olid kaua vait.
Selle ühe hetkeni.
„Omara.” Lauri vaikselt lausutud sõna oli tõdemus, mitte kõnetus. „Kui mu otsejuhid üksteise järel välja lülitusid, arvasingi, et see pead seekord jälle sina olema.” Ta pidas pausi, et huuli niisutada. „Väga halb ajastus, Gert. Et sa ka just nüüd pidid mu üles leidma!”
Üle Gerdi näo vilksas kõver naeratus, mida tal päriselt kinni püüda ei õnnestunud.
Ta vangutas reflektoorselt pead: „Muidugi mina. Kes see teine ära mõistataks, kus sinusugune end peidab? Ja nüüd on juba liigagi hilja.
Miks sa ei kuulanud mu hoiatust too viimane kord?” Uurija Omara krimpsutas omaenda toonaseid sõnu meenutades laupa sügavad jooned. „Mida ma ütlesingi – et ära tõmba tähelepanu? Mine ja püsi vagusi – ja ära tapa! Aga sina … Oh, perse, Lauri. Lapsed?!”
Lauri kehitas õlgu, nii palju kui ta sai. Naeratas natuke, kinnise suuga. Vaikus.
Küsimustele ta ei vasta, uurija-teadur pidanuks seda aimama. Aimaski.
„Omara.”
Ja seekord küsis Lauri tõesti ta tähelepanu. Mees lakkus jälle kuivanud huuli. „Palun, Omara. Päästa mu naine. Ma ise,” kerge, aga kuidagi veider irve neil huultel, „hetkel ei saa seda teha.”
Paus. Gertrud Omara heitis automaatselt ettevaatliku pilgu paremale. Ingrid Li ja mingi musklivend üle vahekäigu kõrvalkuudis uinusid sügavas tehisunes, kindlasti ei kuulnud nad sõnagi sellest, mida Tropcher just ütles. Niimoodi, nagu musklite hormoonid iga töö jaoks üles pumbati, ei pea inimkeha kaua vastu ja see kokteil tuli võimalikult ruttu unega maha võtta.
Ikkagi polnud see turvaline koht ega turvaline jututeema. Boudicate nuhksüsteem oli hea, Gertrud teadis seda omast kogemusest.
Mees ei pööranud uurijalt oma haiglast helerohelist pilku. „Omara. Gertrud. Ma palun sind. Tal on abi vaja ja mul ei ole …” Tropcher pani korraks silmad kinni, aga kui ta need uuesti avas, polnud pilgu surve põrmugi leevenenud. „Sina saad sellega hakkama, ma tean. Ja mingit muud abi, midagi muud, midagi iseendale ma ei küsi. Minu sõna selle peale. Aita teda!”
Uurija Omara pilk oli ikka veel kõrvalkuudile pööratud, aga mõte haakis end ühe Lauri lausejupi taha kinni. Mul ei ole?
Ta vaatas mehele otsa, mõeldes võimalikele nuhkuritele liuguris, mikrofonidele seintes, salakaameratele. „Sa ikka mäletad, vahistatu, et kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu?” küsis ta jäiselt.
Mees näitas milleski naeratusetaolises oma laiu esihambaid.
„Ma riskin. Pole muud võimalust. Mida sina teed?”
Gert kehitas õlgu. Ega ta ei uskunud, et keegi neid praegu jälgida taibanuks, tegelikult. Mitte et tema enda jaoks konkreetselt vahet olnukski.
„Põrgut, Lauri …” ja Omara vangutas väsinult lühikeste mustade juustega pead. „Ma isegi ei teadnud, et sul naine on. Kõlab nagu mingi asjatu haavatavus sinu jaoks. Mis tal siis häda on, et teda päästa tuleb?”
Gerdi toon oli sealjuures väsinud ja pisut mürgine. Haavatav. Vale.
Lauri köhatas. Tema suu ja kulmude liikumises paistis teatud ebalust, aga siis tõmbas mees nagu otsustanult hinge. Ta ei saanud uurijale korralikult otsa vaadata, pea seina küljes kinni, nagu tal oli, ent püüdis siiski. Tabas pilguga naise puusi ja reisi.
„Sa tead ju küll.” Vangi suu väändus. „Boudicad otsivad ta üles ja panevad mu fakti ette, et räägin neile kõike, mida nad iganes tahavad – või nad panevad tema ka ümbertöötlemisele.” Tropcher vaikis. Neelatas. Siis jätkas, aeglaselt ja valulikult. „Ma arvestasin selle võimalusega, loomulikult. Jah, ta on haavatavus. Kui nii läheb, siis … nii läheb. Aga Nadine ei ole milleski süüdi.” Ning ta hääles oli taas palve. „Ainus põhjus, miks nad talle haiget tahavad teha, on see, et mina temasse armusin. Otsi ta üles ja peida ära, Omara, palun!” Mehe ümara lõuajoonega nägu oli pingule tõmbunud, vanusejooned laubal ja suu ümber märgatavad. Sellist Tropcherit ei näinud just sageli: vaevatud ja murelikku. Või vähemalt ei näinud toona, kui ta sisekaitses töötas.
Gert uskus meest. Uskus sedagi, et Lauri vaataks pealt, kuidas tema naine elusalt orgaanilise materjali juppideks tehakse – ega räägiks ikkagi. Sest ta oli selline mees.
Lauri Tropcheri naisele, kes iganes ta ka oli, võis ainult kaasa tunda.
Ent Gertrud Omara ei kavatsenud oma vangile seepärast veel vastu tulla, et keegi naisolevus oli olnud piisavalt rumal, laskmaks end Lauri sarmist ära petta.
„Et tema ei ole milleski süüdi?” Sarkastiliselt. „Tatt, Lauri! Mõtle ka, mis jama sa suust välja ajad. Ta on ju sinu naine! Kuidas te elasite temaga? Pidasite ainult kirjasuhet või?”
Tropcher pilgutas kiiresti ja mitu korda silmi. Küllap tahtis pead vangutada, aga ei saanud. Ta paremal säärel tõmbles lihas, nii et püksisäär liikus.
„Ainult relvatehingud ja natuke valvesüsteemides häkkimist,” vastas vang pärast pausi madalal häälel. „Ta pole ühtegi Boudicat näpuotsagagi puutunud. Pole teadlikult kellegi verd valanud, mitte ainsatki korda. Ma vannun. Ta on puhas. Kuula, Gert!” ja nüüd oli ta hääles murduv noot. „Ma ei palu sul ju mind ennast aidata. Aga tema pärast, ainult tema pärast ma palun. Otsi ta üles ja peida ära!”
Gertrud Omara hingas aeglaselt sisse ja välja. Raputas oma tumedaid juukseid: „Ei. Ma aitasin sind tookord, vabal tahtel, palumata – ja ei taha ikka veel mõeldagi, mis sellest sai.” Ta sirutas lahtise peo mehe poole, nagu esitleks mingit nukrat jõledust. „Oleksin ma su tookord üle andnud, poleks sinu kõige hullem hukkamine mind nii hullusti kummitama jäänud kui see su … See, mida sa viimati Kamotkal tegid.” Ta ei saanud Lauri poole vaadatagi, ilma et see mälestus poleks esile kerkinud. Vaatas maha. „Ma pidin end tookord jupp aega pakslehega uinutama. Lauri, ma nutsin. Ei. Ei! Mina olen sulle ja su tegudele läbi sõrmede vaatamised ära vaadanud.”
Oma tõe välja öelnud, tõstis naine pilgu. Tropcher suutis vastuseks näole manada väikese kaastundliku naeratuse koos valuliku kulmukortsutusega. Omara oli veidi isegi liigutatud, ta polnud sugugi kindel, kas temal Lauri olukorras jaguks kasvõi teeseldud kaastunnet kellegi teise kui iseenda jaoks.
Aga Tropcher, kui nüüd rangelt võtta, oli neist kahest ka alati see parem valetaja olnud.
„Gertrud,” sõnas mees õrnalt. „Ma mäletan küll, et sulle lähevad süütud ohvrid korda. Ja ma olen alati neid vältida püüdnud, just nagu sinagi. Kumbki meist ei ole loomult julm, teisiti poleks me olnud seal, kus olime.” Mispeale Omara kuklas tõusid karvad turri ning sõrmed tõmbusid iseenesest rusikasse.
Siis lasi ta end tahtepingutusega uuesti lõdvaks. Sest ei. Ta ei hakka raudades vangi lööma, isegi kui too on mölakas.
„Ei.” Rahulikult, aga kindlalt. Ei enam.
Tropcher kuulis ja sai aru. Ta pilgutas silmi ning vaikis, näost veidralt hall. Kurat, kas ta pilgutas pisarat tagasi? Polnud võimalik.
„Gertrud …” jälle see väsinud toon. „Gert, Nadine on lisaks muule ka minust rase. Anna andeks, et ma selle niimoodi haledalt esile toon. Aga nii see on.”
Gerdi
