giid rääkis vallatuid nalju kohalikest teada-tuntud maffiabossidest, kes igal pühapäeval kirikus ainult kõige jämedamaid küünlaid käivad põletamas. Religioossest taustast lähtuvalt ei pea mitu korda mõistama, miks ka suurimateks turismimagnetiteks on just nimelt kirikud: vanad, uued, tähtsamad ja vähemtähtsad. Kaugetelt maadelt külla tulnud uudishimulikke ju kaevandustesse, karusnahaloomade kasvatustesse ja jahile üldjuhul ei viida, rääkimata Irkutski lähedal veel tänapäevalgi eksisteerivatest vangide töölaagritest. Vaatamata kogu riiki valdavast usklikkusest, venelaste näiliselt sügavast hinge-elust, aariatest armastusele, põllulilledele ja kõigele muule, mis elus püha ja kaunis, ei ole ma üheski teises riigis kohanud nii palju siniseks pekstud silmadega naisi, käestlastud maju, prügihunnikud ja okastraati.
Baikali järve äärest liikusime uuel päeval rongiga 44kraadiste külmadega talvede ja 31soojakraadiste suvede poolest tuntud Irkutskisse. Mööda 25. oktoobri ja Karl Marxi tänavat Irkustski hotelli poole suundudes jäi silma pronkskujusid, mille esiseid kaunistasid värsked nelgid. Piki Angara jõe kaldaid jalutasid noorpaarid, neiul peaaegu alati kingiks saadud lilleke näpus. Ringi vurasid Georgi lintidega autod. Lillepoode jagus vähemalt kesklinnas jalutades igale nurgapealsele. Kaubanduskeskuste valiku üle otseselt nuriseda ei saanud, kuigi hinnad niidaks jalust võibolla ka norraka. Linn tervitas meid nõukaaegse arhitektuuri, vürstipere Volkonski majamuuseumi ja koduse lõunasöögiga ühes paljudest suvilast ümber ehitatud alalistes kodus. Meiega samal reisil viibinud noor venelanna viskas traditsioonilisse suvekodusse saabudes nalja, et „daatša” oli see maja ehk siis, kui turistid veel kohale polnud jõudnud. Kokast isa ja sekretärist pereema ponnistuste tulemusena teenitud palgatööst ilmselt meile näidatud häärberit püsti ei oleks visatud.
Maja oli uhke. Ikkagi oma kätega ehitatud. Ameeriklased ahhetasid ja pildistasid. „Te ei taha teada, kui palju selline majake USAs väärt oleks,” ahmisid õhku ja küsisid mitu korda üle, mis ameteid peres keegi pidas. Läikiv ja viimase malli järgi tehtud näidiskodu jättis aga suuremale osale rühmast, võrreldes Venemaa suvilate tegeliku pildiga, liigtoretseva mulje. Tühja sellest.
Kolm käiku koduseid roogi viisid keele alla. Vahele joodi viinapits võõrustaja hea õnne eest, seejärel joojate heaks terviseks. Kolmas pits kummutati kõigi meeste terviseks, et need 95aastaselt voodis armukadeda abikaasa püstolilasu läbi sureksid.
Kuulsime sellest, kuidas iga vene naine, kellel kaks kätt küljes, oma moosid ise keedab. Retsept ja koostisosad olevat sealjuures kaitstud paremini kui riigisaladus. Sõltumata lõpptulemuse tegelikust kvaliteedist pidi iga naine oma kulinaariaalaste saavutuste üle suurt uhkust tundma. Teine fakt Siberi elust ja toidust puudutab kartulisaaki: isegi siis, kui perekonna sahvris jagub vaid kartulit, saab pere toidetud.
Järgmisel päeval rongiga Irkutski türkiisrohelise jaamahoone perroonilt Novosibirski poole suundudes ootas meid ees kogu rongireisi pikim peatusteta vahemaa. Lokaalsest raadiost kuuldus mitu loengut Siberist, Gulagi vangidest, korraldati viina ja kaaviari maitsmise sõuüritus: toostid, naljad, kolm erinevat viinasorti. Erinevalt teistest laudadest lõppes meie neljapealisel, enamasti karsklastest koosneval seltskonnal pliinidest, kaaviarist, hapukurgist ja oliividest koosnev sakuska oluliselt kiiremini otsa kui viin. Juurde polnud aga nõuda kusagilt. Vaatamata luksusreisina välja reklaamitud paketile saime tegelikkuses kõike ikkagi võrdlemisi kaalu ja mõõdu järgi. Mõningast nurinat hinna ja kvaliteedi suhte üle võis kuulda nii ühelt kui ka teiselt. Pärast mõningast arutelu jõuti aga välja siiski ühe ja sama järelduseni: parim, mida reisi nautimiseks teha sai, oli keskenduda positiivsele.
Navitrollalikud maastikud vahetusid pidevalt uute stseenidega. Äike, päike, vihm, loojang ja öö vaheldusid asustatud ja plankudega kinni löödud akendega asustamata külade vahel. Pitsiliste puitnikerdustega kaunistatud vanade majade esistel elektriliinidel säutsusid rõõmsalt varblased. Vahetevahel võis aknast märgata sadu tanke, mida käsu korral operatiivelt raudtee peal liigutada saab. Lagunenud püstlattaedade vahelt piilusid möödavuhisevaid vaguneid väikesed lapsed. Üsna raudtee lähedale rajatud surnuaedade hauaküngastelt paistsid plastikust pärjad ja sünteetilised lillepundid, valgete liiliate õievärv ammu halliks tuhmunud. Raudtee äärde istutatud kuusehekkide tagant vilksatas kulupõlenguid. Päevinäinud mootorpaadid kündsid kuldsete kuplitega kirikute taustal jõelaineid. Kallastel andsid tooni porised, veepiirini vajutatud kärurataste vaod.
Novosibirski jõukas ja liiklusest umbes tänavapildis saime veelkord kinnitust, et Venemaa raha, rikkus, võim ei ole ainult Moskvas või Peterburis. Poolepäevase ekskursiooni käigus näidati meile suurt ja uhket sõjaväelaste ooperimaja ja erinevaid lahingute võitutega seotud ausambaid. Ühtlasi käisid giidi jutust läbi veel sõjaväelaste erihaigla, sõjaväelaste vabaajaklubid ja üleüldine vägeva Venemaa vaimustus. Ma ei imestaks, kui õpetajaameti kõrval giidina lisaotsakesi tegeva keskaealise proua koduseinalt ka palja ülakehaga Vladimir Putini plakati leiaksin.
Viimase atraktsioonina esitleti meile Obi jõe äärseid loodusvaateid ja uhket raudteesilda. Teisel pool jõekallast oli ohtralt kõrghoonete uusarendusi. Õhus oli tunda raha lõhna. Dressipükstes Audi Q7ga parkimisplatsile vuranud viis jõmmi keerasid masinast kostuvat diskot valjemaks. Mehed kõõritasid turistide poole. Turistid kõõritasid vastu. Elu Novosibirskis oli tõesti täies hoos.
Järjekordne päikeseline päev võttis meid vastu veelgi kapitalistlikumas ja rikkamas õli kaevandamise pealinnas Jekaterinburgis. Rikas suurlinn on tõeline välistööjõu tõmbenumber. 900 dollari (siin ja edaspidi on mõeldud USA dollareid) kanti jääva keskmise palga peale lendavad maialt kohale kõikide vaesemate vennasvabariikide kodanikud alates marsruuttaksode peal leiba teenivatest tadžikkidest ja usbekkidest, lõpetades narkokaubanduse kartelli valitsevate mustlastega Rumeeniaga.
Vaatamisväärtuste tipus troonib linna läbiv nähtamatu meridiaan. See lõikab Venemaa kaheks. Itta jääb Aasia, läände Euroopa. Moskvasse kulgeva kiirtee ääres sümboliseerib seda lõikumist koguni monument. Noorte abiellujate jaoks vaieldamatu kultuspaigana laineid lööv kahte kontinenti eraldaval piiril on seega palju sagimist. Mongoolia kombe kohaselt on puudesse seotud lehvivaid lindikesi, Vene kombe kohaselt aialippidele susatud graveeritud raudlukke.
Peatänaval vaatas meile vastu suur roheliste siltidega Stockmanni kaubamaja. Tänavapildis domineerisid aina paremad autod. Laiadel uulitsatel ilutsesid luksuskaupade poed. Peatänavalt plastikpudelisse ostetud lahtine kali maitses mõnusalt. Kevade saabumise puhul selga pandud seelikud läksid päev-päevalt lühemaks, kingakontsad seevastu aina kõrgemaks.
Liiklusummikute vahel osavalt navigeerides suutis bussijuht meie kuuetunnisesse peatusesse sisse mahutada kõik linna tähtsamad vaatamisväärsused. Kuulsaim neist Püha Vere kirik, kus bolševikud Romanovite dünastia tsaaripere viimase kui ühe liikme julmalt maha nottisid. Kuritöö toimumise ajal oli seal vaid tavaline maja, kuid praegu on samas paigas kirik, kus pearättidega noored ja vanad naised nukrail ilmeil küünlaid käivad panemas. Olustik mõjus rusuvalt.
Kirikute ja muude kohalike vaatamisväärsuste teemaline programm jätkus ka Venemaa suuruselt kolmandas linnas, Tatarstani pealinnana tuntud Kazanis. Sinna on püsti pandud kohalik Kreml. Olümpiamängude puhul uue kuue saanud paik ei olnudki justkui Venemaa: klantsitud tänavad, viimistletud detailid, moodne arhitektuur ning kaks laia, uhket jõge läbi linna voolamas olid Moskvale hea ettevalmistus. Nagu reisi vältel juba varemgi oli juhtunud, üllatati meid Kazani linnas kultuuriprogrammiga. Sedapuhku organiseeriti meile sissepääs eriti andekate laste muusikakooli. Kestvate lõpuovatsioonide järgi otsustades vastas reklaam sel korral tõepoolest tegelikkusele. Noored pianistid, viiuldajad ja kontrabassimängijad jätsid suu lahti ka kõige kogenenumatel muusikaarmastajatel. Muusikaga päev jätkus – lilledega kaunistatud peatänaval musitseerisid indiaani päritolu muusikud. Turistipoodide
