemad olla. Ta igaks juhuks ei näpistanud ennast, sest kui see tõesti on unenägu, siis ennast unes näpistades ei ärka sa päriselt. Ja kui see pole uni, siis mis see on?
“See on koht, mida Maa inimesed on kutsunud väga erinevate nimedega. Valguse Laste asupaik. Surematute koda. Meie kutsume seda Ammenti Elaniku tempel. Me pole enam saarel, kust sa läbi värava tulid. Kuna meil pole palju aega, siis hakkame minema. Teel räägin ja näitan, ehk läheb siis selgemaks.”
Nad kõndisid mööda pikka heledat koridori. Aime ees avanes sein või uks ning ta nägi ruumi, kus lamas geomeetrilise lillmustriga kaetud kummalise kupli all suletud silmadega noor naine. Tolle silmad ja pea olid kujult samasugused nagu Serapisel. Näis nagu magaks kaunis olend väga sügavalt ega hingaks. Samas oli selge, et ta polnud surnud, keha ei mõjunud elutuna. “Ma tõin ta hetk tagasi siia, et sa saaksid läbi tulla. See oled sina, mu tütar,” ütles Serapis lihtsalt. Aimest käis läbi sügav võpatus. “Nad oleksid su äärepealt tapnud ja su hinge õginud nii, nagu nad tegid su õe hingega, kuid Djehuty ja Ninmahi abiga sain ma jätta su keha siia ja viia su hinge neist nii kaugele kui võimalik. Peita ta nende eest aega, kuhu nad veel jõudnud pole. Kõige ohutum näis lasta sul sündida inimesena. Nemad on peale meie ainsad, kellel on võime läbistada erinevaid sagedusi tänu oma viiele erineva tihedusega kehale. Enamik inimesi lihtsalt ei tea seda. Kuna meie mõõtme kaksteist tundi on teie mõõtme 20 aastat, pidid sa siia jõudma samal hetkel, kui tema keha on hukkuvalt saarelt turvaliselt siia jõudnud.” Aimele meenus läinudöine elav unenägu hiidlaine eest põgenemisest kummalisel troopilisel saarel sooviga leida midagi, mille õigel hetkel leidmisest sõltus maailma saatus. Tema varasemad unenäod olid siis… “Jah, sa nägid mõnikord tema mälestusi, sest kui su inimteadvus unes puhkas, said sa temaga, oma algse teadvusega põgusalt ühenduses olla. Samas ei tohtinud ma seda sidet väga tugevana hoida, sest siis oleksid nad suutnud sind jälitatada, leida ja hävitada. Kuid nüüd oled sa siin.”
Naise pilgus oli miski, mis nagu kahelnuks selles, mida ta just rääkinud oli. “Ma ei teadnud, kas see mul õnnestub. Elu Tule kandmist sellisele distantsile ajas ja veel elava hingekandja puhul ei olnud keegi varem kasutanud. Aga mul polnud teist valikut, mu tütar. Ma pidin su päästma, sest sina oled see, kes peab päästma Maa. Tempel vajub kohe ja ma ei soovi, et see kõik oleks olnud mõttetu. Et kogu meie rahvas, kõik linnad ja inimesed, hukkuksid asjata.”
Serapise pilk liikus valgele seinale, kuhu tekkisid pildid pimeduses mäslevatest tohututest lainetest, merre langevatest hiigelhoonetest ja maalõhedesse varisevatest ahastuses inimestest. “Sinu ajas on sul aega nende ees väravate sulgemiseks ja meie põgenemisteede avamiseks 33 päeva. Meie ajas on need Püha Saare viimased hetked. Meie maa ja kogu meie kultuur koos inimestega, kes selle imelise riigi üles ehitasid, hukkuvad. Aga Djehuty on ette näinud, et teadmised päästetakse ja tsivilisatsioon hakkab uuesti arenema. Ta nägi aga sedagi, et osa Pimeduse Vennaskonnast, kelle eest Maa kaitsmiseks tuli meie tsivilisatsioon hävitada, jääb Maale ning muutub aja möödudes üha tugevamaks. Läbipääs, mille avasid Tumeda Printsi vägedele need, kes otsisid võimu omamiseks teiste üle ebapuhtaid teadmisi, säilib mõnes kohas.
Taevastes märkides on kirjas, et kahe võimsa jõu – Valguse Laste ja Pimeduse Vennaskonna – otsustava kokkpõrke tõttu tekib minevikku ja tulevikku siduv ajasilmus hetkes, kui Valguse Neitsi on korraga mõlemas ajas. Kaks aega ristuvad sinu aja järgi 23. juulil. Kuna sina oled ainsana osaline mõlemas ajas, sõltub sinust, kas kõik see, mida me teinud oleme, on ikka olnud piisav.”
7
Aime vaatas kupli all lebavat võõrapärase välimusega noort naist ja kummalisel kombel ei olnud Serapise räägitu enam tähenduseta sõnamulin, millena see oli veel hetk tagasi tundunud. Tema sisse oli tekkinud imelik värin, miski, mis lausa hirmutavalt häiris ja samas kogu tähelepanu eemal lebava keha külge tõmbas. “Ma ei saa teid kaua samas ruumis hoida, isegi Elulille valguse kuppel ei kaitse piisavalt. Sa pole temana tegelikult ju surnud. Kuigi su keha seal tahaks oma hingeleeki tagasi saada. Aga kui see juhtub, siis kaob ka viimane lootus neid hävitada. Siis hukkume kõik. Ka tema.” Naine osutas õrna käeviipega helendava kupli all lebajale. “Ja sina. Ja sinu praegune maailm. Nad tulevad väravatest läbi ja teevad teoks selle, mida alustasid kunagise suure Mu riigi hävitamisega. Maast saab nende järjekordne orjakoloonia, kelle valu ja hirmu energial parasiteerida.” Muidu õrna ja eeterlikuna mõjuvat naist raputas mingi valu- või vihalaine.
“Kes tulevad? Kellest sa räägid?” Aime tahtnuks kuplialuse kauni olevusega veel samasse ruumi jääda, kuid naine tõmbas teda käest ja sein nende taga sulgus. “Pimeduse Vennaskond. Nemad, kes on Maad püüdnud hõivata juba kolm korda. Esimene kord hävitasid nad kaugel põhjas esimese tsivilisatsiooni, mida teie legendides kutsutakse Hüperborea. See tõi Maale pika igavese talve, mis kestis aastatuhandeid ja lõppes koos esimese planetaarse tsükliga Maa ajaloos. Negatiivne laskus inimesele ja sidus ta lõplikult mateeria tasandiga. Selle perioodi Meistrid, Valguse Lapsed, kujundasid endale ise energiast kehad. Inimeste mõistes olid nad surematud. Tegelikult asetsesid nende kehad astraaltasandil, meie omast veelgi kõrgemas ja peenemas võnkes. Sa ju tead, et kõik kehad, ka sinu praegune, võnguvad teatud kindlal sagedusel. Mida kõrgem on võnke sagedus, seda peenema mateeria ta loob. Nii mina kui Valguse Lapsed oleme täiesti materiaalsed, ainult meie kehad asuvad sinu jaoks füüsilise maailmana tajutavast võnkest erineval sagedusel. Sellepärast sa oma tavamaailmas ei koge meid füüsilistena. Ka Pimeduse Vennaskond on materiaalne, ainult nende võnge on meiega võrreldes väga madal. Ent samuti astraalne ja sinu füüsilise kehaga seotud meelte abil hoomamatu. Sa võid kogeda teise võnke kõrgemaid või madalamaid olendeid läbi nende mõju sinu elule. Mingeid mõjusid oma ellu soovides võivad inimesed katsuda kas meie või Pimeduse Vendadega kontakti astuda. Teadmata, et pole olemas tegusid, millel puuduks tagajärjed. Kellega kontakti võtad, selle mõju Maal ka suurendad.” Serapise silmad muutusid tumedaks, otsekui kurvastaks teda ennast see, mida ta räägib.
“Kas sa tahad öelda, et inimkonna eellased polnudki ahvid ega isegi tulnukad, nagu mõned arvavad, vaid olendid mingist teisest sagedusest?” küsis Aime vaevama hakanud küsimuse. “Sinu kaasaja mõned inimesed tahavad tõesti uskuda, et teie esivanemad on mingid kosmosetulnukad,” vastas Serapis muiates. “Tegelikult oleme kõik pärit kosmosest, ainult need tulnukad tulid siia mitte rauast kosmoselaevas nagu inimesed tahaks seda ette kujutada. Valguse Lapsed tulid siia inimesi inimesteks looma, kuna nad võisid liikuda vabalt planeetide ja tähtede vahel oma teadlikkuse abil, loodusjõude vallates ja suutes neid oma tahte kaudu soovitud viisil mõjutada.”
Aime ees valgel seinal libisesid taas pildid suurte sõnajalgadega kaetud Maast, kus kõndisid dinosaurused ja väga pikad, tema ees seisvast naisest veelgi sinakama
