et mu kallal on vägivallatsetud. Mu väike korter oli ruineeritud, rüvetatud ja ebakindel. Isegi politseile olukorra kirjeldamine tundus katsumusena – jah, ma nägin sissetungijat, ei, ma ei oska teda kirjeldada. Mis kotis oli? Ah, lihtsalt, noh, kogu mu elu: raha, mobla, juhiluba, ravimid, praktiliselt kõik, mida mul vaja läheb, alustades ripsmetušist ja lõpetades sõidukaardiga.
Politseiametniku reibas ebaisikuline hääl kajas endiselt mu kõrvus.
„Mis marki telefon?“
„Ei midagi väärtuslikku,“ vastasin tüdinult. „Lihtsalt vana iPhone. Ma ei mäleta, mis mudel, aga võin järele vaadata.“
„Aitäh! Kõigest, mida suudate meelde tuletada – mudelist ja seerianumbrist –, võib abi olla. Ja nimetasite ravimeid – millised, kui küsida tohib?“
Asusin otsekohe kaitsepositsioonile. „Kuidas mu haiguslugu sellega seotud on?“
„Ei olegi.“ Operaator oli kannatlik – suisa ärritavalt. „Teatud tabletid saab tänaval maha müüa.“
Sain aru küll, et mind tol hetkel tabanud viha oli põhjendamatu – ta tegi lihtsalt oma tööd. Aga kuriteo oli toime pannud sissemurdja. Miks mulle siis tundus, et mind kuulatakse üle?
Olin teega minemas elutuppa, kui uksele koputati – see kajas vastu ja kõlas vaikses korteris nii valjult, et komistasin ja tardusin uksepakul, pooleldi seistes, pooleldi kükitades.
Mind tabas kohutavalt õõvastav kujutluspilt kapuutsiga varjatud näost ja kummikinnastatud kätest.
Alles järgmise koputuse juures vaatasin maha ja mõistsin, et teetass lamab purunenult koridoripõrandal ja mu varbad ligunevad kiirelt jahtuvas vedelikus.
Kõlas veel üks prõmakas.
„Kohe tulen!“ hüüdsin, äkitselt raevus ja nutma hakkamas. „Ma tulen! Lõpetage see neetud prõmmimine!“
„Andke andeks, preili,“ vabandas politseinik, kui viimaks ukse avasin. „Ma polnud kindel, kas te kuulsite,“ ja siis – teeloiku ja purunenud tassikilde nähes: „Ossa, mis siin lahti on? Veel üks sissemurdmine? Hahahaa!“
Kui politseinik viimaks oma aruande valmis sai, oli juba pärastlõuna, ja kui ta ära läks, avasin sülearvuti. See oli olnud magamistoas ja seega ainuke tehnikavidin, mida varas kaasa ei võtnud. Lisaks tööasjadele, millest ma enamasti koopiaid ei teinud, olid seal kõik salasõnad, muuhulgas – ja ma judisesin pelgalt selle mõtte juures – kaust abivalmi pealkirjaga „Pangaasjad“. PIN-koode seal küll polnud, aga praktiliselt kõik muu oli kirjas.
Postkasti uputavas e-kirjade tulvas märkasin üht pealkirjaga „kavatsed täna välja ka ilmuda:)?“ ja mõistsin võpatades, et olin täiesti unustanud Velocitysse helistada.
Mõtlesin alguses e-kirja saata, kuid õngitsesin siis teepurgist välja kahekümnenaelase, mis oli seal erakorraliseks taksorahaks, ja läksin metroojaama räpasesse telefonipoodi. Pidin veidi kauplema, aga lõpuks müüs sealne tüüp mulle 15 naela eest odava telefoni ja ettemaksuga SIM-kaardi, läksin üle tee kohvikusse ja helistasin Jennile, toimetaja asetäitjale, kelle töölaud on minu oma vastas.
Rääkisin, mis juhtus, tegin asja naljakamaks ja farsilikumaks, kui see tegelikult oli. Peatusin pikalt sellel, kuidas ma küüneviiliga lukku avasin, ja jätsin puudutamata kummikindad, üldise jõuetu õuduse ja mind kummitavad kohutavalt eredad mälestuspildid.
„Kurat!“ Jenni hääl toru teises otsas oli õudusest tulvil. „Oled kombes?“
„Jah, enam-vähem. Aga ma täna tööle ei tule, pean korteri korda tegema.“ Kuigi tegelikult polnud asi nii hull. Varas oli olnud kiiduväärselt korralik. Noh, päti kohta.
„Issand, Lo, vaeseke. Kuule, kas tahad, et ma leiaksin kellegi, kes sinu eest seda virmaliste asja teeks?“
Hetke jooksul polnud mul aimugi, millest ta räägib – aga siis tuli meelde. Aurora Borealis, Norra fjordides seilav superluks kruiisilaev – ja õnnekombel, ma ise ka täpselt ei tea, kuidas, olin saanud pressipassi selle esimesele reisile.
See oli eriline soodustus. Kuigi töötasin reisiajakirjas, sisaldas mu töö peamiselt pressiteadete lõikamist ja kleepimist ning piltide otsimist artiklitele, mida mu boss Rowan luksuslikest sihtkohtadest lähetas. Tegelikult pidigi Rowan minema, aga paraku oli ta pärast nõustumist avastanud, et rasedus polegi nii lihtne – vaid pidev oksendamine –, ja kruiis kukkus mulle sülle nagu hiiglaslik kingitus, täis kohustusi ja võimalusi. See reis oli suur usaldusavaldus; toimetuses on minust palju vanemaid olijaid, kellele oleks võidud vastu tulla, ja teadsin täpselt, et kui õigetele nuppudele vajutan, saan sellega ka kõvasti plusspunkte, kui päevakorda tuleb Rowani vanemapuhkuse asendaja küsimus ja võib-olla – kuid ainult võib-olla – ka edutamine, mida ta juba viimased paar aastat on lubanud.
Reis algab sel nädalavahetusel, tegelikult pühapäeval. Ma sõidan kahe päeva pärast ära.
„Ei,“ ütlesin ma ja kindlus hääles oli mulle endalegi üllatuseks. „Ei, ma ei kavatsegi loobuda. Minuga on kõik korras.“
„Oled kindel? Kas sul pass ikka on?“
„Pass oli magamistoas, varas ei leidnud seda.“ Jumalale tänu.
„Oled ikka päris kindel?“ küsis Jenn uuesti ja ta hääl kostis murelikult. „See on suur asi – mitte ainult sinu, vaid kogu ajakirja jaoks. Kui sa pole vormis, siis Rowan ei tahaks, et sa …“
„Ma olen,“ lõikasin ta jutu vahele. Seda võimalust ei lase ma mingil juhul käest libiseda. Võib-olla on see viimane omataoline. „Ausõna. Ma tõepoolest tahan seda teha, Jenn.“
„Hea küll …“ lausus ta peaagu tõrksalt. „Noh, sel juhul täiskäik edasi, ah? Sulle saadeti täna hommikul pressipakk, saadan selle ja rongipiletid kulleriga ära. Mul on Rowani märkmed ka kuskil. Kõige tähtsam on vist laeva kohta tohutu kiidulaul kirjutada, ta loodab neilt reklaamitellimust saada, aga reisijate hulgas võib ka huvitavaid inimesi olla, nii et kui mõne persooniloo ka teed, on veel parem.“
„Muidugi.“ Haarasin kohvikuletilt pastaka ja hakkasin salvrätikule märkmeid tegema. „Ja tuleta mulle meelde, mis kell rong väljub?“
„Lähed King’s Crossist poole üheteistkümnesele rongile – aga ma panen kogu info pressipakki.“
„Väga hea. Ja aitäh, Jenn.“
„Pole tänu väärt,“ vastas Jenn. Ta hääl kõlas veidi igatsevalt ja ma mõtlesin, kas ta mitte polnud kavatsenud end minu asemele pakkuda. „Kõike head, Lo. Ja head aega.“
Väljas oli veel valge, kui aeglaselt kodu poole kõmpisin. Mu jalad valutasid ja põsk tuikas, tahtsin koju jõuda ja tükiks ajaks vanni sukelduda.
Mu keldrikorrusekorteri uks jäi varju nagu alati ja taas kord mõtlesin, et pean endale turvalambi hankima, kas või selleks, et käekotist võtmed üles leida. Aga isegi poolpimedas nägin purunenud puitu luku ümber, kust varas sisse oli murdnud. Imelik, et ma teda ei kuulnud. Noh, mis sa ikka tahad, olid ju purjus, meenutas väike õel hääleke peas.
Aga uus lukk nägi rahustavalt toekas välja, kui see kinni kolksatas. Sisenenud, keerasin ukse uuesti lukku, lükkasin kingad jalast ja kõndisin väsinult mööda koridori vannituppa, surusin haigutuse maha, keerasin kraanid lahti ja istusin tualetipotile pükse jalast võtma. Järgmisena
