kui need vastu taevast lendasid. Kergendus ei pruukinud aga olla õigustatud. Talupojamõistus ütleb mulle, et kui maja ümber ehitama ei hakata, siis seisab ta suure tõenäosusega lammutamisele minevate objektide nimekirjas.
Kavatsen selles huvitavas küsimuses lähiajal proua Stelwageni poole pöörduda ja selgust saada.
Kaebame küll igasuguse tahteotsuse piiramise üle, mis meile siin osaks saab, kuid alati võib hullem olla. Lehes kirjutatakse, et keegi Sientje van der Lee (91) ei tohi enam oma vanadekodu korteri rõdul taimi kasvatada, sest aknapesijale on need kaks korda aastas tülinaks ees. Ja pealegi kukub neilt aeg-ajalt lehti maha. Tal kästi taimed rõdult ära võtta. Sientje on eluaeg olnud talunaine. Ta halab: „Mul on vaja rohelust enda ümber,” ja asub kõhklematult tegutsema: riputab üles plakati „KÄED EEMALE MINU TAIMEDEST”. Selliste probleemide kõrval hakkab isegi ärevus Pariisi ja Belgia rünnakute pärast veidi kahvatuma.
Pühapäev, 18. jaanuar
Homme õhtul on Vakumisu koosolek. Päevakorras on restoranikülastuste plaani väljatöötamine ja väljasõitude uus ajakava.
Talveuni kestis piisavalt kaua. Aeg liigutama hakata. Koosolek toimub Geerti juures, kes oma sõnul on „laialdasi ettevalmistusi tegemas.”
Hooldusküsimuse ülekandmine riigilt omavalitsustele oli peale tavalise kokkuhoiu mõeldud selleks, et sõnaõigus oleks hoolduse saajatele lähemal.
Kokkuhoid õnnestus küll suurepäraselt, aga detsentraliseerimine kannatab. Omavalitsuste nõukogud, kel ühtäkki täisvoli käes, otsustasid nimelt massiliselt jälle redetsentraliseerima hakata. Raha kokkuhoidmiseks löövad kümned omavalitsused käed ja teevad koostööd, et hooldusteenust odavamalt sisse osta.
Nii et ühe ministri asemel on „hooldussektoris” nüüd, ära sa ütle, 37 volinikku 37st linnast ja külast. Neid ei kontrolli mitte 150 parlamendiliiget, vaid 500 nõukogu liiget, kes kaitsevad näiteks Lutjebroeki hoolekandeasutuse huvisid. Näha saab, mida see meile toob.
Arvan muide, et päris Lutjebroeki elanikel on pideva löögi all olemise tõttu juba ammu rusikad püsti – miks just nende küla nime alati näiteks tuuakse, kui mingit pärapõrgut mõeldakse.
Sõber Edward tundis huvi, miks õigupoolest ei tohi prohvet Muhamedi pildil kujutada. Hea küsimus, millele keegi vastust ei teadnud. Everti arvamus, et ehk „vaatab prohvet kõõrdi nagu melon”, lükati elavalt tagasi, kuna ta ei osanud midagi kosta vastuküsimuse peale, et kui kõõrdsilmne melon siis on.
Märkamatult jõudsin jälle puuviljade juurde tagasi. Eile leiti toidukambrist banaan. Käivad jutud, et personal peab süüdlasele klaperjahti. Seni veel tulemusteta. Direktriss kutsus elanikke üles rahu säilitama. Niisugused üleskutsed mõjuvad tavaliselt vastupidiselt, seda peaks Stelwagen ometi juba teadma.
Esmaspäev, 19. jaanuar
Nädalavahetusel olid linnuloendamise päevad. Vägisi meenus kadunud sõbranna Eefje, kes võttis siis ikka akna all istet, et tund aega armastusega ja segamatult varblasi ja tihaseid kokku lugeda.
Mina ei tohtinud abiks olla. „Ainult tõelised linnusõbrad võivad osa võtta, Henk. Sina oled õnnekütt, kes tähelepanu kõrvale viib. Tule tunni aja pärast tagasi.” Seejuures naeris ta nii toredasti. Mu süda sulas täiesti. Tunnen temast puudust. Armumisel on harva happy end.
Kuulsin proua Moraleselt, et direktriss kavatseb söögisaalis telefoniga rääkimise ära keelata. Mitte et seal väga tihti helistatakse, aga kui, siis saab terve saalitäis sellest osa. Just nagu ka väljaspool saali.
„KUS SA OLED? … LAUA ÄÄRES … SALATSIGUR LIHA-PALLIGA … HÄSTI LÄHEB … EI, HALVASTI, EI SAANUD SÕBAGI SILMALE … SELLEGA KINDLASTI … MILLAL SA NÜÜD VIIMAKS SIIA TULED?”
Ja nii veel mõnda aega edasi.
Eakad inimesed ja moodsad telefonid ei sobi hästi kokku. Kõik need arusaamatud piiksud ja helinad käivad närvidele. Hea meelega tassiksid vanainimesed endaga kaasas juhtmevaba aparaati, mis näeks välja nagu tavaline lauatelefon, nii et igal pool saaks vanaviisi telefoniketast keerutada. Kõiksugu pisikeste nuppude ja klahvidega juhtub tavaliselt nii, et esimene kord tuleb valeühendus. „KELLEGA MA RÄÄGIN?”
Vaat säärane tilluke lame telefon, kuhu terve telefoniraamat sisse ära mahub, juba on midagi. Isegi vanade silmade ja värisevate sõrmede jaoks mõeldud ekstra suured numbrid teevad asja ainult osaliselt lihtsamaks.
WC-s oli kiivi.
Stelwagen ei rõõmusta. Tal on käest ära selline tühiasi nagu siin-seal välja ilmuvad puuviljad, mis tundub autoriteedi õõnestamisena. Eriti kuna sellest on saanud majaasukate peamine vestlusteema.
Mina olen ääretus vaimustuses. Evert lubas aktsiooni läbiviijale, kui too selgub, hiigelsuure puuviljakorvi kinkida.
Teisipäev, 20. jaanuar
Eile oli sinine esmaspäev. Jaanuari kolmas esmaspäev on kuulutatud aasta kõige masendavamaks päevaks. Kelle poolt? Pole aimugi. Aga Vakumisu sellega kaasa ei lähe. Meil oli soe ja südamlik vastuvõtt Geerti juures. Ta oli esimest korda koosoleku korraldaja ning nägi palju vaeva söögi- ja joogipoolisega. Arvatavasti jäi talle koju veel piisavalt joogivarusid kuni suveni välja. Tal oli kogutud niisugune tagavara, et kui kõik oleksid õhtu otsa ainult õlut joonud, siis oleks seda ikka veel üle jäänud. Sama lugu igat sorti veini, kokakoola, mineraalvee, Fanta, apelsinimahla, jeneveri, munalikööri ja konjakiga. Isegi pudel mustsõstradžinni oli olemas, ma ei teadnudki, et seda veel saada on. Peale selle hunnik suupisteid, nagu oleksime äsja näljatalve üle elanud. Kõik said peo ülejääke koju kaasa. Eriti suur oli Everti doggie bag, sest tema on ainuke koeraomanik. Koer Mo on kõigesööja. Vahet pole, mida talle ette anda, julgaks muutub kõik. Evert pakkus, et kui mõni jook peaks hakkama üle aja minema, siis ta võib appi tulla pudeleid avama.
„Lihtsalt, et raiskamist vältida,” irvitas ta. Ka tema puhul pole vahet, mida ette anda.
Sõime, jõime, naersime… Koosoleku pidamiseks aega peaaegu ei jäänudki.
Paika sai pandud kaks asja: erinevate maailma köökide restoranikülastused ja uued klubiväljasõidud. Kavatseme sel aastal vähemalt kord kahe nädala jooksul midagi ette võtta.
Rahaliselt kehvemas seisus olevate liikmete tarvis on sisse seatud toetusfond, mida vajadusel kasutame. Sellest ei teinud keegi probleemi. Mind valiti laekahoidjaks ja ma tegin ise anonüümse sissemakse. Lõppude lõpuks olen varakas mees. Klubi liikmed saavad rahalise toetuse küsimuses diskreetselt minu poole pöörduda. Kavatseme nimelt hulga eurosid läbi lüüa.
„Kanna hoolt, et sul poleks sentigi järel, kui ära sured!” on meie klubi esimene ametlik hüüdlause. Püüame neid veel leida. Ja uut klubiliiget. Tjah, õhtu oli üsna lustiline.
Eelnevalt olime Geerti naabreid hoiatanud, et võib lärmakaks minna. Ja palunud, et nad tuleksid siis kõigepealt meile ütlema ning alles hiljem direktsiooni poole pöörduksid. Evert oli veendunud, et „see asi tuleb korda ajada”. Ma ei usu, et tagantjärgi kaebusi tuleb.
Kolmapäev, 21. jaanuar
Minu tütrekese surmapäev. Lapsel kaldub jalgratas pool meetrit natuke liiga paremale või vasakule ja ta kukub käänulisel künkal tiiki. Mina kontrollisin koolivihikuid ja naine riputas pesu kuivama. Me kumbki arvasime, et teine vaatab lapse järgi.
Terve elu
