lausus: „Mul on laen juba käes.”
„Tõesti?”
„Tõesti,” vastas Susie. Ta osutas keset laual valitsevat segadust losutavale raskele mustale telefonikobakale. „Helistage ja küsige järele.”
Tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksas aasta, kui Susie sai kahekümne kaheseks ja Jasper kahekümne neljaseks, oli neile mõlemale üüratult tähtis. Stone Gods tõusis edetabelites neljandale kohale ja kutsuti esinema „Tops of the Popsi”; Susie ostis ära keraamikatöökoja, andis sellele Susie Sullivani nime, austades niiviisi vanaema Iiri päritolu ema, kes oli migreerunud koos sadade teistega Liverpooli ja värvatud tööle Stoke’is asuvatesse savikodadesse, ning nad abiellusid perekonnaseisuametis – Susiel seljas kreemikast pitsist, otstest laienevate varrukatega minikleit ja peas karikakardega ehitud, lotendava äärega õlgkübar. Jasper kandis lillakaspunast sametülikonda, mille püksisääred olid alt laiad, ning viis oma noore naise mesinädalateks Marokosse, kust Susie naasis, pahkluude ümber võrud ja käeselgadel indigopildid. Keldrikorterist kolisid nad kitsasse ajahambast puretud majja, mille põrandaliistud seenetasid ja küttekollete kohal olid Formica-tahvlid, ning kui neil sai rõõmsalt kaootilisest Londoni-elust üürikeseks ajaks villand, istus Susie oma kollasesse Citroën 2CV-sse, mille esilaternad meenutasid konna silmi, ja nad sõitsid Oak View’sse, pugesid Paisley tekkide alla ja tundsid end turvaliselt, teades, et selles majas tiksub elu edasi muutumatult ja kindlalt nagu vana kell.
Ent siis oli vanaisa saanud ootamatult insuldi ja surnud. Tundus, nagu oleks ta ühel hetkel olnud toas, mida ei kutsutud kunagi tema kabinetiks, vaid alati kontoriks, ja ajanud telefonitsi asju, ning lebanud järgmisel hetkel linaga kaetuna ülakorrusel abieluvoodis enda poolel ja oodanud, millal talle matusebüroost järele tullakse. Kukkudes oma kontoris raskelt vastu raamaturiiulit, oli ta jõudnud veel appi hüüda – seosetult küll, aga ometi piisavalt valjusti, et koridori teises otsas televiisorist Doncasteri ratsavõistlusi vaatav vanaema end püsti ajaks ning tarmukal, ent ebakindlal kaheksakümne nelja aastase sammul tema juurde tuleks. Vanaisa oli teadvusel, kuid ei suutnud rääkida. Selleks ajaks, kui vanaema suutis ennast tema kõrvale põrandale istuma sättida ja mehe pea endale sülle upitada, oli vanaisa saanud teise rabanduse ja surnud. Ajaga, kui Doncasteris läbiti viimased sajad jardid, oli tegusast ja sõnakast mehest saanud elutu keha. Jeanil läks kauem aega, kuni ta kogus end nii palju, et suutis tõsta kaasa pea põrandale, ajada end jalule ja jõuda telefonini.
Susie arutas, kas isa võtab vaevaks Lamult matustele sõita. Vanaema ütles, et talle ei lähe see korda.
„Kui tuleb, siis tuleb. Minema ma teda ei aja, aga rõõmus ma teda nähes ka ei ole.” Seda öeldes hoidus vanaema Susie poole vaatamast. „Ja me kumbki poleks sulle tänulikud, kui püüaksid teda veenda. Talle on teatatud ja tahan, et asi sellega piirdukski.”
Isa ei tulnud. Aga pool Stoke-on-Trenti tundus küll kohal olevat. St Peteri kirik oli rahvast tulvil ja jumalateenistust oli valjuhäälditest võimalik kuulda ka surnuaial, kus sepistatud aiast ümbritsetud hauaplaadi all puhkas patriarh Josiah Wedgwood.
Pärast matuseid läksid Susie ja Jasper koos Jeaniga tagasi Oak View’sse, kus vanaema andis teada, et müüb maja maha ja asub elama Barlaston Greenis raamatukogu lähedal asuvasse bangalosse. Ta ütles Susiele otse silma vaadates, et ei taha kuulda mingit vastuvaidlemist. Siis jättis ta nad istuma köögilaua äärde, ees tuttav sinivalge Burleigh’ teekann ja tema enda küpsetatud ingverikook, läks aeglaselt trepist üles ning heitis üksi voodisse.
Susie vaatas üle laua Jasperile otsa ja ütles kurvalt: „Ma ei jõudnudki vanaemale öelda, et olen rase.”
Cara Moran sündis 1980. aastal Londonis. Kaks aastat hiljem järgnes talle õde Ashley ja siis, pärast kuueaastast vahet, tuli Grace. Nende kaheksa aasta jooksul sai selgeks, kui mitte Jasperile, siis Susiele küll, et esialgu nii paljutõotaval Stone Godsil pole ikkagi määratud tippu tõusta, ning ühtlasi mõistsid mõlemad, et Susies pulbitsevad tohutu edasipüüdlikkus ja tähelepanuväärne saavutusvajadus. Nad müüsid Fulhamis asuva vana keraamikatöökoja arendajale ja rentisid Lavender Hilli väikeses tööstuspiirkonnas spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud hooneterühma. Poe seadsid nad sisse nurgapealses hoones, mille keldrikorrusel paiknes kontorite rägastik, ning pikkamööda omandas traditsiooniline käsitsi maalitud keraamika iseloomuliku värske ja moodsa, nende firmale ainuomase näo.
Ning siis, kui Grace oli kaheksane ning nende teise Fulhami maja alumisest korrusest oli äsja saanud Jasperi muusikastuudio – „Ära päri minult selle kohta midagi,” oli Susie vanemale tütrele öelnud, „ära lihtsalt päri” –, jäi Susie vanaema bronhiiti ja seejärel kopsupõletikku ning suri Põhja-Staffordshire’i ülikooli haiglas. Ta pärandas oma pärlid Carale, ametüstid Ashleyle, kameed Grace’ile ja kaks plaatinast Šveitsi kella Jasperile. Kõik muu, mida ei saanud võrreldagi tema abikaasa parimate päevade varandusega, jättis ta Susiele, sealhulgas aastakümnetetagused dokumendid selle kohta, kuidas oli ostetud ja seejärel müüdud keraamikatehas, kuhu nooruke Jean McGrath pakkus end kunagi lihvijaõpilaseks.
Susiele ei jätnud see mingit valikuvõimalust. Ta oli kolmekümnendates eluaastates, kolme kasvueas lapse ema ja kasvava äri juht ning täis talitsematut tegutsemisiha, milles andis kõige vägevamalt tooni soov jäädvustada vanaisa mälestus kõige sobivamas kohas ja parimal moel. Hanleys asuvast vanast keraamikatehasest, mis piirnes ühelt poolt tühermaa ja teiselt poolt harva kasutatava kanaliga, oli omanikul nüüd käigus veel ainult üks tiib. Hooneploki keskosa, kus olid kohtunud tema vanavanemad, seisis laudadega kinnilööduna, ning teises tiivas, kus paiknesid laoruumid ja parandati masinaid, olid aknad sisse pekstud ja peauksed laudadega kinni naelutatud. Tiibadevahelises hoovis, kus munakivisillutis hoidis kunagi hobuste kapju libisemast ja hoonete nurki kaitsesid raskelt koormatud vankrite eest suured puhverkivid, kiratses nüüd koltunud umbrohi ning vihmaveeuuretes vedeles suitsukonisid ja muud rämpsu. See ettevõte ei ole just õitsva tervise juures, mõtles Susie, seistes tinahallil märtsihommikul seal ja silmitsedes enda ees avanevat vaatepilti. Kõigest õhkus nukrust ja allakäiku. Sealne äri hoidis end hädavaevu hinges, valmistades odavat kaupa turule, mis polnud sellest huvitatud. Selles rääbakas hoones töötas seitsekümmend inimest, kelle toodangu üle ei tundnud uhkust ei nemad ise ega ka keegi teine. Susie tõstis mantlikrae üles. Noh, oli aeg sellele lõpp teha. Oli aeg anda vanale Snape’i keraamikatehasele sisse uus vunk, tuua sinna tagasi oskused, panna ettevõtte süda uuesti lööma ning taastada Hanley rahvas usk, et seal tasub elada ja töötada nagu vanastigi.
Seistes Parlour House’is ülakorruse akna juures ja vaadates alla hooletusse jäetud, ent ometi paljutõotavale aiale, mõtles Susie, et tehases võib praegugi eristada algset keraamikatöökoda. Kanal oli mõistagi samuti alles ja selle vastaskaldal seisis endisaegade haruldase jäänukina ikka veel püsti vana pudelikujuline põletusahi. Teisel pool laiunud, prahist ja umbrohust puhastatud tühermaale oli külvatud uusi taimi ja sellest oli saanud kena aas. Tehas ise oli nüüd hoolitsetud moega: tellisseinad parandatud, kivikatus kohendatud, kogu väljanägemine pardimunasiniseks värvitud puitosade ja mööda seinu üles looklevate ronitaimede abil sõbralikumaks ja mahedamaks muudetud. Susie oli jätnud ühel seinal Snape’i keraamikatehase nimetuse muutmata, ent lisanud kõrgemale suurte valgete tähtedega kirja SUSIE SULLIVAN ning ümbritsenud selle karikakra- ja rombimustriga, mis oli ehtinud tema esimesi menukaupu. Stoke’i raudteejaamast taksoga siia jõudes tundis ta alati rinnus rõõmsat võbinat, kui nägi oma tehast seismas nii asjaliku ja väärikana, kõigis akendes tuled, hoovis autod, laoruumides arvukates ridades vastu vaatamas korralikult virnastatud rombimustrilised kastid täis Londoni ja Edinburghi poodidele ning kogu selle riigi köökidele mõeldud keraamilisi nõusid.
Susie seisis akna juures ja pigistas kõvasti aknalauda. Siinne tehas, kogu siinne äri oli talle lõpmata tähtis. See ei tähendanud üksnes tehtut ja saavutatut, vaid esindas tema minevikku, vanaisa ja kõigi nende kuue linna minevikku, siinset rikast maapõue, inimtööd, mis oli kulunud, et kaevandada selle sügavusest
