soovitas doktor Yossarian neile laste jalgpalli, uisutamist või võimlemist.
„See aitab tasakaalu arendada,” ütles ta.
Järgmistel aastatel lõi õnnetuse hetk otsekui ettemääratusest särama, samamoodi nagu kõik ülejäänud asjadki Devoni elus, ja omandas hiljem perekonna ringis müütilise tähenduse. Saatus, ettemääratus, mille käivitas Sears Craftsmani niiduk.
Sel sügisel viis Katie Devoni Old Taylori maanteele Tumbleangelsi võimlasse ning pani nad mõlemad kirja Mommy & Me Movers & Shakersi rühma.
„Alguses on ta kindlasti liiga ettevaatlik,” hoiatas doktor Yossarian, „aga püüdke teda ergutada.”
Ainult et asi oli täpselt vastupidi. Paari nädala pärast tegi Devon juba tireleid ette ja taha. Edasi tulid rippes kätekõverdused, kätelseis, ratas, sama heal tasemel kui temast kaks korda vanematel tüdrukutel.
Inimkummipael, kutsus Katie teda.
Supertüdruk, ütles Eric. Rippredeli tipp!
Ja mingil kummalisel kombel paistis, nagu oleks jalg lapsele abiks olnud.
Frankenjalg, ütles Katie selle kohta. Sellest sai nende omavaheline nali. Näita emmele, kuidas sa selle Frankenjalaga trenni teed.
Esimese kuu lõpus pääses Devon Tiny Tumblerzi rühma ja aasta lõpuks sai Devonist võimla vipp, tema kapp värviti pihustiga hõbedaseks ja kleebiti tähti täis.
Tütart harjutuspoomil nähes mõtles Katie: see pruss on kümne sentimeetri laiune, kuuekümne sentimeetri kõrgusel õhus. Kümme sentimeetrit. Ja mina lasen oma tütrel need lohukestega jalakesed selle peale toetada ja järelvibutusega jalalööke teha?
„Tee O-d!” ütlesid teised tüdrukud, hõisates, kui Devon end kätelseisus taha painutas, kuni tema pisike pepu pealage puutus. Eric tõstis tütart aeg-ajalt õhku, et järele vaadata, kas tal on ikka selgroog olemas.
Imelaps, sosistas Katie oma kõige salajasemates mõtetes, kuid välja ta seda ei öelnud. Eric ütles küll. Tema ütles seda päris tihti.
Ja seepärast panigi Eric aeda trampoliini.
Selleks, et aeda lapse ande tarvis ümber kujundada, pakse matte doominote kombel maha laduda, kulus tunde ja päevi. Lõpuks tegi ta sedasama ka keldris: paigaldas lõuatõmbamise kangi, kraapis kühmulise betoonpõranda siledaks, kattis selle volditavate võimlemismattide ja vaibajäänustega, keris tugipostide ümber porolooni. Devoni pärast.
Nii sai võimlemisest nende elu keskpunkt, kõige ülejäänu võimas selgroog.
Devon sai viieseks, kuueseks, seitsmeseks, võimlasse ja tagasi ja võistlustele ja tagasi sõiduks kulus tuhandeid tunde, pool tosinat korda tuli traumapunktis käia: varbamurd, põlvenihestus, matil liigesest välja tulnud küünarnukk, seitse õmblust, kui Devon rööbaspuudelt kukkus ja keelde hammustas.
Ja raha. Võimlaarved, võistlustasud, varustus, sõidud, toetusklubi liikmemaks. Nad ei jõudnud Ericuga enam järge pidada, harjusid pikapeale paisuva krediitkaardivõlaga.
Kui sündis Drew, nende õrn ja mõtlik poeg, ei muutnud see mitte midagi. Drew oli vaikne ja hõlbus laps, sobis temperamendi ja hoiaku poolest imehästi toimuva mölluga. Devoni mölluga.
Kui nad sõitsid koju ühelt võistluselt, kus Devon oli neljalt alalt kolm medalit saanud, kõigil autos istujatel sõrmed külmast kohmas, küsis Eric üheksa-aastaselt Devonilt, kuidas oli, kuidas tundus.
„Ma tegin kõigile ära,” ütles tüdruk tõsiselt. „Ma olin kõigist teistest parem.”
Lapse ripsmed liikusid aeglaselt, justkui oleks ta ise ka üllatunud.
Ning Katie ja Eric aina naersid, ehkki nagu ikka oli Katiel kahju kõigist teistest tüdrukutest, kes ei olnud nii andekad, kelles ei olnud seda müstilist sädet, mis tegi Devonist Devoni.
„Tooge ta sealt ära!” ütles üks võistluskohtunik Ericule järgmisel päeval. „Jätke see kaubanduskeskuse võimla sinnapaika. Viige ta BelStarsi. Viige ta treener T. juurde.
Kui te ta sinnasamasse edasi jätate, siis läheb kõik raisku.”
Ja selsamal õhtul hakkas Eric teise hüpoteegi võimalusi uurima.
Asi oli põnev, pidi Katie endale tunnistama.
Treener Teddy Belfour jälgis lummatult Devoni vastuvõtukatseid.
„Las ma annan teile nii suure tõotuse, kui suhu mahub,” ütles ta Katiele ja Ericule, pööramata korrakski tüdrukult pilku. „Tooge ta BelStarsi ja ta näeb, kui kaugele ta võimed küünivad. Me kõik näeme seda.”
Nii see mees rääkiski, niisugune ta oli.
Järgmisel päeval oli Devon juba BelStarsi poomil, kuulsa treener T. käe all, kes oli osariigi enim auhindu võitnud treener, hõbelakaline lõvi, võimlemisvõlur, saltohiromant, vorminud ja kujundanud neliteistkümmend juunioride olümpia- ja eliiditaseme üleriigilist meistrit.
Sel õhtul jutustas Eric Katiele, kuidas nad Devoniga pikast poomide ja rööbaspuude reast mööda kõndisid, samal ajal kui hirmuäratavad BelStarsi tüdrukud nende peal ringi tuhisesid, ise näost sünged nagu Nõukogude võimlejad.
Ta arvas, et selleks ajaks, kui nad kadalipust läbi saavad, on lapsel hirm nahas. Ent tütar vaatas hoopis üles tema poole, tumedad silmad lõõmamas, ja ütles: „Mina olen valmis.”
Ja üleöö sai BelStarsist kogu nende maailm.
See oli tuhande ühesaja ruutmeetri suurune, tõeline tuumapunker, kus oli olemas kõik, mida kahe armsa Emily-nimelise naise juhitaval toredal Tumbleangelsi klubil ei olnud. Värvi järgi jaotatud poroloonkolmnurkade ja hundirattamattide asemel olid siin mammutsuuruses vedrupõrandad, kaheteistkümne meetri pikkune akrorada, vanemate ooteruum ja näksiautomaadid. Kõik oli hall, tõsine, võimas.
Ja BelStarsis oli treener Teddy, kes pühendas peaaegu kogu energia Devonile, jälgis teda poomi all, rööbaspuude all, turvas teda toenghüppel. Haukus käsklusi kõigile peale Devoni. („Temal pole seda tarvis,” ütles treener. „Temal on tarvis ainult seda, et me temasse usuksime.”)
Belstarsis veetis Devon edaspidi kakskümmend viis tundi nädalas: enne kooli, pärast kooli, nädalavahetustel. Ja kuna sinna oli nende kodust poole tunni sõit ja Ericu töögraafik oli ettearvamatu, siis kujunes nii, et võimlas viibisid neli, viis, seitse tundi päevas ka Katie ja väike Drew, sest Katie üritas sinnasamasse endale kodukontorit organiseerida ehk vabakutselisena sülearvutis disaineritööd teha.
Aga Devonilt polnud võimalik pilku pöörata. Kõik vaatasid teda.
Katie ja Eric üritasid vältida sõna „olümpia”. Kuid oli raske mõtteid sellest eemale hoida. Sest see oli ainus asi, millele BelStarsis üldse mõeldi.
„Üksainus terves põlvkonnas,” ütles keegi lapsevanem Devonit jälgides.
Nii vägev fraas kõlab päris elus üpris ootamatult, veelgi ootamatum on aga see, kui seda uskuma jäädakse.
Sest tundub ju uskumatu, et päris elu muutub nii vägevaks.
Natuke aega pärast Devoni kümnendat
