võtnud. Kütmisega olid üldse naljakad lood: 18st jurtast pooled said sooja sisse alles pärast keskööd ning sedagi vaid paariks tunniks. Vaatamata laagriplatsi korraldusmeeskonna lubadusele ka öösiti vaikselt tulekohendamist organiseerida jäi esimene kütmiskord viimaseks. Kevadöös tähendab see külma tuba. Kui talveriideid käepärast pole, mida selga tõmmata, siis väga külma tuba. Betoonalusele rajatud jurtade vahel ja hüttides sees oli tunda iga tugevam tuuleiil. 30. aastates jänkist naljahammas John pajatas hommikul, et pidi omaalgatuslikuks sooja saamiseks tule alustamiseks ohvriks tooma kõik seljakotis leidunud armastuskirjad. Romantiline unelm nomaadide eluviisiga tutvust teha sai selleks korraks täidetud.
Järgmisel päeval toodi jurtadega täidetud turismikülasse kõik ülejäänud rongireisijad, kes eelmisel ööl pealinnas mõnusates hotellides olid pikutanud. Turistide seas nurinat tekitanud Mongooliapärasele lõunasöögile järgnes programmis kohalike vibu-, maadlus- ja ratsutamisoskuste demonstratsioon, peenema nimega Naadam. Selle nn täisversiooni võiks kuulsuse ja mastaabi poolest võrrelda eestlaste laulupeoga. Suurürituse ajal kulmineerub nii turistide hulk kui ka kohalike elevus. Meile esitati kuulsa ürituse miniversiooni. Aimu saamiseks piisas sellestki.
Enim jäi aga sellest päevast meelde külastus jurtasse. Ilmselgelt ei olnud tegemist esimese korraga, kui turismiküla lähedal asuvatesse päriskodudesse 18liikmelise rühmaga „külla” minnakse. Välimuse järgi otsustades 70. aastates perenaine viskas nobedalt piimatee soojendamiseks mõeldud plekk-kannu sõna otseses mõttes tulele – plekkahi oli juba kuum – ja kukkus kapist tasse otsima.
Jurta-kodu rääkis loo iseenda eest. Nurgas jõrises generaatori peal töötav külmkapp, teise seina ääres asetses pisike televiisor. Sängiservale laotud tekikuhila peal troonis mobiiltelefon. Seinu ilustasid vaheldumisi Tšingis-khaani ja lastelaste pildid ja sinna riputatud kirjud seinavaibad. Läikivate Hiinast pärit nipsasjakeste hulk pannuks punastama ka kõige edevama nännikogujast kollektsionääri.
Giidi vahendusel saime teada, mida isegi võisime arvata: maale on jäänud vaid vanad. Noored kolisid linna niipea, kui võimalus tekkis. Tagasi ei vaadata. Kolmemiljonilisest rahvastikust on nomaadide eluviisi viljelejaid kõigest 30 protsenti. Vanema generatsiooni mongolid enam telke ei paki ja ringi ei rända. Tulevad ots-otsaga kokku turismi abil.
Kuskilt ilmus nähtavale kauss isetehtud küpsistega. Turistid vahetasid ebalevalt pilke, kuid keelduda ei julgenud keegi. Isegi imeliku maitsega piimatee jõid kõik lõpuni. Kui jurtas sees oldi piltide klõpsimisega liigset pealetükkimist kartes pigem tagasihoidlikud, siis väljas välgutati kõik tegemata jäänud fotod takkajärgi. Turiste hämmastas mongolite nutikus eimillestki miski välja võluda – omadus, mis meenutab Nõukogude Eestit. Kaameratesse klõpsiti klaaspurgist tehtud lambipirni kate, traktorikummist loomade jooginõu, kasutatud autorehvidest lillepotid. Oma osa tähelepanust said ka lääbakil sigala ning hobusetall ja kõigi lemmik – nädalavahetuseks vanavanemate hoolde usaldatud määrdunud näoga poisiklutt.
Looduse rüpest tagasi linnakärasse naasemise päev sattus reedele. Suured kallid maasturid, mis 1,3 miljoni elanikuga pealinnast lahkudes tänavaid ummistasid, üritasid nüüd endale grüünes uusi parkimiskohti leida. Mõni suisa jões või vähemalt jõe ääres. Uksed aknad lahti, muusika üürgamas, pereisa tähtsalt lapiga autot poleerimas, ema last plutitamas või piknikutekki kohendamas. Pärast riukalikke manöövreid nädalavahetuse-eelses linnaliikluses jõudsime elu ja tervisega tagasi rongi. Järgmine peatus: Burjaatia, Venemaa!
Ulan-Ude on ilmetu linn. Laiub sovjetiaegne arhitektuur. Peatänavaäärses pargis mängib kevadest suve lõpuni igal laupäeval mitmekümnepealine orkester.
Meie saabumine 25. mail sattus esimesele laupäevale, mil linnaelanikud üle pika aja tasuta muusikat said tulla kuulama. Pilti tehti maailma suurimast Lenini peast. Purskkaevudega ümbritsetud platsil olid tantsuhoos nii vanad kui ka noored. All-linnas esitasid üürgava maki saatel akrobaatilist tänavatantsu paljaste ülakehadega musklis poisid. Veel paarsada meetrit edasi oli koha sisse võtnud tsirkus, müüdi suhkruvatti. Väiksemad lapsed kiikasid igatseval pilgul ponisõidu telgi poole. Elu muidu süngevõitu linnas oli täies hoos.
Käed rüpes ei istutud ka maapiirkondades. Päikeseline soe ilm tõukas utsitas aiatöödele. Lõpututel pisikestel joonlauaga mõõdetud maatükkidel askeldas, tagumik püsti, mitu põlvkonda. Pandi kartulit. Köeti sauna. Siin-seal püüdsid esimesi sooje päikesekiiri trussikutes suurte õllekõhtudega vanamehed.
Rong muudkui vuras edasi. Enne päikeseloojangut vilksatas aknast ka Baikali järv. Punetava taeva taustal mõjus 30 miljonit aastat vana järv maagiliselt. Tunde loomisele aitasid kaasa kevadiselt rohetavad mäekünkad, männimetsad ja soistel aladel kasvavad vibukujulised kased. Austuse märgiks kutsuvad kohalikud sisemaal asuvat Baikalit mereks. Järv, mis on 1650 meetrit sügav ja paistab läbi kohati kuni 60 meetrit, pakub kodu nii mõnelegi eksootilisele liigile alates valgetest hüljestest ja lõpetades omoli kalaga.
Lähemat tutvust tegin veekoguga hommikul. Õhk 14, vesi 3 kraadi, libisesin talisuplejana muretult lainetesse. Poolest minutist piisas, et tagasi kaldale ukerdada. Suitsupausile kogunenud neljaliikmeline vagunisaatjate seltskond vaatas tunnustavalt pealt ja hüüdis venekeelseid kiidusõnu.
Eriloaga Baikali kaldaid pidi looklevale vanale raudteele lubatud Zarengoldi rong peatus suurimast kohalikust turismikeskusest, Listvjanka külast paari kilomeetri kaugusel asuvas sadamas. Külasse viidi rongitäis turiste laevaga. Järv oli peegelsile. Vees vigurdasid hülged. Kohalike oludega kursis olevad giidid lõid imestust kahte kätt kokku. Aastaid gruppe juhatanud Tatjana kutsus 26. maid 2014. aasta imeks. Niivõrd selget, sooja ja tuulevaba kevadilma nägevat tema silmad Baikalil korra 20 aasta jooksul.
Baikal on maailma sügavaim ja läbipaistvuselt maailmas teisel kohal olev järv kogu maailmas. Jäise vee poolest tuntud veekogus tõusvat teatud osades augustikuus veesoojus hea õnne korral koguni 25 kraadini. Head kalastusvõimalused ja kaunis ümbrus meelitavad lähedalasuva suurlinna Irkutski elanike kui kärbseid meepoti ligi. Jõukamad ehitavad järve kaldale suvila, vaesemad lepivad päevareisidega.
Listvjanka turismiküla peatänav jättis oma palkmajadest uusehitistega korrapäratu mulje. Arhitektuurilises mõttes valitses anarhia. Kivisel rannaribal suitsesid kala ja šašlõkk, mürtsus vali venekeelne popmuusika. Kai pealt viidi soovijaid järvele Ferrari logodega kaunistatud paadiga lõbusõitu tegema. I-le lisas täpi tühja tänava keskele pargitud tuttuus Land Roveri maastur. Peamiselt suitsetatud kalas ja kohalike suveniiridega kaubitseva turu müüjad laotasid aeglases tempos kaupu lettidele. Suurem osa kevadpäeva nautlejatest polnud poole üheteistkümneks veel järvekaldale kohale jõudnud.
Lahkusime. Teekond viis Baikali lähedase suurima kultuuriväärtuse juurde: sajanditetagusele elamumessile. Sinna oli kokku transporditud erinevaid puuelamud, kirikud ja abihooned üle kogu Siberi. Koolilaste, giidide ja turistide suureks rõõmuks oli kogu krempel üheks linnakuks kokku ehitatud. Iga sektsiooni juurest leidis selgitava teksti, kus täpselt konkreetne ehitis ilmavalgust nägi ja millal see lahtivõetuna ning siis taas kokkupanduna Baikali järve äärsesse muuseumi sattus. Lahtiste seintega abihoonete sisse kiigates võis märgata kõikvõimalikke põllutööriistu ja kalastustarbeid, ikka vastavalt paikkonna iseärasustele.
Lisaks ajaloolistele hõrgutistele olid omamoodi vaatamisväärsuseks kauni kevadpäeva puhul parki juttu puhuma kogunenud lakk-kingade, valgete pikalt lahti nööbitud triiksärkide ja jämedate kullast või vähemalt kullatud kaelakettidega bussijuhid. Neist paljudel ka rist keti küljes rippumas. Religiooni tähtsust Venemaal ei saa alahinnata. Igaks juhuks olgu mainitud, et Venemaal elab kokku üle saja rahvuse ning valitseva religiooni
