augustis suunati Tartusse taastama õppetööd ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis
1944–1950, 1952–1957, 1960–1965 TRÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan
1944–1950, 1952–1973 kergejõustikukateedri juhataja
1956 omistati dotsendi kutse
1959 avati spordimeditsiini eriala arstiteaduskonna juures
1960 moodustati ühiskondlik teaduslaboratoorium
1964 kehakultuuriteaduskonna juures avati spordimeditsiini kateeder
1965 loodi lihastalitluse aluste teadusliku uurimise probleemlaboratoorium
1970 ilmus raamat (vene keeles) “Kergejõustiku mitme-võistlus”. Moskva, 1970
1975 ilmus raamat: “Mitmevõistlus”. Tallinn, 1975
1981 ilmus teine täiendatud trükk (vene keeles) “Kerge-jõustiku mitmevõistlus”. Moskva, 1981
1932 alustas aktiivselt tegelemist spordiga, võistles kerge-jõustikus, suusatamises, võrk- ja korvpallis
1934 TKSÜ kergejõustikuvõistluste üldvõitja B-vanuseklassis
1935 TKSÜ kergejõustikuvõistluste üldvõitja A-vanuseklassis
1939 Eesti meister kaugushüppes ja 200 m tõkkejooksus
1940 Eesti rekordi omanik 200 m tõkkejooksus ja teate-jooksudes
1944 NSVL-i meistersportlase tiitel
1945–1953 tuli tema õpilane Heino Lipp 12-kordseks NSVL-i meistriks kuulitõukes, kettaheites ja kümnevõistluses ning püstitas kuulitõukes Euroopa rekordi
1957 võitis tema hoolealune Vilve Maremäe-Nummert rahvusvahelistel noorsoo- ja üliõpilasmängudel kaugushüppes kulla ja viievõistluses hõbeda
1958 tuli tema hoolealune Linda Kepp-Ojastu Euroopa meistriks4 x 100 m teatejooksus NSVL-i naiskonnas
1964–1977 NSVL-i mitmevõistluskoondise peatreener ja kerge-jõustikuföderatsiooni mitmevõistlustreenerite nõukogu esimees
1964 Tokio olümpia hõbemedalimehe Rein Auna treener ja NSVL-i olümpiavõistkonna treenereid, ENSV teene-line sporditegelane, VSÜ Kalev auliige
1965 algatas NSVL-i ja SLV matškohtumise mitme-võistluses; NSVL-i teeneline treener
1968 Mexico olümpiamängudel NSVL-i võistkonna treener
1969 algatas Eesti ja Rootsi maavõistluse mitmevõistluses
1972 NSVL-i võistkonna treenerina Müncheni olümpia-mängudel, kus tema hoolealused Nikolai Avilov ning Leonid Litvinenko said kulla ja hõbeda
1973 algatas Euroopa mitmevõistluse karikavõistluse läbi-viimise, anti NSVL-i Kehakultuuri- ja Spordikomitee kuldne teenetemärk
1974 initsiaator eurooplaste (NSVL ja Saksa LV) ning amee-riklaste (USA) matškohtumise korraldamisel kümne-võistluses Kadrioru staadionil
1976 NSVL-i võistkonna treenerina Montreali olümpiamän-gudel, kus tema hoolealune Nikolai Avilov sai pronks-medali
1982 omistati rahvusvaheline treeneriauhind Mainzis toimu-nud teaduskonverentsil
1947 taastati Jakobi tänava võimla, alustati Kääriku spordi-baasi väljaehitamist
1949 valmis ülikooli ratsabaas Tähtveres
1952 taastati Laia tänava võimla
1954 ehitati Jakobi tänava võimla tiivale kolmas korrus, val-mis ülikooli staadioni spordihoone
1957 rekonstrueeriti staadioni nõlval Puiestee tänava äärne hoone nn kergejõustikumajaks, valmis kuue jooksura-jaga staadion
1958 rajati Emajõele sõudebaas
1960 valmis Kääriku staadion
1962 avati Kääriku põhikorpus
1964 Käärikul anti käiku kahekorruseline ühiselamu
1968 valmisid Kääriku mängudeväljakud
1970 valmis Kääriku spordihoone kahe saali ja 100 m jook-surajaga
1980 ehitati Kääriku põhikorpuse tiib auditooriumide ja kinosaaliga, Kääriku staadion sai tehiskatte
Fred Kudu lapsepõlv ja noorukiiga
Fredi väikelapseaastad möödusid Moskvas, hilisem lapsepõlv ning noorukiiga Nõmmel ja Tallinnas.
Fredi mõlemad vanemad asusid teineteist veel tundmata Moskvasse tööle. Isa ehitusettevõtjana, ema võõrkeelte õpetajana vene perekon-dades. Eestlaste kogukonnas liikudes tutvuti, armuti ning abielluti. Isa Otto Kuddu (1881–1944) on pärit Lõuna-Eestist Kooraste vallast, ema Amanda-Hildegard Tiibus (1886–1930) Pärnust.
Esimene laps Elsa-Kristina sündis Moskvas 1915. aastal (surnud Tartus 1993). Venemaal puhkenud revolutsiooni tõttu tuli ema teist last sünnitama vanematekoju Pärnusse, kus Fred sündis 4. jaanuaril 1917 (surnud Tartus 1988). Kolmaski laps Leida sündis Pärnus 1918. aastal (surnud Austraalias 2003).
I maailmasõja lõppedes võimaldas Nõukogude Venemaa kõigil soovijail opteeruda oma kodumaale. Seda võimalust kasutades asus Kudude perekond 1920. aastal elama Eestisse.
Mõne aastaga valmis Nõmmel kahekorruseline individuaalelamu. Seal möödusid Fredi lapsepõlve mängu- ning esimesed kooliaastad. Naabruses üles kasvanud Eesti Ringhäälingu omaaegne juht Aado Slutsk mäletas Fredi kui ümbruskonna lastele sportlike mängude ja võistluste organiseerijat.
Kõik Kudude kolm last sõitsid iga päev Nõmmelt rongiga Tallinnasse kooli: Elsa Elfriide Lenderi humanitaarkallakuga eragüm-naasiumi, Leida reaalkallakuga kommertsgümnaasiumi.
Leidat mäletan kooliajast, kuna olen ise samuti n-ö “kommetüd-ruk”. Kui tema õppis viimases, siis mina alles gümnaasiumi esimeses klassis. Vanemate klasside tüdrukud nooremaid ei märka, noored vane-maid aga küll. Oli mingi kirjanduslik õhtu, kus üks suhteliselt pikk sale tumeda poisipeaga prille kandev väärika olekuga tütarlaps esines. Nimi ununes, kuid tütarlapse välimus jäi mällu püsima. Frediga lähedaseks saades ja tema perekonnafotosid vaadates selgus, et see “mällu püsima jäänud tütarlaps” on Fredi noorem õde.
Fred alustas kooliteed 1924. aastal Jakob Westholmi humanitaar-kallakuga eragümnaasiumis. Kuna Fred oli absoluutse kuulmisega, väga musikaalne poiss, siis pandi ta ühtlasi Tallinna Konservatooriumisse klaverimängu õppima.
Westholmi gümnaasiumi lõpetas Fred 1935. aastal. Seal oli ta heal tasemel omandanud saksa, prantsuse ja inglise keele oskuse. Sõja ajal Punaarmees teenides sai talle selgeks ka vene keel. Mitme võõrkeele oskamine oli Fredile hilisemas elus suureks toeks.
1930. aastal tabas perekonda raske löök ema ootamatu surma näol. Sellest löögist isa ilmselt päriselt ei toibunudki. Nõmmele ehitatud
