hoidis naeratust tagasi, vangutas pead ja tõmbas seljakoti luku paksude kaustade ümber kinni. Pööras siis pilgu Deerile ja tema silmades ei olnud naeratuse varjugi.
„Sina jõudsid sinna keldrikongi esimesena. Kui palju sinu hinnangul seal verd oli?”
Deeri naeratus tuhmus.
„Väga palju,” ütles ta. „Ma ütlesin seal majas, et ma usun, et Ellen on elus. Aga võib-olla ma ainult üritasin sind lohutada, meid mõlemaid lohutada.”
„Sinu vaistlik hinnang oleks siis milline?”
„Ma ei tea. Kaks liitrit?”
„Kohtuarsti esialgsel hinnangul mitte üle kolme detsiliitri. Sinu esimene ülesanne on kodune ülesanne. Mis mõtet oleks manustada Ellen Savingerile verd vedeldavaid aineid?”
Deer noogutas kulmu kortsutades.
„Ja minu teine ülesanne?”
„Selle võid täita kohe, arvuti abil. Millises haiglas Ekman on?”
„Ekman?”
„Hea oleks teada ka eesnime.”
4
Pühapäev, 25. oktoober kell 21.54
Berger läks terve tee Södersjukhusetist jalgsi läbi vihma. See oli kummaliselt kosutav, justkui oleks jalutuskäik kogu kõntsa minema uhtunud. Sügisöö pime julmus võistles Södermalmi mahedalt valgustatud leebusega ja kusagil nendevahelises pingeväljas toimus puhastus. Astudes viimaseid samme üle Bondegatani harja ning pöörates Ploggatanile, oli tal lausa tunne, nagu oleks ta saanud võimaluse uuesti puhtalt lehelt alustada.
Tavaliselt, kui ta lifti vaarus ja laskis ennast neli korrust kõrgemale tõsta, ei olnud tal sugugi sellist tunnet. Viimasel ajal mitte. Üle kahe aasta. Kas seda saigi üldse viimaseks ajaks nimetada?
Välisuks teatas nagu ikka, et korteris elutsevad „Lindström ja Berger”. Silt oli vahetamata mitte tegutsemishalvatuse tõttu, vaid sellepärast, et uksest sisse astuda oleks olnud veel masendavam, kui seal oleks olnud kirjas ainult „Berger”. Niisiis jäi silt vahetamata; Berger ise pidas seda aktiivseks teoks.
Ta astus surmavarjude orgu. Jäi üleni tilkuvana esikumatile seisma. Ta tundis selgelt, kuidas nired looklesid mööda nägu, kukalt, kõrvu ja tõttasid siis edasi allapoole. Kogu keha oli justkui üksainus nuttev silm.
Ta laskis niiskusel ja külmal ihusse tungida, enne kui vannituppa suundus. Võttis märjad riided seljast ja viskas need vanni. Isegi aluspüksid olid märjad ning lõpuks seisis ta ihualasti ja froteeris ennast peegli ees.
Ta naeratas põgusalt. Froteeris. Veel üks sõna, mis oleks Deeri klassikompleksi käima tõmmanud. Justkui oleksid nad pärit eri ühiskonnaklassidest.
Siis nägi ta peeglist iseennast. Ning ei naeratanud enam. Selle peale kajas vaikus siin korteris, mis oli nii sageli pälvinud nii hommikuse kui ka õhtuse unega naabrite kaebusi, eriti valjusti.
Korjanud posti ja seljakoti esiku põrandalt üles ja otsinud välja paari aluspükse, vaatas ta ennast veel korra; sellest polnud justkui pääsu. Sel korral, esiku poolhämaruses, tundus vaatepilt küllalt leebe, et sellesse süüvida. See oli eksitus, mida tal tuli iga kord kahetseda. Suurest esikupeeglist paistis pruunide sakris juustega kuju, kellel oli näol väike habemetüügas ja nii habemesse kui ka juustesse kippus siginema halle karvu; kiilanemise märke õnneks ei olnud. Kui mitte arvestada seda nõlva, mis oli paraku kõhukese või koguni õllekõhu alge, tundus tema pikk, karvutu, peaaegu neljakümneaastane keha olevat suhteliselt rikkumata – ühe erandiga. See paljastus alles lähemal vaatlusel. Vasakus õlavarres oli lohk, ja kui ta poole detsimeetri suuruse kraatri servi sõrmedega kompas, oli see koht sama tuim nagu ikka. Surnud piirkond tema kehal. Puudutamatu. Ometi tundus selle pind teistsugune. Märg?
Ta astus peeglile ligemale, et poolhämarus ei segaks. Piisavalt lähedale jõudes nägi ta, et kraatrist voolas miski alla nagu punaselt hõõguv laava vulkaanist. Pärast põgusat õudusehetke taipas ta, et see veri tuli sõrmedest. Läbi parema käe sideme immitses verd. Ta tõmbas sideme ära, pühkis kangekaelselt veritsevaid nukke sideme valgete osadega ja libistas pilgu hoopis mööda vasakut kätt allapoole. Vasakul randmel nahkrihma küljes oli tema Rolex Oyster Perpetual Datejust aastast tuhat üheksasada viiskümmend seitse. Kaheksateistkümnekaraadisest kullast.
Ta vaatas seda, võttis selle käe pealt, kuid ei näinud seiereid. Ta oli lasknud kellal ühe päeva jooksul juba teist korda märjaks saada.
Ta läks magamistuppa, asetas seljakoti voodi kõrvale, viskas posti kirjutuslauale, pani laualambi põlema ja suunas valguse kellale. Hetkeks tundus talle, et ta nägi klaasi all kondensaati, lausa veetilku, aga kui ta oli numbrilaua aluspükstega kuivaks nühkinud, mõistis ta, et see oli meelepete. Vesi oli olnud ainult klaasi välisküljel. Ta hingas kergendatult.
Kirjutuslaua aukohal – täpselt tagurpidi pööratud fotoraami kõrval, mis näitas toale oma erksinist selga – seisis kandiline puitkarp. Berger avas selle ja paljastas kuus sametiga vooderdatud lahtrit. Neljas lahtris olid käekellad. Ta asetas Rolexi ühte tühja lahtrisse, silitas põgusalt kõiki viit kella ja sulges kaane kullatud luku abil. Alles siis tuli see tunne tagasi, see puhastav tunne, et ta on saanud võimaluse uuesti puhtalt lehelt alustada.
Tegelikult polnud selleks mingit ratsionaalset põhjust. Vastupidi: Allan oli tõkestanud selle tee tõhusamalt kui kunagi varem ja ka kohtumine Christoffer Ekmaniga Södersjukhusetis polnud kuigi palju lootust sisendanud.
Berger tõmbas aluspüksid jalga – need olid pärast kella kuivatamist ärritavalt niisked – ja rändas mõttes tagasi troostitusse haiglapalatisse. Ta tundis Ekmani ära ainult paksult sidemetesse mässitud õlavarte järgi, mis olid keha suhtes veidra nurga all. Nägu oli talle üldiselt ju võõras – lihtsalt üks kiirreageerijatest –, aga kui ta lähemale jõudis ja Ekman silmad lahti tegi, tulid mehe iseäralikult helerohelised vikerkestad talle tuttavad ette. Nad teretasid ja vestlesid põgusalt, viisakalt, peaaegu ametlikult. Samal ajal pani Berger tähele, et käsivarte haavad ei paiknenud nii kõrgel, kui talle märjalt verandalt oli meelde jäänud, vaid küünarlohkudest ainult natuke kõrgemal. Linaga kaetud keha kontuuride järgi rehkendas ta kiirelt Ekmani pikkuse välja ja sai tulemuseks kõige rohkem üks seitsekümmend viis.
Esimene kiirreageerija, kes sisselöödud uksest sisse tungib, hoiab tavaliselt relva laskeasendis. Esimesel ei ole õla kohal taskulampi, see tuleb hiljem. Sissetungimise hetkel hoiab ta mõlema käega püstolit, käsivarred täisnurga all, küünarnukid enamasti kehast veidi eemal. Niisiis lendasid noad Ekmani püstolist kahelt poolt mööda. Sellest õige pisut kõrgemalt. Jätkates samal ajal autopiloodi abil vestlust Ekmaniga, mõtles Berger, et loogiline oleks arvata, et keskmine kiirreageerija on umbes üks kaheksakümmend viis pikk, tõenäoliselt pisut pikemgi, ja sel juhul oleksid need noad kindlasti mehe kõverdatud käsivarte alt mööda läinud.
Kusagilt sealt läkski seeme lendu, seeme, mis langes mulda, kui Berger haiglast lahkus, ning sai vett ja toitu sihilikult käänulisel rännakul mööda Söderi vihmast uhutud kõrvaltänavaid, et nüüd – Ploggatani korteri magamistoas kirjutuslaua ääres – täies ilus õide puhkeda.
Kas Sam Berger oli näinud esimest märki võimalikust veast?
Christoffer Ekman lausus nende kõneluse ajal üheainsa meeldejääva repliigi. Päris lõpus, kui Berger oli juba püsti tõusnud. Ekman vaatas teda oma heleroheliste silmadega ja kähistas:
„See
