pomises siis: „No tõepoolest …” ja tõmbas jalga kummikud, mis tal köögiukse juures seisid. Kui ta välja astus, kuulis ta Neili häält, millest kostis õudus.
See pani ta otsustama. Mis seal ka polnud, ta pidi minema ja välja uurima. Kui hull see asi ikka olla sai?
Neil ja Garley seisid selle vastas, mis puust sildumispaigast veel näha oli. Nad osutasid vette ja vaidlesid. Beth ligines neile diagonaalselt, nii et mehed ei jäänud tema ja selle vahele, mis seal vees ka oli. Minek oli raske, pinnas imes saapaid sisse, Beth vaarus ohtlikult ja sirutas käed laiali, et tasakaalu säilitada. Vees oli kindlasti midagi suurt, mingi mügar, mis oli silla juurde takerdunud. Pooleldi vee all olles hulpis see lainetes. Beth ei saanud täpselt aru, mis see on.
Ta hõikas: „Mis seal on?”
Neil pöördus ja, märganud Bethi, hakkas kätega vehkima, nagu tahaks teda minema peletada. „Mine tuppa tagasi!” hüüdis ta.
„Jäta rumalused, Neil.” Beth sumpas otsustavalt edasi, kuigi tundus, nagu liiguks ta liimi sees, iga sammu juures kostis lurtsumist ja jalga oli raske välja tõmmata. Kinnijäänud objekt kerkis äkki ülespoole ja tõusis pinnale, nii et Beth nägi seda paremini. See polnud loom. Näis, et sel on riided seljas, ja midagi oli veel. Juuksed, pikad juuksed hõljusid selle ümber vees. See mügar oli naise ülakeha.
Bethile tõusis sapp kurku ja teda ajas iiveldama. Ta neelatas tugevasti. „See on … keha,” hingeldas ta.
Neil hakkas komistades oma naise poole minema. „Ütlesime ju, et sa ei tuleks siia …”
Lause jäi katki, sest nad kuulsid, et eesväravast keerasid sisse sõidukid, mida oli kindlasti rohkem kui üks. „Mis siis nüüd?” ägas Neil. „Mine tuppa, Beth!” Neil läks uurima, kes seal olid tulnud. Beth ei saanud teha, mida Neil oli palunud − isegi siis mitte, kui oleks tahtnud. Tema jalad ei liikunud. Raskustega keeras ta ennast nii palju, et Neili minekut vaadata, ja märkas siis, et Garley seisab tema kõrval.
Kui Beth nüüd seal oli, näis Garley tema kohaloluga leppivat. „Ma arvasingi, et see on surnukeha,” ütles ta Bethile. „Rämpsu tunnen ma alati ära, kui ma seda näen.”
Neil tuli tagasi ja mitte üksinda. Koos temaga kiirustasid Bethi poole noor, kena ja sale punapäine naine ning kaks meest. Üks meestest oli noorepoolne, pikk ja turske, teisel, vanemal ja tüsedamal, olid sellised hoolitsemata hallikirjud vuntsid, mis on ainult kandja enda meelest kenad. Neil püüdis selgitada neile olukorda ja osutas jõe poole. Selja tagant jõelt kostis läheneva paadi mootoripodinat.
Wayne Garley heitis tulijatele kogenud pilgu. „Võmmid,” märkis ta.
kolmas peatükk
Mõni minut varem oleks Dave Nugent Kirikla väravast sisse keerates peaaegu alla ajanud mehe, kes mööda sissesõiduteed nende poole jooksis.
Vaatepilt polnud mitte lihtsalt ebaharilik, see oli lausa pentsik. Mees oli pikk ja kõhn – piibuork, öelnuks Nugenti vanaema. Kõrend oli ilmselt kõvasti endast väljas, ta oli oma pikad käed üles tõstnud ja vehkis ägedalt, väljendamata siiski midagi konkreetset, ainult kohkumist ja õudu. Jess Campbell hüüatas hoiatavalt. Peaaegu olekski toimunud kokkupõrge. Nugent vajutas pidurit, nii et märga kruusa lendas, ja pistis pea aknast välja. Mees hingeldas, näol metsik ilme. „Kes pagan teie olete?” nõudis ta.
„Politseinikud, söör,” ütles Jess kõrvalistmelt.
Mees vahtis teda rabatult ja hüüatas siis: „Jumal tänatud! Me leidsime just midagi hirmsat … Jõest.”
Ta keeras ringi, et teed juhatada, ja vehkis ägedalt kätega, et nad talle järgneksid. Corcoran, kes oli tulnud oma nelikveolisest välja teiste juurde, pomises Jessi kõrval: „Ma ju ütlesin, et vool on ta allavett viinud.”
Keha oli kinni jäänud maabumissilla kaugemale jõkke ulatuva kinnituspuu külge, sild oli ulatunud veest välja, enne kui vihmad selle jõkke uputasid. See polnud sadamasillaks piisavalt suur, aga ilmselt oli keegi kunagi hoidnud selle külge kinnitatuna väikest paati. Mitte praegused omanikud, mõtles Jess. Või kui hoidsidki, polnud paadist praegu mingit märki ning Jess kahtlustas, et silda pole kaua aega kasutatud ja see laguneb. Keha veest välja tirimiseks selle peal küll seista ei saanud.
Aga surnukeha oli see igatahes kinni püüdnud. Polnud kahtlust, et surnu oli naissoost. Siin oli see madalamas vees kui seal, kus Lacey oli seda näinud. Veekeerised olid keha keerutanud, nii et paljad jalad olid vaatajate poole ning kerkisid aeg-ajalt pinnale, kui keha üles-alla hulpis. Kingad olid ilmselt jõkke kukkunud.
Corcorani mehed olid juba vees ja tõstsid parajasti keha välja.
Siis keerasid nad selle ringi ja kui nad, jalad sügavalt mudas, kaldale vaarusid, vajus tüdruku pea kuklasse. Tema pikad juuksed hõljusid nagu veetaimed, neist nirises ojana vett. Varem olid tuukrid Jessile veehaldjaid meenutanud. Nüüd näis talle, et nad on ühe veehaldja tolle veealusest kuningriigist kinni püüdnud ja maa peale tirinud. Tüdruk oli väga noor. Jessile meenusid maja omanikud, kes seisid tema taga. Ta keeras ringi ja nägi nende õudusest tardunud nägusid. Mees nägi välja, nagu hakkaks kohe oksele. Naine oli karjumiseks suu avanud, kuid sealt ei tulnud piiksugi, ja ta oli tardunud, huuled O-kujuliselt lahti.
Tööriietes mees, kes oli uppunu leidnud, seisis eemal mehe ja naise selja taga − Jessile tundus, et mitte sellepärast, et teda häiris surm, vaid pigem seetõttu, et ta tahtis politseist eemale hoida. See ei tähendanud, et ta olnuks segatud millessegi kriminaalsesse. Talle lihtsalt ei meeldinud inimesed, kes esitasid isiklikke küsimusi. Jessi meelest oli ta mingi töömees ja oli toonud koorma lõhutud küttepuid.
„Kas te ei tahaks sisse minna, härra ja proua Stewart?” küsis Jess. „Ma tulen kohe ja räägin teiega paar sõna.”
Abielupaar noogutas ja pöördus kuulekalt minekule. Mees võttis naisel õlgade ümbert kinni ja naine pani käe mehe pihale. Näis, et kui üks neist oma käe ära võtab, kukub teine pikali.
„Seersant Nugent võtab nüüd teie andmed ja tunnistuse, härra Garley,” ütles Jess töömehele. „Siis võite minna.”
Garley kortsutas pahaselt kulmu, kuid noogutas. Ta läks Nugenti kannul pargitud autode poole. Kui nad liikuma said, hakkas niigi vettinud maastikule jälle vihmapiisku langema.
Corcorani mehed olid tüdruku mudaseks trambitud murule selili maha pannud. Nad olid kandnud teda hellalt ja astusid nüüd eemale, näod ilmetud nagu elukutselistel leinajatel, lastes teistelgi tüdruku nägu näha. Tüdruk oli lubivalge, surnukahvatu, nagu romantilistele luuletajatele nii väga meeldis väljenduda. Tema suu oli paokil ja silmad vahtisid tühjal pilgul üles. Nahk helkis talvises jahedas päikesepaistes nagu poleeritud. Tundus, nagu hakkaks tüdruk kohe rääkima, nagu tahaks öelda, mis temaga oli juhtunud. Ühes kõrvas oli tal suur võrukujuline kuldne kõrvarõngas. Teine oli ilmselt kusagil jõepõhjas, nagu kingadki.
Jess kükitas surnud tüdruku kõrvale, et teda paremini näha.
Üheksateist, võib-olla kakskümmend aastat vana, mõtles ta. Tema paljad jalad oleksid võinud olla mõne skulptuuri omad. Varvaste ja pahkluude ümber oli takerdunud peenikesi veetaimejuppe, mis suurendasid veelgi ihu sarnasust marmoriga. Tüdruku varbaküüned olid nagu sõrmeküünedki hõbedaseks lakitud.
Oli üks Victoria-ajastu maal – Millais’ oma vist –, mis kujutas Shakespeare’i uppunud Opheliat vees, ümberringi mitmesugused taimed. Jessile meenus, et koolis oli kunstiõpetaja rääkinud, kuidas Millais’ modell pidi lebama tundide kaupa
