terve laupäeva oma uutele võist-konnakaaslastele helistada, et neid trenni kutsuda, aga ma ei saa kedagi kätte. See tuleb sellest, et mul ei ole nende telefoninumbreid. Nende aadresse ma ka ei tea. Tõtt-öelda ei tea ma isegi, mis keelt nad räägivad.
Kirjutasin samalaadse kirja ka Tottile, Riberyle, Neymarile ja kõigile teistele oma võistkonna mängijatele ning sulgesin siis kirjad väikestesse klaasist maitseaine-purkidesse. Kahju ainult, et meri nii kaugel on. Pudeliposti saatmine oleks palju lihtsam, kui me elaksime mere ääres.
Isa: Kus Pate on?
Ema: Toimetab midagi oma toas. Tundub, et poiss on juba tõesti reipam.
Õhtul lasin ma purgid ükshaaval vetsupotist alla. Nimelt on õpetaja rääkinud, et kogu vesi voolab lõpuks merre.
Isa: Kas Pate on ikka veel vetsus?
Ema: See on juba kümnes kord, kui ta vett tõmbab.
Isa: Kõigest väike võistlusärevus.
11
Kell 14. Ma olen murelik. Täna on turniirile registreerimise viimane päev ja ma ei tea ikka veel, kas mul on võistkond või ei ole. Olen käinud iga kümne minuti tagant vetsu-potti vaatamas. Keegi pole vastu kirjutanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
