ei teadnud isegi, mida paluda. Kas ta peaks paluma endale kiiret surma? Oleks olnud liiga palju küsida Attoliast pääsemist. Viimaks palus ta abi, igasugust abi, ja jättis jumala otsustada, millisel viisil seda anda.
Keegi libistas luugist sisse toidukandiku. Ta tuikus ukse juurde ja nägi vangivalvurit.
«Kuulsin, kuidas ta tahtis sind üles puua, kuid muutis meelt,» ütles valvur. «Kuid selles võid kindel olla, poiss, et ta meelemuutused ei tähenda head.» Ta naeris ja kõristas nuiaga mööda ust. Eugenides tõmbas sõrmed ruttu eemale. «Naudi einet. See võib olla su viimane,» soovitas mees lahkudes.
Eugenides istus maha sööma vesist suppi, kuid jättis kõva leivatüki kausi kõrvale. Ta ei nautinud oma einet, kuid haige, nagu ta oli, hindas ta seda tõenäoliselt rohkem kui keegi teine kuninganna vangidest. Kui ta juba istus, polnud tal jõudu tõusmiseks.
Ta pea valutas vastikult. Ta ei saanud seda toetada seinale enda taga. Viimaks heitis ta vastumeelselt pikali, tegi käsivartest padja, asetas sellele pea ja pimedus sulgus ta ümber jälle. Ta vanaisa oleks ta peale väga vihastanud.
Ta magas ikka veel, kui valvur palju hiljem tagasi tuli.
«Nüüd eluga!» hüüdis ta kongi. «Ta on otsusele jõudnud.»
Kuni valvur pööras võtit lukuaugus ja ukse lahti tõmbas, komberdas Eugenides püsti ja seisis, kuigi ebakindlalt, kui valvurid tulid ja tal käsivartest võtsid.
Ta kõndis valvurite vahel maa-aluses käigus avatud ukse poole. Selle taga olev ruum haises vere järele. Ta võis väljast seda lõhna tunda ja kõhkles, kuid üks valvureist trügis teda edasi. Ta tõmbas katkendlikult hinge ja astus üle läve. Sees ümmargusel tuleasemel, mida ümbritses madal kivimüür, põles tuli. Otsapidi tule sees olid pikkade käepidemetega raudsed tööriistad, mis paistsid separiistadena. Tuli suitses ja ruum oli talumatult kuum.
Seal oli suur puust raam, millele olid kinnitatud köied ja rattad; igasugused riistad, mida Eugenides ei tahtnud näha, rippusid seinal konksude küljes. Ja keset tuba, küljetsi tule suunas, tolmuga kaetud, nagu olnuks see kasutamata pikaks ajaks nurka unustatud, oli tool pikkade käetugedega ja nahkrihmadega, et hoida inimest selle sees.
Tooli lähedal, lõunasöögiks oivalisse rohelisse salveilehtede värvi kleiti riietunud, oli Attolia kuninganna. Ta kleidikaeluse ümber oli tikitud lillering, valged õielehed rohelisel tagapõhjal, õrnade lehtedega, mis olid vaid varjundi võrra tumedamad kui kleit.
Varas peatus ukseavas. Ta vaatas kuningannat ja siis tooli tema kõrval. Ta oli hetkeks hämmeldunud. Ta vaatas uuesti kuningannat, kuid karjus Varaste Jumala poole: «Jumal, ei,» ja heitis end tahapoole. Valvurid said ta kätte. Ta vajus nende kätest maha, siis tõusis jälle ja lõi üht valvurit käepäkaga vastu nina.
Valvur kukkus, nagu oleks teda kirvega löödud, kuid rohkem jõudu Vargal polnud. Ta haaras uksest kinni, kuid nad tõmbasid ta sõrmed ükshaaval lahti ja kandsid ta pekslevana toolile.
Valvurid vandusid, kuid Varas ei teinud enam ühtegi häält, mida kuninganna võinuks kuulda, välja arvatud see üks palve oma jumalale. Kuninganna oli arvanud, et uskujaid oli Eddises sama vähe kui Attolias. Kuid Varas paistis karjuvat tõemeeli, mitte vaid harjumusest. Ekstreemsetes olukordades tuleb usk tagasi, märkis Attolia. Ta oli näinud seda varemgi juhtuvat.
Viimaks sundisid valvurid ta toolile, ja seda tehes lõid tema pea vastu tooli seljatuge. Vähene võitlusvaim, mis oli temasse jäänud, kadus välja hingates. Ta silmad pöörlesid valgelt ja pea langes rinnale. Mõne aja pärast avas ta silmad ja tõstis jälle pea. Nahkrihmad kinnitasid ta tooli külge ja ta ei suutnud liigutada.
«Teie Majesteet.» Ta pöördus kuninganna poole ja ütles meeleheitlikult: «Las ma teenin teid. Las ma olen teie Varas.»
Attolia raputas pead. «Ma pakkusin sulle oma teenistust ükskord varem. Sa keeldusid, öeldes, et su praegune perenaine on lahkem.»
«Võiksin teenida sind praegu,» sosistas Eugenides.
«Kas tõesti?» küsis Attolia.
«Jah,» vandus Varas. Kuninganna võis näha kõõluseid ta kaelal, kui ta pingutas end rihmade vastu.
Usutava tõsidusega küsis kuninganna: «Mida sa võiksid mulle varastada, Varas?»
«Ükskõik mida,» kinnitas mees. «Ma võin varastada ükskõik mida.»
«Ja miks ma peaksin sind usaldama?»
«Ma annan sulle oma sõna.»
«Oma sõna?» Kuninganna oli lõbustatud. «Mis kasu sellest on?»
Üldse mitte mingit kasu.
Attolia naeratas. «Ja sinu enda kuninganna? Kas ta näeb sind pigem mind teenimas kui kannatamas? Kas ta ütles sulle seda, enne kui Eddisest lahkusid?»
Ta oli seda öelnud.
«Muidugi,» ütles Attolia. «Ja Eddisel pole midagi, mis ma tahan, nii et sa poleks talle ohtlik. Milline suurepärane tööriist sa oled, keda ei saa oma perenaise vastu pöörata.»
Ta kummardus Varga kohale, puudutades teda mõlema käega. Mees judises ta puudutusest, kuid naine võttis vaid ta näo käte vahele ja vaatas talle silma. «Su kuninganna arvab, et on täiesti ohutu sind siia saata, sest ma ei saa sind tema vastu ära kasutada. Arvan, et saan. Ja ma tahan seda, mida Eddis ei taha mulle anda.
Teie saadik ütles, et su kuninganna on nõustunud sellega, et mul on õigus sind üles puua,» ütles Attolia. «Kuid mitte surnuks peksta või pea alaspidi mu lossi müüridele riputada, või lossiõues puuris sind surnuks näljutada. Ta ütles, et ma ei tohi seaduse ja traditsiooni piiranguid ületada. Ta ütles, et see solvab jumalaid, kuigi ei täpsustanud, milliseid. Ma hoolin väga vähe ükskõik millise jumala arvamusest, kuid arvan siiski, et traditsioonides võib peituda parim lahendus sellele probleemile.»
Ta laskis Eugenidese lahti ja astus tagasi. Tüse vangivalvur haaras seinalt kaardus mõõga. Eugenides oli juba ennegi hirmunud, nii hirmunud, et talle tundus, nagu oleks ta süda rinnus kiviks muutunud. Nähes mõõka vangivalvuri käes, vaatas ta jälle kuninganna poole ja tundis, nagu oleks terve maailm kiviks muutunud. Õhk ta ümber oli paks ja ta oli lämbumas. Ta heitis end vastu tooli nahkrihmasid, vastu paksu õhku tema ümber, vastu Attolia kuninganna kangekaelsust.
Ta anus: «Palun, palun,» nagu hakkaks ta süda murduma.
Mees tema kõrval tõstis mõõga. Selle tera helkis tulevalgel hetk enne alla liikumist, lüües sügavale puust käsitoesse. Varga parem käsi kadus mõõga taha.
Attolia nägi, et ta keha nõksatas vastu rihmasid. Ta oli oodanud, et Eugenides karjuma hakkab, kuid too ei teinud häältki. Eugenides pööras pilgu paremalt käelt ära, ja ta nägi Varast kahvatamas, kui veri ta naha alt kadus. Ta silmad olid kinni pigistatud, suu väänles valus.
Ta võitles hingetõmbe nimel, kui ta mõtted ringlesid nagu eksinud linnud, otsides viisi tõe muutmiseks, Attolia kuninganna muutmiseks, kuid naise otsus oli lõplik, tegu parandamatu.
«Eugenides,» – ta kuulis naise häält läbi piina – «kas ma olen ületanud traditsiooni piiranguid? Kas ma olen jumalaid solvanud?» Ja ta kuulis kedagi tema oma häälega sosistamas: «Ei, Teie Majesteet.»
«Põletage haava,» ütles kuninganna ruttu. «Ja las arst vaatab selle üle. Ma ei taha, et see mädanema läheks.» Põletusraud
