Boss. Mälestusi Fred Kudust. Jaanus Kriisk

      Kuus reeglit, kuidas saada Fred Kuduks

      Küsisin kord isalt provotseerivalt: avaldagu lõppude lõpuks oma treeneriedu põhisaladus. Mida ta õigupoolest teeb, et mehed tegema hakkavad? Kudu mõtles hetke, naeratas häbelikult, vastas hämmeldu-nult: „Ma ei tee midagi, lihtsalt seisan staadioniveerel ja poetan vahel mõne julgustava sõna!“

      Spordifilmid on sageli täis stampe sõimavaist, karjuvaist ja vägi-valdseist treenereist, kelle sõnavara meenutab pigem ürglooma urinat. Ärge uskuge neid filme, uskuge Kudu fenomeni: ärge karjuge ega ropendage, vaid lugege!

      Kultuurne sõna hakkab kõige paremini külge kirjandusest ja isa luges pidevalt midagi, olgu erialast või ilukirjanduslikku. Ta valdas hiil-gavalt saksa keelt ja paljud lemmikud olid seepärast saksa kirjanikud, neid luges ta algkeeles, näiteks Heinrich Bölli, kelle kogutud teosed kaunistasid meie suurt kodust raamatukogu.

      Isa armastas sageli luuletusi peast ette lugeda. Ta tsiteeris Underit, Alverit, Visnapuud, aga üht Robert Burnsi värssi kordas ta tülide puhul eriti sageli, see oli peaaegu peremoto: „Mis põrnitsed sa, paharet, va ilge näoga vennas? Siis aga taipasin ma, et näen peeglist iseennast.“

      Mu hariduse parim osa sai niisiis alguse isa raamatukogust, õppisin riiulite ees märkamatult juba enne kooli lugema pakse valitud teoseid, ikka kõik ühevärvilised köited järjepanu: algul Balzaci viisteist tume-punast, siis ridamisi Tolstoi rohelisi ja lõpuks Dostojevski sügavsinised…

      Fred Kudul oli õnnestav harjumus kinkida lastele sünnipäevaks raamatuid. Ma mäletan tänase päevani seda naudinguhetke, kui end vastsete raamatuseikluste ootel kuhugi toanurka poetasin ja uut lugu nee-lama hakkasin. Just nimelt neelama, sest kirjapandut ahmides ma lausa lahustusin loetavas, olin seal sees. Meie kodus polnud keelatud ükski kodanlikus Eestis välja antud teos. Ära oli peidetud ainult Boccaccio „Dekameron“, kusjuures ma põrmugi aru ei saanud, miks isa nii igavat raamatut peidab. Ka välisreisidelt tõi isa alati kaasa raamatuid, sageli väliseesti kirjanikke, aga muudki keelatut, näiteks Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“.

      Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond

      Minu suhted Tartu Ülikooliga algasid 1936. aastal, kui hakkasin õppima selleaegse arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakonnas, mille lõpeta-sin 1940. aasta kevadel. Lühikest aega töötasin Eesti Spordi Keskliidus treenerina ja sama aasta sügisel kutsuti mind Tartu Ülikooli tööle suusa-tamise ja kergejõustiku õpetajaks. Nimetatud kohal sain töötada ühe õppeaasta.

      1941. aasta suvel, kui olime teaduskonnaga suvelaagris Narva-Jõesuus, algas Suur Isamaasõda. Tulime kogu laagriga Tartusse tagasi, kuid rektor H. Kruus ütles, et mingit korraldust õppelaagri katkestami-seks ei ole ja saatis meid Narva-Jõesuusse. Sealt me enam Tartusse ei saanud, kuna rinne jõudis juba Emajõe joonele.

      Mind mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Teenisin 7. diviisi 27. polgus suurtükiväelasena, lõpuks patareikomandörina, ja kuna ma olin kogu diviisi ainus kõrgema haridusega kehalise kasvatuse spetsialist, siis täitsin ka diviisi kehalise kasvatuse ülema ülesandeid. 1943. aasta sügisel, kui Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu hakkas koondama kaadreid kodumaale tagasi minekuks, kutsuti mind Moskvasse. Seal töötasin ühe talve Üleliidulise Kehakultuuri Instituudi juures, kuhu oli koondatud grupp eesti sportlasi, kellest hiljem kujunes põhiline spordi-tööalane kaader meie vabariigis.