neid kunagi lugemata kausta. Ülejäänud on need, kes on millegi kohutava otsa komistanud, ja nemad on poolsurnuks ehmatatud. Nad ei taha uskuda midagi, mida pole näinud sarjas „Mister Teadus”, kui olid alles lapsed.”
„Kuidas sinuga lood on?”
„Minuga?” Murphy naeratas, see suunurkade kerkimine oli elavalt naiselik ja muutis ta läbinisti liiga kenaks, et selline karm tegelane olla. „Maailm käriseb õmblustest lahti, Harry. Arvatavasti pean inimesi lihtsalt üsna ülbeteks, sest nad arvavad, et oleme umbes viimase sajandi jooksul teada saanud kõik, mis on teadmist väärt. Mida põrgut. Usun pigem, et hakkame alles praegu nägema, et asjad meie ümber on jälle pimeduses. See kõnetab minus peituvat küünikut.”
„Kui vaid kõik mõtleksid nii nagu sina,” ütlesin. „See võiks lõpetada haiged telefonikõned, mida vastu võtan.”
Ta naeratas endiselt üleannetult. „Aga suudaksid sa ette kujutada maailma, kus kõik raadiojaamad mängivad ABBAt?”
Naersime koos. Jumal hoidku, see tuba vajas naeru.
„Kuule, Harry,” ütles Murphy irvitades. Võisin lausa näha, kuidas hammasrattad tema peas pöörlevad.
„Jaa-ah?”
„See, kui sa ütlesid, et kas suudaksid välja mõelda, mismoodi mõrvar seda tegi. Et sa pole kindel, et suudaksid.”
„Jaa-ah?”
„Ma tean, et see on jamajutt. Miks sa mulle selle kohta valetasid?”
Kangestusin. Issand, ta oli hea. Või ehk pole mina mingi eriline valetaja. „Vaata, Murph,” ütlesin. „On mõned asjad, mida inimene lihtsalt ei tee.”
„Mõnikord ei taha ka mina selle limuka pähe pugeda, keda taga ajan. Kuid pean tegema, mida vaja, töö lõpuleviimiseks. Ma tean, mida sa silmas pead, Harry.”
„Ei,” ütlesin napilt. „Sa ei tea.” Ja ta ei teadnudki. Ta ei teadnud midagi mu minevikust, Valgest Nõukogust ega mu pea kohal rippuvast Damoklese Needusest. Enamasti suutsin teeselda, et ka mina nendest midagi ei tea.
Kõik, mida Nõukogul praegu tarvis läks, oli vabandus, kõigest vabandus, et leida mind rikkumas üht võlukunsti Seitsmest Seadusest, ja Mõõk võis langeda. Kui hakkaksin kokku panema mõrvaloitsu retsepti ja nad sellest teada saaksid, siis oleksid neil kõik vajalikud vabandused käes.
„Murph,” ütlesin talle. „Ma ei saa proovida seda loitsu ära arvata. Ma ei saa kokku panna asju, mida selle jaoks vajan. Sa lihtsalt ei mõista.”
Ta jõllitas mulle otsa, silma vaatamata. Ma polnud kunagi näinud kedagi teist, kes sellega hakkama saaks. „Oh, mõistan küll. Mõistan, et mul jookseb vabalt ringi mõrtsukas, keda ma ei saa teolt tabada. Mõistan, et sa tead midagi, millest võiks abi olla, või et saaksid vähemalt midagi välja selgitada. Ja ma mõistan, et kui sa mind nüüd kuivale jätad, siis kisun su ankeedi politseiameti kartoteegist välja ja viskan prügimäele.”
Oh sa raisk. Politseiameti konsulteerimine tasus hulga mu arvetest. Hea küll, enamiku mu arvetest. Kui peaksin tegutsema pimesi nii nagu tema praegu, oleksin minagi kuradima närviline. Murphy ei teadnud küll midagi loitsudest, rituaalidest ega talismanidest, ent tundis liigagi hästi inimlikku vihkamist ja vägivalda.
Ütlesin endale, et tegelikult ma ju ei kavatse musta maagiaga tegelema hakata. Kavatsen lihtsalt välja uurida, mismoodi seda oli tehtud. Seal on vahe. Aitan politseid uurimise juures, muud midagi. Ehk saaks Valge Nõukogu sellest aru.
Jaa-jah, muidugi. Ja ehk peaksin ma ükspäev kunstimuuseumi minema ja hästi harituks muutuma.
Murphy viskas õnge sisse sekund hiljem. Ta vaatas mulle ühe vapra hetke jooksul otse silma, enne kui pilgu ära pööras, ilme väsinud, siiras ja uhke. „Mul on tarvis teada kõike, mida sa oskad mulle rääkida, Harry. Palun.”
Klassikaline „daam hädas”. Kuigi ta oli üks neist iseteadlikest karjäärinaistest, teadis ta täpselt, mismoodi mind vanamoodsuse kaelaketist sikutada.
Kiristasin hambaid. „Hästi,” ütlesin ma. „Väga hea. Hakkan sellega töötama täna õhtul.” Oh sa poiss. Küll see Valgele Nõukogule alles meeldiks. Pidin lihtsalt täiesti kindel olema, et nad sellest teada ei saa.
Murphy noogutas ja ohkas, minu poole vaatamata. Siis ta ütles: „Lähme siit minema,” ja astus ukse poole. Ma ei proovinudki temast ette jõuda.
Kui me välja kõndisime, laisklesid vormis võmmid ikka alles koridoris. Carmichaeli polnud kuskil näha. Kriminalistikapoisid olid kohal ja tammusid kannatamatult ringi, oodates, millal me välja tuleme. Siis korjasid nad kokku oma plastkotid, pintsetid, valgustid ja muud asjad ning kiirustasid hanereas meist mööda numbrituppa.
Murphy silus oma tuulest sasitud juukseid, kui ootasime, et iidne lift oma mõnusas tempos üles seitsmendale korrusele veniks. Tal oli kuldkäekell, mis tuletas mulle äkki meelde. „Oh, kuule,” küsisin temalt. „Mis kell on?”
Ta vaatas kella. „Kaks kakskümmend viis. Mis siis?”
Sosistasin vandesõna ja pöörasin trepi poole. „Jään oma kokkusaamisele hiljaks.”
Ma lausa lendasin astmetest alla. Lõpuks oli mul selles ju kõvasti praktikat ja vestibüüli jõudsin sörkides. Mul õnnestus kõrvale põigata eesuksest sisse astuva pagasihunnikuga portjee eest ja hüppega kõnniteele maanduda. Mul on pikad jalad, mis neelavad pikki vahemaid. Jooksin vastutuult, must mantel selja taga laperdamas.
Minu hooneni oli mitu kvartalit ja kui olin pooled neist läbinud, aeglustasin sammu. Ma ei tahtnud saabuda kohtumisele abikaasat otsiva Monicaga, puhkides nagu sepalõõts, juuksed sassis ja nägu higist nõretamas.
Mu viletsas vormis võis ilmselt süüdistada tegevusetut talvehooaega, sest ma hingeldasin kõvasti. See hõivas niivõrd mu tähelepanu, et ma ei märganud tumesinist Cadillaci enne, kui see minu kõrval peatus ja üks üsna suur mees sellest välja astus – minu ette kõnniteele. Tal olid tulipunased juuksed ja jäme kael. Tema nägu nägi välja nii, nagu oleks keegi seda tema beebieas korduvalt lauaga lapikuks tagunud – välja arvatud tugevasti esilekerkivad kulmud. Tal olid pisikesed pilukil sinisilmad, mis tõmbusid veel rohkem pilukile, kui ma temani jõudsin.
Peatusin ja taganesin, siis pöörasin ümber. Veel kaks meest, mõlemad minu pikkused ja kõvasti raskemad, aeglustasid parajasti samuti sammu. Nähtavasti olid nad mind jälitanud ja nägid üsna ärritunud välja. Üks neist lonkas natuke, teisel oli siilisoeng, mis mingi juuksegeeliga ogadeks seatud. Mul oli tunne, nagu käiksin jälle keskkoolis ja mind on ümber piiranud ragbimeeskonna jõhkardid.
„Kas saan teid aidata, härrased?” küsisin. Vaatasin ringi mõne võmmi järele, kuid nad kõik olid arvatavasti Madisonis. Kellele ei meeldiks vahtida, suu ammuli?
„Istu autosse,” ütles minu ees seisev mees. Üks ülejäänutest avas tagumise ukse.
„Mulle meeldib kõndida. See on südamele hea.”
„Kui sa autosse ei istu, pole see su jalgadele hea,” urises mees.
Autost kostis hääl: „Härra Hendricks, palun teid. Olge ometi viisakam. Härra Dresden, kas ühineksite minuga hetkeks? Lootsin, et saan teile kontorisse küüti pakkuda, kuid teie äkiline ilmumine muutis selle mõnevõrra problemaatiliseks. Ehk lubate mul vähemalt siitmaalt teid kohale sõidutada.”
