üheskoos elada, et hoolt kanda – just-just – komfordi, kontrolli ja kontakti eest. Ainult et need pole kõvasti üle 80 aasta vanad inimesed, vaid vitaalsed kuue- ja seitsmekümnesed, kel on ideid ja raha.
Nii, see hobitegevus läheb mõneks ajaks jälle nurka tagasi.
Aastaks 2015 on mul kaks plaani: esiteks järgmise aastani vastu pidada ja teiseks iga päev mõni asi ära visata. Inimesed on kollektsionäärid. Hiljuti tehti puhtaks ühe elust lahkunud elaniku tuba, kust leiti kümnete kaupa suhkrupakke, seebitükke, võipotsikuid ja kauasäiliva piima pakke. Ühesõnaga kõike, mis sõja ajal oli talongikaup. Peale selle olid kapid täis veel igasugu asju: vaase, tasse, pilte, taldrikuid, küünlaid, pudeleid ja karbikesi. Heitsin tookord ka oma toale kriitilise pilgu peale. Puha üleliigset kraami täis.
Tegelikult peaks iga päev ühe kasutu asja minema viskama. Kui midagi uut ostan, viskan samal päeval kaks asja ära. Aasta lõpuks oleks mul siis ju kuskil 365 üleliigset asja vähem.
Laupäev, 10. jaanuar
Veel aastast 2014.
Vakumisu kosus aegamööda Eefje surmast ja Grietje taandumisest. Hiliskevadel võtsime väljasõitude mõtte taas üles. Uus pärlikee. Meile tundus, et vajame uusi väljasõite ja värsket inspiratsiooni, et mitte täielikult tegevusvõimetusse sumbuda. Leppisime kokku, et teist korda me mitut kuud enam niisama lihtsalt mööda ei lase. Surmad, ka väga sügavalt hinge minevad, ei tohi meie puhul olla mingi vabandus.
„Nii hoiame end veel käigus!” ütles Evert ja tundis kohe valjusti huvi, kas kuskil pakutakse kirstude maalimise töötuba. „Et natuke rõõmsamalt mulla alla minna.”
Ta pole sellist veel leidnud, kuigi tema sõnul on see täitmata turunišš. Ja ta soovis, et me tema matustel kannaksime rõõmsaid ja kirevaid rõivaid. Kirstukandjad samuti. Et kas me võiksime seda soovi austada.
Meil on uus asukas, üks proua, kes täna teeajal kümme präänikut üksteise järel ära sõi. Umbes neljanda ajal võttis tema ümber maad vaikus ja kuus kaasasukat jälgisid hinge kinni hoides, kuidas präänik prääniku järel tema pisikeste huulte vahele kadus. Tal oli oma pakk, nii et õel polnud midagi kobiseda. Kuid kaheksanda prääniku järel ei pidanud õde enam vastu.
„Proua Lacroix, kas see ikka on mõistlik?”
„Tss,” proovis proua vastata, suu täis. Või midagi sarnast.
Kümnenda prääniku järel vaatas ta enda ümber ringi ja küsis, kas veel keegi präänikut sooviks.
„Miks te seda teete?”
„Ma olen performance-kunstnik,” vastas ta.
„No nii, palun väga…” ütles härra Bekker.
„Kes ta on?” küsis proua Duits.
Mina kuulsin seda lugu otse Edwardilt. Tema oli kohapeal ja talle pakkus see lõbu.
Peaks proua Lacroix’ga tutvust tegema.
Pühapäev, 11. jaanuar
Uurimused on näidanud, et 80-aastaselt ollakse õnnelikum kui neljakümneselt, mil õnn on kõige madalamas seisus. Siis on korraga muret nii oma vanemate kui laste pärast, lisaks veel stress töö juures.
Nii leiab üks 80-aastane professor. Ta teab, millest räägib. Aga kas see professor, härra Vaillant, külastab vahel ka mõnd sellist vanadekodu nagu meie oma? Siis ta teaks, et siin ei sära 80-aastaste näod tingimata õnnest. Et vanainimesed oskavad oma õnne väga hästi vaka all hoida.
Võibolla peaks ta tulema ja oma mõtte selgitamiseks siin paar loengut pidama. Lõppude lõpuks on asi vanaduses juba sealmaal, et oled õnnelik kas nüüd või mitte kunagi.
Võtame näiteks ilmaolud.
Torm on juba peaaegu nädala kestnud ja pärast tuulekiirust 6 m/s on järgnevatel päevadel jälle 8 m/s oodata. Kui oled kasvõi pooltki nii õnnelik, nagu professor väidab, siis sa ei lase tuulehoogudel päevade kaupa oma õnnetunnet rikkuda. Vastupidi, sa käid mööda tänavat ja lased neil läbi juuste tuhiseda.
Kuid seda juhtub harva. Tavaliselt käib ainult hädaldamine sassiaetud soengu pärast. Nagu need paar viimast juuksekarva tingimata korralikult reas peaksid püsima.
Ma ise sain teada, et minu invaskuuter on küljetuule suhtes siiski mõneti tundlik. Täna hommikul pidin peaaegu ümber minema, kui tuuleiilis kahe kõrghoone vahel äärekivi ületasin. Kallutasin raskuse viimasel hetkel teisele poole ja prantsatasin õigesse asendisse tagasi. Selja taga kuulsin Geerti naeru. Paarisaja meetri pärast oli minu kord naerda, kui Geerti kõrval üks auto lombist läbi sõitis ja Geert kogu porilaadungi enda kaela sai. Kaks vanamehejõmmi tormisel pühapäevahommikul Põhja-Amsterdamis. Lihtsalt õnnelikud, iga ilmaga.
Esmaspäev, 12. jaanuar
Ihuhädad ei jäta ka Vakumisu liikmeid puutumata. Mitte et ma viriseks, vaid lihtsalt pean arvestust. Evert on ratastoolis ja suhkruhaige. Antoine ja Ria moodustavad klassikalise duo halvatust ja pimedast: mehel on reuma, naine ei näe hästi. Edwardi kõne on pärast insulti peaaegu täiesti mõistetamatu. Geertil on stoom ja unehäired. Leonie väriseb kõvasti ja tal on kusepidamatus. Mina ise hingeldan, ei saa hästi kõndida, lekin ja vaevlen aeg-ajalt podagra käes. Ainult Graeme’i tervis on veel päris heas seisus.
Muljetavaldav loetelu, eks ole?
Klubis tegime selles suhtes selge kokkuleppe. Viriseda ei tohi, küll aga nalja teha. See aitab kõvasti. Naerame tihti oma viletsuse üle. See teeb elu füüsilisest vanadusnõrkusest tulenevate piirangutega tükk maad lihtsamaks.
Enam-vähem juhuslikku laadi klubikogunemisel sündis uus kena plaan. Meil oli väljasõitudes enam-vähem tahtmatul kombel pühade lõpuni väike talvepaus tekkinud, aga kellelegi ei meeldinud, et nii kaua polnud midagi, mida oodata. Ria ja Antoine tegid eile teeajal natuke kõheldes ettepaneku üht teist liiki tegevuse kohta.
„Mõtlesime korra, et võiks koos midagi süüa.”
„Vaat kus üllatus,” ütles Edward.
„Mõtlesime, et oleks tore näiteks kord kuus üheskoos kuskile välja sööma minna ja et iga kord valib keegi mõne restorani välja, alati erineva maa köögi.”
„Nii,” ütles Evert, „ja see on siis teie arust hea plaan?” Ria ja Antoine kohmetusid. „Ega ei pea ju.”
„See tundub mulle, ausalt öelda… väga vägev plaan,” ütles Evert laia naeratusega. „Ainult et ehk võiks isegi tihemini.”
Nii sai otsustatud, et kord kolme nädala tagant lähme välja sööma, iga kord erineva maa restorani, ja valiku teevad klubi liikmed järgemööda. Hiina ja Itaalia köögi jätame välja. Uus projekt ei asenda väljasõite, mis peagi jälle toimuma hakkavad, vaid lihtsalt täiendab neid.
Teisipäev, 13. jaanuar
Aasta esimene elust lahkunud kuulus hollandlane on Frans Molenaar. Kukkus trepist ja ei tõusnud enam. Kummaline mees kummalisest haute couture’i maailmast. Maailmast, mis on tegelikkusest väga kaugel.
„Nad teevad ainult karnevaliriideid. Selliseid ei kanna ju mitte keegi,” leidis proua van Diemen.
„Seda
