juurde, laskis taskulambi valgusel mööda neid alla ronida. Leidis vasakpoolselt sälgud ja parempoolselt umbes samasugused, kolmel kõrgusel. Vaatas alla, põrandale. Parempoolse posti taga oli midagi, kergelt kinni kiilutud. Pisitilluke ese. Berger kummardus ja kangutas selle lahti. See oli hammasratas, väga väike hammasratas. Ta silmitses seda.
Siis pani ta selle peaaegu sama väiksesse kilekotti, vajutas koti kinni ja pistis taskusse.
Ta võttis mobiiltelefoni välja ning pildistas tugiposte erinevate nurkade alt. Pööras end kuivanud vereloigu poole. Pildistas ka seda. Valgustas taskulambiga seina, mille vereloik oli ära määrinud. Tegi sellest mitu pilti, ka nendest kohtadest, kus verd ei olnud.
Kõik käis nii kähku, et teda ei jõutud isegi hõigata. Ta oli seal, sirutas käed läbi ava, laskis end välja tõmmata.
Nad tulid trepist alla, pääsesid üksteise järel välja tuimastava valguse kätte. Nad astusid verandale, vihm oli lakanud. Berger ja Deer seisid väga lähestikku. Hingasid vabalt.
Seal seisid kliinilise varustusega kriminalistid ja tammusid kärsitusest. Nende ülekaaluline juht Robin oli teel trepist üles, teist ülemust, Allanit, õnneks ei olnud. Vigastatud kolleeg oli kadunud, kiirabiauto niisamuti. Plinkivate vilkuritega politseibussid seisid endiselt paigal, kaamerate ja mikrofonidega ajakirjanikud surusid end vastu piirdeid, pealtvaatajate hulk oli tunduvalt suurenenud.
Sellal kui kriminalistid põrgulikku majja sisenesid, heitis Berger pilgu rahvasummale. Samal hetkel valdas teda põgus imelik tunne. Ta tõmbas vasakust käest kilekinda, tõstis mobiili ja tegi pildi, veel paar pilti, aga tunne oli juba kadunud.
Ta vaatas oma vana Rolexit. See tundus randmel harjumatu, sest ta vahetas igal pühapäeval käekella. Osutid tiksusid aeglaselt edasi ja ta justkui nägi, kuidas väike peen mehhanism iga sekundi tühjusest esile klõpsas. Siis pöördus ta Deeri poole. Esmalt tundus, et too vaatab tema kella, aga siis taipas Berger, et Deeri pilk on suunatud allapoole, et naine silmitseb tema käsi, paremat kattis ikka veel – vähemalt osaliselt – kilekinnas.
„Sa oled verine,” ütles Deer.
„Ei ole,” kostis Berger ja kiskus kinda käest. Ta tegi grimassi.
Deer naeratas põgusalt ja pööras pilgu mehe näole. Ta silmitses Bergerit teraselt. Liiga teraselt.
„Mis on?” küsis mees ärritatult.
„„Jälle”?” lausus Deer.
Berger kuulis jutumärke.
„Mis jälle?” küsis ta sellegipoolest.
„Kui me majja sisse läksime, ütlesid sa, et on liiga hilja. Jälle.”
„Ah soo?”
„Ellen on ju meie esimene juhtum?”
Berger naeratas. Ta tajus, et naeratab. Surmariigi verandal tundus see kohatu.
„Mul on hea meel, et sa ütled on,” sõnas ta.
„Ellen ei ole surnud,” kostis Deer.
Aga tema pilk oli järeleandmatu.
„„Jälle”?” kordas Berger ohates.
„Jah?” ärgitas Deer.
„Ma mõtlesin seda vist eksistentsiaalsemalt,” ütles Berger õlgu kehitades. „Liiga hilja on minu vapikiri.”
Vihm oli järele jäänud.
3
Pühapäev, 25. oktoober kell 19.23
„Lõks?”
Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson oli ilmselt otsustanud etendada noomituse paroodiat. See näitemäng ajas Bergeril südame pahaks.
„Jaa,” vastas ta ilmsüütult, „seda jõledat mehhanismi tuleb vist lõksuks nimetada.”
„Ma ei küsinud ju seda, nagu sa väga hästi aru saad.”
„Mida sa siis küsisid?”
„Miks, pagana päralt, sa hoiatasid kiirreageerijaid just nimelt lõksu eest.”
„Kasu polnud sellest küll tuhkagi …”
„See ei puutu asjasse. Miks?”
„See kurinahk ei ole ju endast ainsatki jälge maha jätnud. Ta on nutikas, muud midagi. Piisavalt nutikas ja ohtlik, et oma mahajäetud põrguauku lõks üles seada.”
„Aadress oli ju jälg, kurat võtaks,” röögatas Allan. „See maja.”
Berger hoidis keelel pakitsevaid sõnu tagasi. Ta vaatas aknast välja. Sügisvihm oli tagasi tulnud, õhtu hakkas kätte jõudma. Suurem osa rühmast oli juba politseimajast lahkunud. Deer oli veel kohal, Berger nägi tema nägu, mida valgustas arvuti, läbi kahe vihmaviirulise akna, mis paiknesid teineteise suhtes üheksakümnekraadise nurga all. Aknaid lahutas paduvihma tordilõik.
„Ei, Sam,” käratas Allan ootamatult sõjakalt. „Nüüd sa valetad mulle.”
Berger adus äkki, et võiks selsamal hetkel magama jääda. Panna lihtsalt silmad kinni ja lasta Allani kraaksumisel end unne äiutada.
Oli vist parem sellest hoiduda.
„Valetan?” kordas ta, põhiliselt oma eemalviibimise maskeerimiseks.
„Senikaua, kui tegu oli mahavaikimisega, võisin sellele läbi sõrmede vaadata,” lausus Allan tunduvalt leebemalt; oli ilmne, et ta valmistus crescendo’ks. „Aga see, et sa oled hakanud oma ülemusele otse näkku valetama, näitab, et sa oled tõstnud oma vandenõuteooria uuele ja ohtlikule tasemele.”
„Sinust sai liiga vara bürokraat, Allan.”
„Sa tegutsed omapead ja püüad seda varjata, valetades oma ülemusele. Kas sa arvad, et võid igavesti samas vaimus jätkata?”
„Mida ma oleksin pidanud teisiti tegema?” küsis Berger õlgu kehitades. „Mitte minema sellele aadressile? Mitte hoiatama kiirreageerijaid võimaliku lõksu eest?”
„Küsimus on rohkem selles, mida sa edaspidi veel korda saadad.”
„Võtan sarimõrvari kinni?”
Allani hoolikalt ülesehitatud crescendo sumbus pikka väljahingamisse, mis ületas kuhjaga ohke piirid ja andis tunnistust nii vana mehe kohta tohutust kopsumahust. Ilmselt ei olnud ta kogu elu jooksul ühtegi sigaretti suitsetanud.
Allan lausus rõhutatud aeglusega:
„Mõrvarit ju ei ole, Sam, äärmisel juhul on ehk inimröövija. Igal aastal kaob Rootsis kaheksasada inimest, rõhuv enamus neist täiesti vabatahtlikult. Niisiis rohkem kui kaks inimest päevas. Sa ei saa paari niisugust vabatahtlikku kadunut teiste seast välja noppida ja väita, et nad on langenud sarimõrvari ohvriks, keda keegi teine ei näe. Meie riigis ei ole mingeid kuradi sarimõrvareid. Mujal kui korrumpeerunud prokuröride ja üliagarate võmmide ajudes. Ja üliagarad võmmid on veel hullemad kui korrumpeerunud prokurörid.”
„Ah
