ei kohtunud?”
„Nad suhtlesid meili teel. Maakler väidab, et on selle meilivahetuse ära kustutanud. See võibki tõsi olla, kurjategija on üürinud maja üle kahe aasta ja nii vanad meilid kipuvad ikka kaotsi minema. Kuigi ma aiman, et maakler kustutas võimalikud tõendid sihilikult ära. Nimelt võrdles Samir algset kuulutust makstud üürisummadega. Vahe on kolm tuhat. Ilmselt maksis meie kurikael kolm tonni juurde, et ei peaks oma nägu näitama. Vahendusfirma võttis lisaraha silmagi pilgutamata endale, enne kui raha Argentinasse edasi kandis.”
„Kas see meiliaadress võib meid edasi aidata?”
„Samir võttis selle põhjalikult ette,” ütles Deer. „Ja laskis vist põhja.”
Berger põrnitses „Erik Johanssoni” pilti ja ütles:
„Lase veel korra seda salvestust.”
Deer lasi. Nad kuulasid keskendunult „Lina Vikströmi” energilist häält. Kui see läbi sai, ütles Berger:
„Minu meelest on kõige huvitavam dramatiseering.”
„Ma mõistan, mida sa sellega öelda tahad.”
„Kui kõneleja on Erik Johansson ise – ja ma olen päris kindel, et tal ei ole kaasosalisi –, siis oleks ju vabalt piisanud lihtsast telefonikõnest. Tal poleks olnud vaja nii püüdlikult näidelda.”
„Mida see tähendab?”
„Ma ei tea,” ütles Berger ja laksas käega vastu joonistust. „Igatahes mitte midagi head.”
„Drama queen?”
„Paremal juhul. Halvemal juhul mängib ta kogu aeg rolle, erinevaid rolle, ja teeb seda hästi. Jutuka white-trash-naabrina on ta nii veenev, et see ei saa olla tema esimene näitlejatöö.”
„Nüüd ajasid sa ühiskonnaklassid segi,” naeris Deer. „See naine on ju Kagu-Aasias joogareisil. Aga sul on muidugi õigus, kogu töölisklass käibki Kagu-Aasias joogareisidel.”
„Njah,” ühmas Berger. „Lina Vikström elab eriprojekti järgi ehitatud kolmekorruselises villas ja pärast lahkuminekut abikaasast, kes on ülemarst, võttis ta sellest ravimifirmast, mida ta juhib, puhkuse.”
„Aa,” lausus Deer.
„Aa,” kinnitas Berger. „Eesmärgiks ei ole realism. Meie kurikael on loonud omaenda Lina Vikströmi, tal on sügavalt savi, kes see naine tegelikult on. Ta ise on jumal. Tema otsustab, kes Lina Vikström on. Tegelikkus ei puutu asjasse. Ta teeb selle niimoodi ümber, nagu talle sobib.”
„Ja kuidas muudab see meie pilti sellest, mis Ellen Salingeriga toimub?”
„Ainult nii palju, et see mees lubab endale mida tahes.”
„Mitte just meie tavapärane räpane pedofiil …”
Berger viivitas ja vaatas Deeri.
„Ma ei usu, et ta on pedofiil,” ütles ta.
Deer vaikis ja silmitses teda. Pruunid silmad puurisid läbi hämaruse.
„No nii,” ütles ta viimaks. „Nüüd võttis sinu salajane juurdlus meie juurdlusest erineva kursi.”
Berger vaatas talle silma.
„Mul ei ole mingit salajast juurdlust,” ütles ta.
„Sa ei usu ju meie juurdlusse,” pahvatas Deer. „Me oleme kogu aeg lähtunud eeldusest, et selline näru, kes istub põhikooli juures ja ootab võimalust üht last ära röövida, on pedofiilinäru.”
„Kuni see eeldus meid eksiteele ei viinud, polnud vahet. Nüüd ei ole ma selles enam kindel.”
„Mis siis muutunud on?”
„See mees on ju pretsioosne.”
Deer oli tagasihoidlik ja lojaalne; just seda Berger tema puhul hindaski. Aga see pilk, mille ta nüüd raju poole pööras, polnud ei tagasihoidlik ega lojaalne.
„Ma olen tavaline võmm,” ütles ta vihmajumalatele. „Mul ei ole mingit muud haridust peale politseikooli. Mu töölistest vanemad, kes uskusid sotsiaaldemokraatide kombel helgesse tulevikku, panid mulle selle õnnetu kõrgklassinime Desiré Rosenkvist. Aga ma olen oma suguvõsas esimene, kes on pärast gümnaasiumi edasi õppima läinud, ja mul on tulnud hullult vaeva näha, et kriminaalinspektoriks saada. Kas sina, üliinimesest võmm Sam Berger, seletaksid mulle, mis tähendab pretsioosne?”
Berger vaatas tema veeviirulist peegelpilti ja sõnas:
„Kas sul on mingi salajane otsekontakt Allaniga?”
„Mis jutt see on?”
Berger vahetas järsult teemat.
„See mees on pretsioosne, ebaloomulik, eputav, ülepakkuv. Ta pakib oma kingituse politseile ilusasse pakendisse. Ta tahab kiitust, tahab, et me teda imetleksime. Ma möönan, et niisugust käitumist tuleb ette ka pedofiilide võrgustikes, aga seal on tegu hermeetiliselt suletud seltskonnaga. Ületatakse üha uusi, üha kuratlikumaid piire ja tahetakse seda omasugustele näidata, saada vastukaja, kiitust, imetlust. Aga jumala eest, ma pole kunagi kuulnud pedofiilist, kes tahaks kiidelda oma pahategudega avalikkuse ees, veel vähem politsei ees. Väljaspool seda kinnist seltskonda valitseb häbi.”
Deer pööras end aeglaselt tagasi tema poole. Nägu ei olnud enam viiruline.
„Ja pealegi viisteist,” ütles ta. „Ellen oli kadumise ajal viieteistkümne aasta ja ühe kuu vanune. Siis ei ole see lapse seksuaalne ahistamine – pedofiilia –, kui just ei ole tegu sugulasega. Ja Savingerite suguseltsi oleme ju läbi kamminud. Vähemalt nii palju oleme teinud.”
„Me võime ju lugeda seda alternatiivseks hüpoteesiks. Et võib leiduda teisigi motiive peale kahe eeldatava: lunaraha ja pedofiilia.”
„Võib-olla küll,” nõustus Deer.
Kui Berger hakkas kõrvallaualt oma asju kokku korjama, helises Deeri telefon. Too ei öelnud suurt midagi ja kõne sai kahekümne sekundiga läbi.
„Kriminalistid on maja ülevaatamise lõpetanud,” tegi ta kokkuvõtte. „Ei mingeid sõrmejälgi, ei mingit DNA-d, välja arvatud need kaks verejälge. Vastikult puhas, nagu Robin ütles.”
„Puhtaks küüritud,” noogutas Berger ja jätkas: „Kas sa ei peaks praegu kodus pere juures olema?”
„Johnny ja Lykke on vanaemaga kinos. Mina sain vabastuse. Kas teeme ühe õlle?”
„Kõlab väga ahvatlevalt,” ütles Berger. „Aga mul mõlgub meeles paar tööülesannet.”
„Minule, muidugi mõista,” lausus Deer leebelt muiates. „Samal ajal kui üliinimesest võmm Sam Berger läheb järjekordsele kohtingule mõne kahtlase netituttavaga.”
Berger turtsatas. Ta ei teadnud isegi, kas see oli naer.
„Neid on olnud üks. Üksainus. Esimene kobav samm. Ja kahtlane oli see tõesti.”
„Mida see madame X teha tahtiski?”
