Jäine torm. Anne Stuart
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Jäine torm - Anne Stuart страница 4
„Kaduge tüdruku juurest eemale.“ Hääl oli jahe ja ähvardav ning, taevale tänu, ameeriklase oma. Piisav, et takistada teismeliste jõuku teda rebimast.
Ninamees veeretas end tüdruku pealt ära ja jõllitas öösse. „Ja kes meid takistada kavatseb? Sind on üks ja meid seitse – arvan, et sul oleks tark oma teed minna. Võid pärast maiustada meie ülejääkidega.“
„Kasige eemale,“ ütles mees uuesti ning astus valguse kätte. „Või ma sunnin teid eemalduma.“
„Sina ja missugune armee?“
Kogu sündmus oli kaootiline, segane, unenäoline. Käis tulesähvakas ja poiss paiskus temast eemale justkui nähtamatutest kätest tõmmatuna. Järgmisel hetkel kaikus pimeduses püstolipauk. Poisid ukerdasid tüdrukust eemale ja kadusid hämarussse. Saabus vaikus.
„Kas sinuga on kõik korras?“ Pimedusest ilmus nähtavale mees. Heledas kuuvalguses nägi ta välja võrdlemisi tavaline. Pikk, teksade ja T-särgiga, võib-olla viis aastat vanem kui tema. Mitte selline, kes oleks võinud hirmutada vägistamishimus kampa. Aga ometi oli ta neid hirmutanud. See mees oli ta päästnud – ta oli hea.
Mees ulatas käe ja hetkeks tahtis tüdruk tagasi tõmbuda, mehest eemale hoida. Taibates, et see on rumal, võttis ta pakutud käe vastu ja laskis mehel end jalgele tõmmata.
„Kas kõik on korras?“ küsis mees uuesti.
„Jah,“ vastas neiu. See oli vale. „Kuidas te nad minema peletasite?“
Mees oli temast pikem, kõhetu ja ohutu väljanägemisega. Mitte sugugi selline, kes oleks võinud hirmutada vägistamisplaanidega kaabakaid.
„See oli auto mootori tagasilöök,“ ütles mees kergel toonil. „Nad arvasid ilmselt, et mul on relv.“ Mees hoidis ikka veel Mary kätt ja neiu tõmbus närviliselt eemale.
„Ma ei tee sulle midagi,“ ütles mees. Pead kallutades vaatas tüdruku poole. Ta kandis traatraamidega prille, mis andsid talle õpetatud inimese ilme. „Kas oled kindel, et kõik on korras? Peaksin su vist haiglasse toimetama.“
„Kõik on korras,“ vastas neiu tugevama häälega. „Pean lihtsalt tagasi noortehostelisse saama.“
„Kas Market Streeti omasse? Viin su ära. Mul on auto..“
Neiu jäi talle ainiti otsa vahtima. „Kas sa tõesti arvad, et istun võõra inimese autosse, hoolimata sellest, kui ohutu ta välja näeb, kui mind oleks alles paari minuti eest äärepealt vägistatud ja tapetud? Kui lolliks sa mind pead?“
„Kas ma näen ohutu välja?“ küsis mees, nagu teeks see talle nalja. „Eks ma vist olegi. Aga ikkagi õnnestus mul poisid minema ehmatada. Mis puutub sellesse, kui lolliks ma sind pean, siis ikka kuradi rumalaks, kui sa kesköö paiku selles linnaosas üksi ringi jalutad. Meeldigu see sulle või mitte, ma ei lahku enne, kui oled turvaliselt lukustatud uste taga.“
„Hostelis ei lukustata uksi.“
Mees vaatas teda mõnda aega. Kuuvalgel ei näinud neiu meest selles umbtänavas kuigi selgesti. Too oli pikka kasvu, pikkade juustega kõhn kuju, valgus peegeldumas traatraamidega prillidelt. Ohutu. Mary oli alati olnud hea inimeste tundja. See inimene ei tahtnud talle halba teha.
Nii suutis ta suu arglikult naerule vedada. „Olgu,“ ütles ta. „Võid sõidutada mind Market Streeti hostelisse ja kõik halvad hulkuvad tüübid minema ajada. Aga võid saata mind sinna ka jalgsi – see pole kaugel.“
„Kui sulle nõnda rohkem meeldib. Sel ajal võid endast pisut rääkida – näiteks seda, miks sa pole hüsteeria äärel, kuigi pääsesid nii napilt vägistamisest ja surmast.“
„Ma olen praktilise meelega ja tean, et hüsteeriahood ei aita mind. Ootan, kuni jään üksi.“
„Noortehostelis pole kuigi palju privaatsust.“
Mary vaatas mehe poole. „Sa tunned minu ja mu tegemiste vastu liiga suurt huvi.“
„Kuule, ega ma iga päev neidusid hädaohust päästa. See on loomulik huvi.“ Mehe hääl oli kerge ja muretu ning tänavalambivalgus peegeldus tema prilliklaasidelt, kui nad umbtänavast lahkusid.
Mary lükkas punase juuksepahmaku näolt. „Ma pole mingi hädine plikake. Olen üliõpilane ja parasjagu teel Pariisi, Cordon Bleu’sse. Saan endaga ise hakkama.“
„Seda ma märkasin jah. Kool algab alles kolme nädala pärast. Miks sa siin Inglismaal ringi hulgud?“
Rahutus, mis oli juba peaaegu kadunud, tuli hiilides tagasi. „Kuidas sa tead, millal Cordon Bleu’s tunnid algavad?“
„Olen aastate jooksul vahelduva eduga Prantsusmaal elanud. Olen just sinna tagasi minemas – käin ühes Pariisi kunstikoolis ja mõtlesin veidi maakohtades ringi uidata. Aga sina?“
Paanika hakkas kaduma ja Mary surus oma paranoia maha. „Mina tahtsin just sedasama teha. Olen kuulnud, et Euroopas on ohutu ringi hääletada.“
„Mitte sinu välimusega.“
See oli lihtne fakti kinnitus, isegi mitte kompliment, ja tütarlaps ei osanud sellele kuidagi vastata. Oma suureks imestuseks avastas ta, et nad on juba tema hosteli juures, kus esiust valgustas hädine kollane lamp.
Tüdruk sirutas käe. „Tänan, et mind aitasite.“
Tema saatja vaatas mõnda aega ulatatud kätt ja naeratas. Selles valguses nägi tüdruk teda paremini. Mehe juuksed olid pikad, nahkpaelaga sabasse seotud, nägu oli kitsas ja intelligentne, ainus anomaalia oli mehe suu. Selles askeetlikus näos paelusid pilku kaunid lopsakad huuled – eriti ilusad olid need siis, kui ta naeratas.
Mees võttis tüdruku käe ja kummardas liialdatud viisakusega selle kohale. „Teie teenistuses. Minu nimi on muide Killian.“
„Kas see on sinu ees- või perekonnanimi?“
„Vali ise. Olen Thomas Henry Killian St. Claire, kuid ma ei hooli eriti neist teistest nimedest. Ja sina oled?“
„Mary.“
Mees ootas kannatlikult, ikka veel neiu kätt hoides. „Mary Isobel Curwen,“ sai neiu lõpuks üle huulte.
„Noh, Mary Isobel Curwen, oli rõõm kohtuda. Kui otsustad, et tahad autoga Prantsusmaale sõita, anna mulle teada.“
„Pole vaja. Saan ise ka hakkama.“
„Muidugi saad. Lähen homme hommikul laevale – mul on vana oranž Citroën. Kui tahad kaasa tulla, anna endast märku. Ilma igasuguse tagamõtteta. Mul on prantslannast tüdruk, kes lõikaks mu kõri läbi, kui ma kas või teise naise poole vaataksingi. Pakun lihtsalt küüti kaasmaalasele, teisele ameeriklasele.“
„Ma saan hakkama,“ kordas Mary.
„Ise tead. Lähen kella kümnese laevaga. Aga sina hoia end pimedatest tänavatest eemale, eks? Prantsusmaal on neid veel rohkem.“
„Hoian.“