SISSEJUHATUS
–
Aasta 1935 oli sündmusterohke. Hitler alustas Saksamaal relvastumisega, võttis juutidelt kodakondsuse ja tegi algust “rassilise puhtuse” programmiga, Stalin avas Moskva metroo, Richmondis müüdi esimest korda purgiõlut, Gerhard Domagk võttis kasutusele esimese antibakteriaalse ravimi streptotsiidi, Berliinis kanti üle esimene televisiooniprogramm ja Pärsia uueks nimeks sai Iraan. Šveitsi psühhiaater ja psühhoterapeut Carl Gustav Jung sai 60-aastaseks ning ta nimetati professoriks. Jung sai kutse loengusarjale Londonisse, Tavistocki meditsiinipsühholoogia instituuti, mis oli loodud aastal 1920 šoti psühhiaatri Hugh Crichton-Milleri poolt ja milles kogenud psühhoterapeudid töötasid tasuta. Jung reisis 1930-ndatel palju ja pidas loenguid ka Ameerikas. 1937. aastal Yale’i Ülikoolis peetud loengud ilmusid raamatuna pealkirjaga “Psühholoogia ja religioon”. Lisaks on raamatuna välja antud Jungi poolt Zürichis aastatel 1928–1930 peetud ingliskeelsed seminarid unenägude analüüsimisest.
“Enda seest peame me otsima, mitte väljastpoolt, kuid tänapäeval on kõik veendunud, et seda tuleb teha väljastpoolt,”1 on Jung öelnud. Londonis Jungi mõtteid juba tunti. Ta oli pidanud seal loengu juba aastal 1919 ja sellele järgneval aastal oli ta pidanud Cornwallis oma esimest välismaist seminari. Psühhodünaamilised teooriad pakkusid suurt huvi ja nüüd tulid Jungi kuulama umbes 200 arsti ja psühhoterapeuti, samuti kirjanikud Herbert George Wells ja Samuel Beckett. Psühhoterapeutide nimekaimaks esindajaks oli Wilfred Bion, Esimeses maailmasõjas tankikomandörina kapteni auastmesse tõusnud sõjaväearst, keda on peetud üheks suurimaks psühhoanalüütiliseks mõtlejaks pärast Freudi ja keda tuntakse eeskätt tema rühmadünaamika ning mõtlemise alfa- ja beetaelementide teooriate kaudu. Inglise psühhoanalüütilisele kultuurile on hiljemgi olnud omane hämmastav võime tunnustada ja sulandada vägagi erinevaid mõtlemisviise. Jungi loengud osutusid menukaiks. Tunniajalisele loengule järgnes veel tunnipikkune arutelu. Jung hämmastas kõiki suurepärase inglise keele valdamisega. Ta oli erudeeritud ja kaasahaarav loengupidaja.
Viie loengu jooksul käsitles Jung omaloodud analüütilise psühholoogia mitmeid keskseid teemasid. Ta ei unustanud ka torkeid Sigmund Freudi suunas, kelle asutatud psühhoanalüütilisest liikumisest ta oli irdunud juba aastal 1913. Samas tunnistas ta, et Freudil on siiski rohkem pooldajaid kui temal või alaväärsuskompleksi esile tõstnud Alfred Adleril. Viis loengut oli lühike aeg, nii et oma tähtsaima valdkonnani – individuatsiooniteooriani – Jung ei jõudnud. Seetõttu oleks kindlasti põhjust Jungi edasi lugeda. Mitmed Jungi teosed on juba eesti keeles kättesaadavad ning olud on palju muutunud võrreldes olukorraga 1980-ndate Nõukogude Eestist, kui Jungi kogutud teoste ainsa eksemplari võis leida ühe tuntud teatrilavastaja Kadrioru korterist. Sellele tagasi mõeldes võib lohutavaks pidada Jungi mõtet, et oma elu teise poole võiks pühendada kultuurile.
Esimeses loengus käsitleb Jung teadvust ja selle suhet mitteteadvusega. Saksa Unbewußte ja inglise unconscious on olnud väga raskesti eesti keelde tõlgitavad mõisted. Jungi puhul näib “mitteteadvus” aga hästi sobivat. Jung väidab, et psühholoogia on teadus teadvusest. Teises loengus käsitleb Jung mitteteadvust ja meetodeid selle uurimiseks. Teadvustamata protsesse saab uurida vaid kaudseid teid kasutades, näiteks assotsiatsioonitestide, unenägude analüüsimise ja aktiivse ettekujutamise abil. Jung kannustas patsiente tegelema maalimise, skulptuuri või teiste kunstidega, et paremini oma sisemaailma uurida. Jungi assotsiatsioonikatsetest on hiljem välja arendatud valedetektor. Kolmandas loengus räägib Jung unenägude analüüsist, kompleksidest ja esitab kliinilise juhtumi unenäo analüüsimisest psühhoteraapias. Jung väidab, et unenägudele tuleb läheneda kui võõrkeelele. Neljandas loengus räägib Jung unenägudes esinevatest arhetüüpsetest kujunditest ning universaalsetest ja religioossetest motiividest. Arhetüüpi on Jung mujal võrrelnud psüühilise geeniga. Arhetüüpsed elemendid sisalduvad kõigis loovates toimingutes. Viiendas loengus käsitleb Jung ülekannet ja selle läbitöötamist psühhoteraapias. Jungi panus psühhoteraapia arengusse on suhteliselt vähe tuntud, kuid tema ideed on inspireerinud mitmeid psühhoteraapia koolkondi, sealhulgas loovaid teraapiaid.
Loengutes käib Jung läbi enda varem ülestähendatud ideid, kuid üht neljanda loengu lõiku on tsiteeritud ka hiljem: “Psühholoogiliste kannatuste puhul, mis alati isoleerivad üksikisiku niinimetatud normaalsete inimeste massist, on samuti ülimalt tähtis mõista, et psüühiline konflikt ei ole üksnes isiklik ebaõnn, vaid samal ajal ka kõigi ühine kannatus ning probleem, mis on koormaks kogu ajastule. Niisugune üldtähenduslik vaatepunkt kergitab üksikindiviidi iseendast kõrgemale ning seob teda kogu inimkonnaga.”
Kuigi psühhodünaamilisi teooriaid on sageli peetud vananenuiks, on mitmed neis esitatud mõisted ja arusaamad tihedalt läbi põimunud meie kultuuri ja mõtlemisega. Jungilt pärit ekstraverdi, introverdi ning kompleksi mõisted on kinnistunud ka meie tavakeeles. Väited varase psüühilise arengu ja kiindumussuhte tähtsusest, arusaamad motivatsioonimudelitest, emotsioonide regulatsioonist ja mälusüsteemidest on saanud üha enam toetust ka tunnustatud aju-uurijatelt. Lapsepõlvekogemuste ülisuur tähendus täiskasvanuea teadvustamata ootustele ja omakspanekutele ning nende mõju tundeelu erinevatele tahkudele on leidnud kinnitust kaasaegsetes neuroteadustes. Ilmuma on hakanud neuropsühhoanalüüsi ajakiri. Tartus sündinud maailmakuulus teadlane Jaak Panksepp on oma loomkatsetel tehtud tähelepanekutega tundeelu mõistmist pika sammu võrra edasi nihutanud.
“Keegi ei loe minu raamatuid,” on Jung kord kurtnud. Jung, kes oli nooruses tahtnud saada arheoloogiks, soovis, et teda jäädakse meenutama teadlasena, mitte müstikuna. Jungi käsitlus inimese psüühikast oli üsna keeruline: teadvus, mitteteadvus, kollektiivne mitteteadvus, introvertsus ja ekstravertsus, Ego (Mina), Ise, Mask, Vari, Animus ja Anima jne. Jungi ongi peetud üheks kõige keerulisemaks ja vastuolulisemaks teoreetikuks psühholoogia alal. Ta põimis oma teooriatesse Ida ja Lääne religioone, alkeemiat, parapsühholoogiat ja mütoloogiat. Jungi tähendus filosoofidele, folkloristidele, kunstnikele ja kirjanikele on olnud suurem kui psühholoogidele või psühhiaatritele. Samas teadis Jung väga hästi, et paljusid tema ideid, eriti kollektiivset mitteteadvust puudutavaid, on väga keeruline teaduslikult tõestada. On selgunud, et Jungi tüpoloogia põhjal välja töötatud Myersi-Briggsi testi võime ennustada inimese edukust tööl ja õnne paarisuhtes on olematu, kuid hiljuti esitatud idee interneti ja sotsiaalmeedia hiiglasliku võrgustiku analüüsimisest inimestevaheliste mitteteadlike hoovuste leidmiseks võib osutuda tähelepanuväärseks.
“Ma pean oma panust psühholoogiasse oma subjektiivseks usutunnistuseks,” ütleb Jung neljanda loengu diskussioonis. “Kui sa õpid end tundma ja kui sa lõpuks enamvähem taipad, kes sa oled, siis mõistad sa ka Jumalat ja seda, kes ta on,” on Jung kirjutanud mujal.2 Jungil, nagu ka tema kaasaegsel James Joyce’il, oli erakordne võime sukelduda oma meele süvakihtidesse ilma neisse ära uppumata. Samas oli tal suuri raskusi panna oma mõtted kirja selgel ja laiale üldsusele arusaadaval moel. Londonis peetud viis ingliskeelset loengut on selles osas erandiks ja seetõttu on käesolev teos hea sissejuhatus Jungi elutööga tutvuma asumisel.
“Me elame nii paljudes eludes ja nii palju elusid elab meis,” on Jung öelnud.3 Jung suri 85-aastasena (1961). Tavistocki psühhoteraapiakeskus tegutseb tänapäevani. Selle ees seisab Freudi ausammas – analüütiline psühholoogia osutus rohkem ühe mehe teooriaks kui psühhoanalüüs. Sellest hoolimata on 1948. aastal rajatud Zürichi Junginimelises instituudis (C. G. Jung-Institut Zürich) siiani võimalik ennast analüütiliseks psühhoterapeudiks koolitada, õpingud selles analüütilise psühholoogia hällis kestavad vähemalt 4 aastat ja annavad Šveitsis psühhoterapeudi pädevuse. Tavistocki keskuse juht Crichton-Miller jäi Jungi sõbraks ja tegutses ka Zürichi instituudi asepresidendina.
Alo Jüriloo
2017
____________
TOIMETUSELT
–
Carl Gustav Jung kutsuti dr. J. A.
David Cox, “Modern Psychology: The Teachings of Carl Gustav Jung”. 1968, lk. 21.
C. G. Jung, “Letters”, Vol. 2 (1951–1961). 2011, lk. 301.
C. G. Jung, “Letters”, Vol. 1 (1906–1950). 2015, lk. 440.
