või abikaasat.
Vihjab ka see, millal nad surid – otse keset seksi. See ei olnud kokkusattumus. Emotsioonid on võlukunsti jaoks nagu kanal või rada, mida saab kasutada sinuni jõudmiseks. See naine leidis aja, mil need kaks olid koos ja himust üles köetud. Ta hankis vajalikud asjad, mida keskendumiseks kasutada, ja kavandas kõik ette. Seda sa võõrastele ei teeks.”
„Pask,” ütles Carmichael, kuid seekord rohkem nagu hajameelse vandesõnana kui minule suunatud hinnanguna.
Murphy jõllitas mind. „Sa kordad muudkui „see naine”,” noris ta. „Mille kuradi päralt sa nii arvad?”
Viipasin magamistoa poole. „Sest midagi selletaolist ei saa teha tohutu vihkamiseta,” vastasin. „Naised on kõvemad vihkajad kui mehed. Nad oskavad paremini keskenduda ja paremini välja paisata. Pagan, nõiad on lihtsalt õelamad kui võlurid. Mulle tundub see mingi naiseliku kättemaksuna.”
„Aga seda oleks võinud teha ka mees,” ütles Murphy.
„Noh…” põiklesin vastusest.
„Issand, oled sina alles šovinistlik siga, Dresden. Kas see on asi, mida ainult naine oleks saanud teha?”
„Noh… Ei ole. Seda ma ei arva.”
„Sa ei arva?” venitas Carmichael. „Kah mul ekspert.”
Kortsutasin neile mõlemale vihaselt kulmu. „Ma pole tõesti kunagi huvi tundnud, mida oleks tarvis teha, et kellegi südant plahvatama panna, Murph. Kohe, kui mul on juhust seda järele uurida, annan kindlasti sulle teada.”
„Millal sa mulle midagi öelda oskad?” küsis Murphy.
„Ei tea.” Tõstsin tema järgmise kommentaari ärahoidmiseks käe. „Ma ei saa selle värgi peale taimerit panna, Murph. Seda lihtsalt ei saa. Ma ei tea isegi seda, kas üldse suudan seda teha, veel vähem, kui kaua see aega võtaks.”
„Viiskümmend doltsi tunnis… oleks parem, kui mitte liiga kaua,” urises Carmichael. Murphy heitis talle pilgu. Ta polnud mehega just ühte meelt, aga ei pannud tal ka suud kinni.
Kasutasin võimalust paar korda sügavalt hinge tõmmata, et ennast rahustada. Vaatasin viimaks jälle nende poole. „Hea küll.” Küsisin: „Kes nad on? Ohvrid.”
„Seda pole sul tarvis teada,” kähvas Carmichael.
„Ron,” ütles Murphy. „Tahaksin tõesti natuke kohvi.”
Carmichael pööras tema poole. Ta polnud pikk, kuid tundus siiski Murphy kohal kõrguvat. „Oeh, kuule nüüd, Murph. See tüüp hoiab sind lõa otsas. Sa ei arva ju päriselt, et ta oskaks sulle midagi kuulmisväärset öelda, eks?”
Murphy silmitses partneri higist nööpsilmadega nägu teatava jäise hoiakuga, mida on raske demonstreerida inimesele, kes on sinust kuus tolli pikem. „Mustalt, kaks tükki suhkrut.”
„Kurat võtaks,” ütles Carmichael. Ta heitis mulle külma pilgu (kuid ei vaadanud päris silma), surus siis käed püksitaskutesse ja marssis toast välja.
Murphy läks tema järel vaiksel sammul ukseni ja pani selle mehe selja taga kinni. Elutuba muutus silmapilk hämaramaks ja kitsamaks, kui selle hiljutise odava intiimsuse irvitav kuri vaim asus tantsima verelehas ja kahe kõrvaltoas oleva surnukeha mälestuses.
„Naise nimi oli Jennifer Stanton. Ta töötas „Samettoas”.”
Vilistasin. „Samettuba” oli ülikõrgete hindadega eskortteenistus, mida pidas Bianca-nimeline naine. Bianca kamandas ilusate, sarmikate ja arukate naiste parve, kupeldades neid piirkonna rikkaimatele meestele sadade dollarite suuruse tunnitasuga. Bianca müütas sedasorti naiste seltskonda, keda enamik mehi võis näha üksnes telekas ja filmides. Teadsin ka seda, et Varivallas oli Bianca märkimisväärse mõjuga vampiir. Tal oli Võim suure algustähega.
Olin proovinud varemgi Murphyle seletada, mis on Varivald. Ta ei saanud sellest päriselt aru, kuid mõistis, et Bianca on vinge vampiiritar, kes vahetevahel territooriumi pärast lahingut lõi. Me mõlemad teadsime, et kui asjasse on segatud üks Bianca tüdrukutest, peab sellesse kuidagiviisi olema segatud ka Bianca ise.
Murphy asus kohe asja juurde. „Kas see on osa mõnest Bianca territooriumivaidlusest?”
„Ei,” vastasin. „Kui ta just ei pidanud seda mõne inimsortsiga. Mõni vampiir, isegi mitte vampiirsorts poleks saanud midagi niisugust Varivallast välja tõmmata.”
„Kas ta võiks olla riius mõne inimsortsiga?” küsis Murphy.
„Võimalik. Aga see ei tundu tema moodi. Ta ei ole nii rumal.” Mida ma Murphyle ei öelnud, oli see, et Valge Nõukogu hoolitses selle eest, et vampiirid, kes surelike võluritega jagelesid, ei elanud kunagi nii kaua, et sellega praalida. Ma ei rääkinud tavalistele inimestele Valgest Nõukogust. Seda lihtsalt ei tehta. „Pealegi,” ütlesin, „kui inimene tahtis kahjustada Biancat, võttes sihikule tema tüdrukud, oleks tal parem olnud tappa tüdruk ja jätta klient puutumata, lasta mehel seda lugu levitada ja teisi ärist eemale peletada.”
„Hmh,” ütles Murphy. Ta polnud ennast küll veenda lasknud, kuid tegi märkmeid selle kohta, mida rääkisin.
„Kes oli mees?” küsisin temalt.
Murphy vaatas mulle korraks otsa ja lausus siis rahulikult: „Tommy Tomm.”
Pilgutasin silmi, et talle vihjata, et ta pole avaldanud sajandi saladust. „Kes?”
„Tommy Tomm,” ütles ta. „Johnny Marcone ihukaitsja.”
Nüüd oli asjal mõte sees. „Džentelmen” Johnny Marcone oli kõrilõikaja, kes oli kerkinud kuhja tippu pärast seda, kui Vargassi perekond sisevõitlustes lahustus. Pärast aastatepikkust armutut võitlust ja veriseid lahinguid Vargassidega võttis politseidepartemang Marconet kui igakülgset õnnistust. Džentelmen Marcone ei sallinud oma organisatsioonis mingeid liialdusi ja talle ei meeldinud tema linnas tegutsevad vabakutselised. Paistis, et pangaröövlid ja narkoärikad, kes tema organisatsiooni ei kuulunud, anti alati üles või veeti sisse, kui nad just lihtsalt kaotsi ei läinud, nii et neist enam kunagi midagi ei kuuldud.
Marcone avaldas kuritegevusele tsiviliseeritud mõju – ja seal, kus tema tegutses, oli asi rohkem kui kunagi varem pigem äriettevõtte kvaliteedis. Kuna ta oli äärmiselt nutikas ärimees, töötas tema heaks pataljon advokaate, kes varjasid teda seaduse eest raha, paberite ja lindistuste barrikaadiga. Võmmid ei öelnud seda küll kunagi välja, kuid mõnikord paistis, nagu oleks neile peaaegu vastumeelt teda jälitada. Marcone oli parem kui tema alternatiiv – anarhia allmaailmas.
„Mäletan kuulnud olevat, et tal oli üks täideviija,” ütlesin. „Arvan, et enam ei ole.”
Murphy kehitas õlgu. „Paistab küll.”
„Nii et mida sa järgmiseks teed?”
„Otsin selle juuksuri üles, ma arvan. Räägin Bianca ja Marconega, kuigi võin sulle juba praegu öelda, mida nad jutustavad.” Ta laksas märkmiku kinni ja raputas ärritatult pead.
Silmitsesin teda minut aega. Ta paistis väsinuna. Ütlesin seda talle.
„Ma olengi väsinud,” vastas ta. „Väsinud sellest, et mind vahitakse, nagu oleks ma mingi napakas. Isegi mu enda partner Carmichael
