l
Pax 8: Hõbemadu
Hõbemadu
248. PEATÜKK
Häid jõule, reetur!
IRIS HAKKAB TOIBUMA. Ta istub ja keegi veeretab teda edasi. Kas ta on ratastoolis? Nüüd jääb ta seisma.
Ta püüab silmi lahti teha, aga päevavalguslambid laes pimestavad teda, nii et peast käib läbi valusähvatus. Ta kissitab ettevaatlikult silmi. Nagu läbi udu näeb ta läikivaks poleeritud kapipealset. Seal seisavad vedela seebi ja desinfitseerimisvahendi pudelid. Lõhnab haigla järele.
Iris paneb silmad uuesti kinni, köhatab ja küsib:
„Kus ma olen?”
Kogu keha valutab, keel on kuiva suulakke kinni kleepunud.
Ta püüab end liigutada, aga avastab siis, et on ratastooli kinni seotud.
„Kas ma olen haiglas?” küsib ta kähinal. „Kas minuga juhtus õnnetus?”
Selja taga kuuleb ta liikumist. Kontsad klõbisevad vastu põrandat. KÕPS-KÕPS-KÕPS.
„Hallo! Palun vastake! Miks ma kinni olen seotud? Kas ma murdsin selgroo? Ma … ma ei näe midagi. Valgus on nii tugev.”
Ta kuuleb, kuidas tahvelarvuti käima pannakse.
Siis kostab tuttav viis. Aisakell, aisakell, kella kauge hääl.
Temast uhkab läbi halbade eelaimuste laine. Kes mängib jõulumuusikat, selle asemel et pärast õnnetust teadvusele tulnud patsiendiga rääkida? Midagi on valesti. Suure pingutusega teeb ta silmad lahti. Pilk langeb kätele ja jalgadele. Ta on hõbeteibiga tooli kindlalt kinni seotud.
Ei, minuga ei juhtunud mingit õnnetust, mõtleb Iris. See siin pole haigla.
Tema selja taga ümiseb keegi jõululaulule kaasa. Aisakell, aisakell, na na na na naaaaa …
Irise aju hakkab kiiremini tööle. Ta püüab meenutada.
Ta mäletab, et mingid maskides segased piirasid ta sisse. Aga ta pääses nende käest minema. Keegi meelitas ta majade vahele kitsasse käiku. Ja siis … tal on ähmane mälestus, et ta tõmmati autosse.
Samal hetkel tuleb kontsaklõbin lähemale. Inimene tema selja taga võtab ratastooli käepidemetest kinni. Tool pööratakse ringi.
Iris kissitab silmi. Tema ees seisab keegi punase kleidi ja valge meditsiiniõekitliga naine. Irisele tuleb kõik meelde. See on sama tädike, kes ta autosse sundis istuma. Aga mis edasi sai? Mälu on nagu suur must tühi auk.
Naine kummardub Irise kohale. Tema nägu on nii lähedal, et nende ninaotsad puutuvad peaaegu kokku.
Must nõid! mõtleb Iris. Must nõid röövis mu ära.
„Lõpuks ometi oled ärkvel,” ütleb naine ja tema suunurgas väreleb kerge naeratus. „Kahekesi on palju toredam jõululaupäeva veeta. Häid jõule, reetur!”
249. PEATÜKK
Sa ei saa mulle midagi teha!
IRIS PÜÜAB END vabaks väänelda, aga see ei õnnestu. Sõrmed on nii kõvasti kinni teibitud, nagu oleksid need betooni valatud.
Naine naerab talle näkku. Siis haarab ta uuesti ratastooli käepidemetest ja tantsib Irisega ringi, ise samal ajal järgmisele jõululaulule kaasa lauldes.
Ruum pöörleb Irise ümber. Ta ei saa sõrmedega ühtegi võluliigutust teha. Aga ta paiskab musta nõia poole terve portsu needusi ja nõiasõnu. Ta paneb sõnadesse kogu oma jõu.
Ta püüab vabastamissõnadega oma sõrmi lahti saada. Midagi ei juhtu. Ta püüab võlusõnade abil õekitlis naist pikali lüüa. Ta püüab naist halvatuks muuta, panna talle lage pähe kukkuma. Mitte midagi ei juhtu.
„On alles tants!” hüüab naine ja keerutab metsikult ratastooli. „Ma armastan jõulukombeid! Me peaksime omale kuuse muretsema.”
Ratastool põrkab vastu seina. PÕMM!
Järsku paistab must nõid kaotavat jõulutantsude vastu igasuguse huvi. Tema suunurgad vajuvad alla, ta astub sammu tahapoole ja vajub oma töötoolile.
Iris hüüab viimase loitsu, ent siis paneb naine käed otsustavalt puusa ja tema veripunane suu pomiseb mõne lühikese sõna.
Iris kaotab hoobilt hääle. Mitte piuksugi ei pääse üle huulte, ta on täiesti tummaks jäänud.
„Kuula nüüd hoolega,” ütleb naine ja paljastab hambad nagu hoiatavalt urisev hunt. „Kõikide tempude vastu, mis su väike hiireaju suudab välja mõelda, on mul kaitseloits. Sa ei saa mulle midagi teha! Nooguta, kui sa mu jutust aru saad.”
Iris noogutab. Ta piilub ringi. Ei, see pole mingi haigla, vaid mingisugune arstikabinet. Ruumi keskel on patsientidele mõeldud lavats. Seinal on valge plakat mustade tähtedega, mis rida-realt väiksemaks muutuvad, selline, mida nägemiskontrolliks kasutatakse. Ja musta nõia valgel kitlil on rinnatasku peal suurte tähtedega nimesilt:
KOOLIÕDE MARGARETA MELANDER.
Kooliarsti kabinet, mõtleb Iris.
Nüüd taipab ta äkitselt, kes on tema röövija. Alrik ja Viggo rääkisid ju mõni aeg tagasi oma kahtlusest, et nende kooli meditsiiniõde on krati valmistaja. Nad käisid koguni ärajooksnud ämblikke ettekäändeks tuues tema korteris. Hiljem avastasid nad, et see oli hoopis tema, Iris, kes oli krati teinud. Ja nad jõudsid järeldusele, et sellel õel pole mingit süüd, nagu nad ütlesid. Kuidas nad küll eksisid!
Kuidas nad teda kutsusidki? Migreeni-Maggan, jah!
„Sa pole arg,” ütleb Migreeni-Maggan Irisele. „Seda pean ma tunnistama. Arvasin, et kuna sa minu sõnumitele ei vasta, oled sa linnast põgenenud. See oleks sinust tark tegu olnud.”
Ta raputab pead ja vaatab Irist põlastavalt.
„Kõik algas ju nii hästi,” ütleb ta. „Sa tegid, nagu ma käskisin, leidsid kummituslapse keha ja võtsid tema juurest käärid ära, sa uimastasid Alrik Dellingi ja lasid krati vabaks. Aga siis lõid sa kampa nende kahe vana tolaga, kes raamatukogu valvavad. Kaotajate liigaga. Ausalt, mida sa arvasid? Et ma ei saa sind kätte?”
Iris ei püüagi vastata. Ta istub liikumatult ja pingutab, et iga hinna eest oma pilgus peegelduvat hirmu varjata.
„Jah, muidugi,” ütleb Migreeni-Maggan naeratades ja viipab käega Irise poole. „Ole hea ja hakka nüüd rääkima, aga ära üritagi mingeid nõiasõnu lugeda või riidu kiskuda. Ma vihkan tülikaid lapsi.”
„Mis kaotajate liigaga?” küsib Iris nii ninakalt, kui veel suudab. „Ma olen hea meelega nende poolel, kelle käes on raamatukogu. Mina olen seal käinud, sina mitte.”
„Selles sa eksid,” ütleb Migreeni-Maggan ja tema pilk muutub unistavaks. „Ma käisin seal väikese tüdrukuna. Ja varsti pääsen ma sinna taas sisse. Sinu abiga. See on sinu jõulukink mulle. Aga kõigepealt …”
