ning söestunud krõpse, mis näitasid, et tema kohalik kulinaarialett ei olnud just kvaliteetne.
River oli suuremalt jaolt kogu pasa ära lahterdanud ning vihje mõõtu ei andnud sellest välja miski. Isegi hoolikalt kokku kägardatud märkmed ei avaldanud midagi enamat kui ostuloendid: munad, teepakid, mahl, hambapasta – kogu selle segaduse algupära. Ning spiraalköites märkmiku pappkaaned ei avaldanud midagi rohkemat, säilinud polnud ükski leht. Ta tõmbas näpuga üle kaane lootuses, et ehk on sinna süvistatud mingid kritseldused, aga ei tuvastanud midagi.
Läbi lae kostis põnts. Lambi meeliskutsung.
Nad polnud siin enam ainsad. Kell lähenes kaheksale; uks oli avanenud kaks korda ning ta oli kuulnud trepi tuttavat tervitusnaginat. Allpool vaibunud hääled olid kuulunud Roderick Ho’le. Ho saabus tavaliselt esimesena ja lahkus viimasena ning millele ta vahepeale jäänud tunnid kulutas, oli Riveri jaoks mõistatus. Kuigi tema lauda ümbritsevad koolapurgid ja pitsakarbid vihjasid sellele, et ta ehitab kindlust.
Teised sammud olid Riveri korrusest möödunud, mistõttu pidid need kuuluma Catherine Standishile. Ta jäi mõtlema naise perekonnanimele: Catherine Standish. Havisham oleks talle paremini sobinud. River polnud pruudikleitidega tuttav, aga samahästi oleks naine võinud patseerida ringi ämblikuvõrkudes.
Veel üks põnts ülakorruselt. Oleks tal luud käepärast olnud, oleks ta vastu põntsutanud.
Segadus oli migreeruma hakanud. Alguses oli see püsinud maha laotatud ajalehtedel, nüüd oli see levinud, kattes suurema osa Sidile kuuluvast põrandapoolest. Hais, olles demokraatlikum, oli täitnud terve ruumi.
Tükike apelsinikoort, seletamatu kui tohtri allkiri, lebas krussi tõmbunult laua all.
Veel üks põnts.
River tõusis kummikindaid käest võtmata püsti ja suundus ukse poole.
Ta oli viiskümmend kuus aastat vana. Kenad noored punapead ei rääkinud temaga. Aga kui Robert Hobden talle küsiva pilgu heitis, naeratas ja noogutas naine talle, andes märku avatusest, mida näitab üks loom teisele, kui ta midagi soovib või vajab.
„Kas saan teid kuidagi aidata?”
„Peaksin ühe asjaga tegelema? Ühe ülesandega?”
Mees ei sallinud säärast küsivat lähenemist. Kuidas noored teineteisele märku annavad, kui nad küsimusele vastust ootavad? Aga naisel olid tedretähnid ning piisavalt pluusinööpe oli lahti ja võis näha, et ka naise rinnad olid tedretähnilised. Rindade vahel rippus peenikese hõbeketi otsas medaljon. Naise sõrmusesõrm oli tühi. Ta pani sääraseid pisiasju tähele ka siis, kui need tema jaoks juba ammu tähtsuse olid kaotanud.
„Jah?”
„Panin pealkirja tähele? Teie lehel? Ühel teie lehtedest …”
Naine sirutas end ettepoole ja koputas Guardianile, tuues nii tedretähnid ja medaljoni pilgule lähemale. See polnud pealkiri, vaid eelreklaam päise kohal: kaasandes toodud intervjuule Russell T. Davisega.
„Minu väitekiri on meediakangelastest?”
„Otse loomulikult.”
„Kuidas palun?”
„Olge lahke.”
Ta tõmbas G2 emalehe vahelt välja ja ulatas selle naisele.
Naine naeratas kaunilt ja tänas teda ning mees pani tähele tema ilusaid sinakasrohelisi silmi ning kergelt pruntis alahuult.
Aga tagasi maha istudes ei pööranud ta oma kaunitele jäsemetele ilmselt piisavalt tähelepanu, sest järgmisel hetkel oli cappuccino’t kõikjal ja tema keelekasutus muutus ebadaamilikuks …
„Perse küll, andke mulle andeks …”
„Max!”
„Küllap ma …”
„Tule kuivatuslapiga siia!”
Catherine Standishi jaoks oli Slough House kui kaljurüngas Pincher Martinile: niiske, ebameeldiv, valuliselt tuttav ja miski, mille külge klammerduda, kui lained üle pea kokku hakkavad lööma. Aga ukse avamine nõudis vaeva. Seda pidanuks olema lihtne parandada, aga Slough House’i ei olnud võimalik puuseppa kohale kutsuda: selleks pidid sa täitma kinnisvara hooldusblanketi, taotlema raha kulude katteks, hankima heakskiidu saanud meistrimehele pääsuloa – allhanke korraldamine oli „majanduslikult mõistlik”, püsikorraldus selgitatav, aga taustauuringule kulutatavad summad muutsid selle ebamõistlikuks. Ja kui sa olid blanketid täitnud, pidid need Regent’s Parki edastama, kus neid loetakse, kinnitatakse, lüüakse tempel alla ja eiratakse. Seega pidi ta igal hommikul selle üle elama, suruma vastu ust, vihmavari ühes käes, võti teises, õlg vastu kaela surutud, et kott maha ei kukuks. Lootes kõik see aeg säilitada tasakaalu, kui uks avaneda suvatseb. Pincher Martinil läks veel hästi. Sel Atlandi ookeani kaljul polnud ühtki ust. Kuigi ka seal sadas.
Lõpuks andis uks oma tavalise äginaga järele. Ta peatus, et liigne vesi vihmavarjult maha saputada. Heitis pilgu taevasse. Ikka veel hall ja raske. Üks viimane saputus ja ta torkas vihmavarju käevangu. Esikus oli nagi, aga see oli hea võimalus oma vihmavarju enam mitte kunagi näha. Esimesel mademel märkas ta läbi pooleldi avatud ukse Ho’d laua taga istumas. Ta ei tõstnud pilku, aga Catherine teadis, et mees oli teda märganud. Ta teeskles omakorda, et polnud meest märganud, või vähemalt nii pidi see välja nägema. Tegelikult teeskles ta, et mees on tükk mööblit, ja see vajas veelgi vähem pingutust.
Järgmisel korrusel olid mõlemad kabinetiuksed suletud, aga Riveri ja Sidi ukse alt paistis valgust. Õhku risustas läppunud hais: roiskunud kala ja mädanevad juurviljad.
Oma kabinetis kõige ülemisel korrusel riputas ta vihmamantli varna, avas vihmavarju, et see korralikult kuivada saaks, ja küsis Jackson Lambi suletud ukselt, kas too soovib teed. Mingit vastust ei tulnud. Ta loputas veekannu puhtaks, täitis selle puhta veega ja pani keema. Tagasi kabinetis, käivitas ta arvuti, värvis huuled ja kammis pea.
Puudritoosist vastu vaatav Catherine oli alati oodatust kümme aastat vanem. Aga see oli tema, mitte kellegi teise viga.
Tema juuksed olid ikka veel blondid, aga ainult lähedalt vaadates, ja nii lähedale ei pääsenud keegi. Eemalt olid need hallid, ehkki ikka veel paksud ja lainjad; tema silmad olid sama tooni, jättes mulje, et ta hajub monokroomseks. Ta liikus vaikselt ja kandis sõjaeelse lasteromaani illustratsioonil leiduvaid riideid; tavaliselt kübarat; mitte kunagi teksasid ega pükse ega seelikuid, vaid alati kleite, mille varrukad olid randmest pitsilised. Kui ta puudritoosi näole lähemale tõstis, võis ta näha nahaaluseid kahjustusi, näha kortse, mille kaudu tema noorus välja oli lekkinud. Protsess, mida mõtlematud valikud kiirendanud olid, ehkki tagantjärele vaadates oli imekspandav, kui tihti polnud need üldsegi valikud, vaid lihtsalt üksteise järel tehtud sammud. Järgmisel aastal saab ta viiekümneseks. See tegi kokku päris palju üksteise järel tehtud samme.
Vesi kees. Ta valas endale tassi teed. Tagasi laua taga – ruumis, mida ta, tänu jumalale, kellegagi ei jaganud; sellest ajast, kui Kay White Lambi käsul allkorrusele oli pagendatud – jätkas ta sealt, kus eile pooleli oli jäänud, aruandega viimase kolme aasta jooksul Leedsi/ Bradfordi piirkonnas tehtud kinnisvaraostudest ristviidetega sama perioodi immigratsioonidokumentidele. Mõlemas lahtris korduvaid nimesid võrreldi Regent’s Parki avaldatud jälgimisaluste nimekirjaga. Catherine polnud leidnud veel ühtki häiret tõstvat nime, aga sooritas otsinguid ikkagi ja seadis siis tulemused päritoluriigi alusel
