linnatänavate poole. Valarr oli prints Baelori vanim poeg, teisel kohal Raudtrooni pärilusjärjekorras, kuid Dunk ei teadnud, kui palju ta oli pärinud oma isa legendaarsest meisterlikkusest piigi ja mõõga kasutamisel. Teistest Targaryeni printsidest teadis ta veelgi vähem. Mida ma siis teen, kui pean printsi vastu ratsutama? Kas ma üldse võin kellelegi nii kõrgeltsündinule väljakutset esitada? Ta ei teadnud vastust. Vanamees oli sageli öelnud, et ta on loll nagu kindlusemüür, ja praegu tundis ta seda ise ka.
Henlyle meeldis Kergejalg päris hästi – kuni ta kuulis, et Dunk hobust müüa tahab. Siis hakkas tallimees ainult vigasid nägema. Ta pakkus kolmsada hõbemünti. Dunk kinnitas, et peab saama kolm tuhat. Pärast pikka vaidlemist ja kirumist jõudsid nad seitsmesaja viiekümne hõbemündi juures kokkuleppele. See oli Henly algpakkumisele lähemal kui Dunki omale, mistõttu ta tundis end kauplemises kaotajana, kuid tallimees enam kõrgemale ei tulnud ja lõpuks polnud tal muud valikut, kui leppida. Uus vaidlus algas siis, kui Dunk teatas, et sadul hinna sisse ei käinud, Henly aga väitis, et käis.
Lõpuks said kõik asjad paika. Kui Henly läks raha tooma, silitas Dunk Kergejala lakka ja ütles, et too vapralt vastu peaks. „Kui ma võidan, siis ma tulen ja ostan su tagasi, ma luban seda.” Ta ei kahelnudki, et vahepealse ajaga kaovad kõik ratsu puudused ja hind tõuseb praegusega võrreldes kahekordseks.
Tallimees andis talle kolm kuldmünti ja ülejäänu hõbedas. Dunk katsus üht kuldmünti hambaga ja naeratas. Ta polnud varem kulla maitset tundnud ega kuldraha käes hoidnud. Rahva seas kutsuti neid münte lohedeks, sest nende ühele küljele oli vermitud Targaryenide koja kolmepäine lohe.Teisel küljel oli kuninga portree. Kahel Henley antud mündil oli kuningas Daeroni nägu, kolmas oli vanem, üsna kulunud, ja sellel oli teistsugune mees. Näo all oli nimi, aga Dunk ei tundnud tähti. Nagu ta nägi, oli kuld ka servadest maha kulunud. Ta andis sellest Henlyle valjusti teada. Tallimees nurises, kuid andis kaaluvahe katteks veel mõned hõbemündid ja pihuga vaskseid. Dunk andis mõned vaskpennid kohe tagasi, osutades peaga Kergejala poole. „Tema jaoks,” ütles ta. „Vaata, et ta õhtul kaeru saaks. Jah, ja ühe õuna ka.”
Kilp käsivarrel ja vana turvis kotiga üle õla, asus Dunk teele mööda Saarekoolme päikeselisi tänavaid. Müntide raskus ta kukrus tekitas imeliku tunde; ühest küljest oli see peaaegu joovastav ja samas ka murelik. Vanamees polnud kunagi usaldanud talle rohkem kui mündi või kaks korraga. Sellest rahast võiks ta elada terve aasta. Ja mis ma siis teen, müün Äikese? See tee lõppes kerjuseks või lindpriiks saamisega. Sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla, ma pean riskima ja kõik mängu panema.
Kui ta läbi koolme tagasi Cockleswenti lõunakaldale sumpas, oli hommikupoolik samahästi kui möödas ja turniiriväljak oli jälle ellu ärganud.Veinimüüjatel ja vorstivalmistajatel edenes äri jõudsalt, tantsiv karu tatsas peremehe pillimängu taktis ning laulja laulis „Karu, karu ja kaunis neid”, žonglöörid tegid oma trikke ja nukujuhid lõpetasid järjekordset etendust.
Dunk peatus, et vaadata, kuidas puust lohele ots peale tehti. Kui rüütel-nukk lohe pea maha raius ja punane saepuru rohule valgus, naeris ta valjusti ja viskas tüdrukule kaks vaskpenni. „Teine on eilse õhtu eest,” hõikas ta.Tüdruk püüdis mündid õhust ja saatis vastu kõige armsama naeratuse, mida Dunk oli kunagi näinud.
Kas ta naeratas mulle või müntidele? Dunk polnud kunagi tüdrukuga olnud ja nad tegid ta närviliseks. Kord, kolme aasta eest, kui vanamehe kukkur oli täis pärast poolt aastat pimeda isand Florenti teenistuses, oli ta Dunkile öelnud, et on aeg ta lõbumajja viia, et temast mees saaks. Aga vanamees oli siis purjus ning kui ta kaineks sai, ei mäletanud ta sellest midagi. Dunkil endal oli olnud piinlik talle seda meelde tuletada. Pealegi polnud ta kindel, kas ta hoora üldse tahtiski. Kui tal ei saanud olla kõrgestisündinud piigat nagu tõelisel rüütlil, tahtis ta vähemalt sellist, kellele meeldiks ta ise rohkem kui ta hõbe.
„Kas sa jooksid kruusi õlut?” küsis ta nukutüdrukult, kui too punaseks värvitud saepuru tagasi oma lohesse kühveldas. „Koos minuga, ma mõtlen? Või vorsti? Ma eile õhtul võtsin vorsti, see oli maitsev. Ma arvan, et need on sealihast.”
„Tänan, isand, aga meil on uus etendus.” Tüdruk tõusis ja jooksis eemale, käreda paksu dornlanna juurde, kes juhtis rüütli nukku, Dunk aga seisis ja tundis end lollina. Kuid talle meeldis, kuidas tüdruk jooksis. Kena tüdruk, ja pikk. Tema suudlemiseks ei tarvitseks mul põlvili laskuda. Suudelda ta oskas. Aasta eest oli kõrtsitüdruk teda Lannisportis õpetanud, aga tüdruk oli olnud nii lühike, et pidi tema huulteni ulatumiseks laua peal istuma. See mälestus pani ta kõrvad tulitama. Oli ta ikka loll küll. Praegu oleks pidanud piigivõitlusele mõtlema, mitte suudlemisele.
Saarekoolme isanda puusepad lupjasid vöökõrgusi puubarjääre, mis pidid piigivõitlejaid lahutama. Dunk jälgis veidi aega nende tööd. Oli valmistatud viis võitlusrada, kõik põhja-lõuna suunas, et päike ühelegi osalejale silma ei paistaks.Võitlusvälja idapoolsesse külge oli püstitatud kolmerealine tribüün, oranž varikatus selle kohal kaitses isandaid ja emandaid vihma ja päikese eest. Suurem osa pidi istuma pinkidel, aga platvormi keskel oli neli kõrge seljatoega tooli Saarekoolme isanda, kauni piiga ja külla tulnud printside jaoks.
Aasa idapoolses servas oli üles pandud piigitorkemärklaud, posti otsas pöörlev nukk, mille pika põikpuu lühemas otsas oli sälguliseks taotud kilp; tosinkond rüütlit püüdsid seda kordamööda tabada ja nukku pöörlema panna. Dunk vaatas, kuidas Jõhkard Bracken seda tegi, tema järel piirimaade isand Caron. Mina ei oska nii kindlalt sadulas istuda kui nemad, mõtles ta murelikult.
Mujal harjutasid mehed jalgsi, rünnates teineteist puust mõõkadega, nende kannupoisid aga hõikasid kõrvalt rõvedaid nõuandeid. Dunk jälgis, kuidas jässakas nooruk püüab tõrjuda lihaselist rüütlit, kes näis nõtke ja kiirena nagu puuma. Mõlema kilbile oli maalitud Fossowayde punane õun, kuid noorema oma hakiti varsti kildudeks. „See õun pole veel küps,” ütles vanem teisele vastu kiivrit virutades. Noorem Fossoway oli alistudes muljutud ja verine, kuid vastane isegi ei hingeldanud. Ta tõstis visiiri, vaatas ringi, nägi Dunki ja ütles: „Sina seal. Jah, sina, suur mees. Tiibadega karika rüütel. Kas see on pikkmõõk, mida sa kannad?”
„See kuulub õigusega minule,” ütles Dunk tõrjuvalt. „Ma olen ser Duncan Pikk.”
„Ja mina olen ser Steffon Fossoway. Kas sa võtaksid minuga kätt proovida, ser Duncan Pikk? Oleks hea kellegi uuega mõõgad ristata. Mu nõbu pole veel küps, nagu sa isegi nägid.”
„Tehke seda, ser Duncan,” ässitas löödud Fossoway kiivrit peast võttes. „Mina pole võib-olla küps, aga mu hea nõbu on läbinisti mäda. Lööge tal seemned välja.”
Dunk raputas pead. Miks segasid need kaks isandat teda oma tülisse? Tal polnud mingit tahtmist selles osaleda. „Tänan, ser, aga mul on asjad ajada.” Nii suur hulk raha tegi ta olemise ebamugavaks. Mida rutem ta Terase-Pate’ile ära maksab ja oma turvise kätte saab, seda parem.
Ser Steffon vaatas teda põlglikult. „Rändrüütlil on asjad ajada.”Ta vaatas ringi ja märkas läheduses teist võimalikku vastast. „Ser Grance, kena kohtuda. Tule kätt proovima. Ma tean kõiki neid hädiseid nippe, mis mu nõbu Raymun on selgeks saanud, ning näib, et ser Duncanil on vaja tagasi rändama minna. Tule, tule.”
Dunk kõndis minema, nägu punetamas. Temalgi polnud just palju nippe, olid need siis hädised või mitte, ja ta ei tahtnud, et keegi enne turniiri teda võitlemas näeks. Vanamees ütles alati, et mida paremini sa oma vastast tunned, seda lihtsam on sul temast jagu saada. Rüütlitel nagu ser Steffon oli teravat silma, et juba paari pilguga mehe nõrkused üles leida. Dunk oli tugev ja kiire, kaal ja käeulatus olid
