on.“
„Anna minu kätte. Kui nad teavad, et reisime koos, läheb kontrollimine kiiremini.“
Mehe ükskõikne palve häiris tüdrukut. Selleks polnud küll mingit põhjust, kuid häiris ometi – ka siis, kui ta oma tumesinise passi väljasirutatud peopesale asetas. Aga mees naeratas talle päikeselises hommikus oma sooja pimestavat naeratust ja Mary mõistis, et tema kartus on naeruväärne. Mees oli tema kaasmaalane, kes otsis seltskonda ja kedagi, kellega jagada bensiinikulu, ning temal polnud järgmiseks paariks nädalaks mingeid plaane.
Nii naeratas ta mehele vastu. „Väga praktiline,“ sõnas tüdruk, kui mees tema passi oma tasku pistis. Mary võttis veel ühe lonksu kuuma musta kohvi, eirates oma kõhklusi. See oli tema elu suurim viga.
3
Praegu
Maroko päike oli silmipimestavalt ere, pärast Londoni talve vihmast hämarust mõjus see kehale lausa šokeerivalt. Isobel Lambert kihutas rööplikel teedel. Teda oli õnnistatud eksimatu suunatajuga, mis oli palju kordi tema elu päästnud, ning Isobel teadis, et jõuab ööhakul sihtpunkti. Tegelikult ei tahtnud ta sinna minna, ta polnud valmis seisma silmitsi mehega, kes ootas teda kõrbe serval tillukeses Põhja-Aafrika külakeses.
Hea seegi, et tollel pole aimugi, kes on Isobel Lambert. Isobel ei teadnud, kas mees jäi tol ööl ellu, kuid ehkki too oli kõige järgi otsustades elama jäänud, peab ta olema veendunud, et Isobelile tehti ots peale. Mees on kindlasti unustanud kergeuskliku noore naise, keda ta ära kasutas ja tappa püüdis, hoolimata sellest, et neiu oli ohjad enda kätte haaranud ja hoopis teda tulistanud. Ta ei seostaks külmaverelist ja kahvatut Isobel Lambertit iial selle metslastüdrukuga, kellega oli aastate eest veetnud kaks lühikest nädalat.
Jumal tänatud, et Isobel oli see, kes ta oli. Elegantne eatu robot, kel polnud ihasid, vajadusi ega emotsioone. Need olid pikkade aastate jooksul temast välja roogitud ja pärast esmast äratundmisšokki suutis ta vaadata oma missioonile kaine pilguga. Josef Serafin lõpetab tegevuse ja maailm on märkimisväärselt turvalisem paik.
Talvepäike kiirgas Isobeli avatud katusega autosse. See džiip oli paraku kiireim ja vastupidavaim sõiduk, mida tal oli õnnestunud leida ja kui kellelgi õnnestuks teda või Serafini jälitada, ei päästaks neid ka soomustank.
Rehvid keerutasid üles liiga palju tolmu, kuid Agadirist alustatud seitsmetunnise sõidu jooksul oli Isobel näinud vaid käputäit lambakarjuseid ja paari rändlaagrit. Väga võimalik, et teda jälitati satelliidi abil, kuid selle vastu ei aidanud ussi- ega püssirohi. Killian… Serafin… varjas end Alžeeria piiri äärses hüljatud külakeses. Naabruses oli kõikjal rahutusi ja Isobel uskus, et neil õnnestub põgeneda. Aga samas ei läinud ta ju iial ühelegi missioonile oma edusse uskumata.
Ta toimetab Josef Serafini Marokost välja ja viib Londonisse, ilma et keegi selle aja jooksul mehele kuuli pähe laseks, ükskõik kui paljud ka poleks ihanud seda teha. Tema päästja kaasa arvatud.
Selleks ajaks kui Isobel hüljatud Naziri küla piirimaile jõudis, hakkas päike loojuma ja naise kehale tõusis kananahk. Hakkas jahedamaks minema nagu kõrbes ikka: särisev päevakuumus muutus liikmeid halvavaks külmuseks.
Näis, nagu poleks keegi aastaid, võib-olla isegi aastakümneid Naziri linnakeses elanud. Sinised pleekinud uksed olid kinni ja tolmused tänavad tühjad ning hetkeks turgatas Isobelile pähe mõte, et ta on tulnud valesse kohta. Kas talle oli antud valeinformatsiooni? Või kõndis ta otse lõksu?
Ei mingit lõksu – vaist ütles talle, et hüljatud lobudikes ei oota teda midagi hullemat kui Killian. Ta polnud kindel, kas midagi hullemat üldse olemas oligi.
Isobel peatas auto vana mošee varemete taga, ronis välja ja sirutas end. Ta oli eksinud turist – sattudes kokku kellegagi, kes hakkab esitama ebamugavaid küsimusi, saab ta uudishimutseja kerge vaevaga eemale peletada.
Kui Isobelil oleks olnud vähegi aru peas, oleks ta tulnud maskeerituna. Kellegi noorema ja kerglasemana, et Mauritaaniasse suundudes teelt eksimise lugu kõlanuks usutavamalt. Ent noor ja rumal oli olnud pigem see naine, keda Killian aastaid tagasi tundis. Ja ikkagi ei tunneks mees teda eluilmas ära. Aga Isobel ju teab. See muudab ta haavatavaks.
Auto maha jätnud, jalutas Isobel sihitult piki tühja tänavat. Tal oli pahkluu küljes nuga, seljal kabuuris püstol ning võime kiirelt ja käratult paljaste kätega tappa. Keegi ei puutu teda, keegi ei saa selleks võimalustki…
„Hei, proua.“ Noor hääl kostis nii ootamatult, et Isobel võpatas nagu ehmunud kassipoeg. Lapse märkamatu ilmumine oli teda sel määral rabanud, et ta polnud jõudnud isegi relva haarata. Aga ega sellest olnudki lugu, sest kõigile, kes teda jälgida võisid, pidi nüüd paistma, et ta oli lihtsalt üks loll turist, kes juhtus olema valel ajal vales kohas.
„Proua,“ sõnas laps. Isobel vaatas enda ees seisvat porist kaltsukubu. Poiss oli kuueaastase kasvu, kuid elu näinud silmadega. „Proua tuleb kaasa.“
„Kuhu?“ Isobelil polnud märkamata jäänud poisi pihus olev püstol. AK-47. Vana Vene mudel, arvas ta. Isobel oli lapssõdureid varemgi näinud, kuid polnud iial üle saanud šokist, mida tekitasid temas sõjarelvad nii pisikestes kätes.
„Tulge proua,“ ütles poiss uuesti ja see lause näis kokku võtvat kogu tema inglise keele oskuse.
Isobel kobas seljal olevat püstolit, kinnitamaks endale, et see on ikka alles ning järgnes armetule kõhnale kujule mööda mahajäetud tänavaid. Killian peaks oma käsilastele rohkem maksma, mõtles Isobel end meelega distantseerides. Laps oli tühipaljas luu ja nahk, mida hoidis koos pori. Imelik, et ta üldse seda kuulipildujat endaga kaasas jaksas tassida.
Nad kõndisid mööda lagunevatest hoonetest, mõni oli suisa katuseta, väheste alles jäänud uste valdavalt sinine värv oli eredast kõrbepäikesest pleekinud. Isobel oli kusagilt kuulnud, et sinine värv peletab sääski. Õnneks ei paistnud ühtki läheduses olevat. Ta vihkas igat sorti putukaid. See oli üks paljudest põhjustest, miks Isobel Inglismaal elas.
Päike oli kahanenud horisondil oranžikaks kumaks ja idas paistis juba üksikuid tähti. Isobel oli jätnud taskulambi autosse – see polnud küll ilmselt kuigi tark otsus, kuid ta oli tahtnud, et käed oleksid vabad. Seni polnud veel selge, miks.
Laps peatus ühe suurema maja juures. Tänavale ei avanenud ühtki akent, järelikult pidi teisel pool olema hoov. Uks rippus ühe hinge küljes ja kõikjal valitses vaikus.
Poiss osutas relvaga, see oli närviliseks tegev žest.
„Proua, minge.“
Isobel vaatas poissi pikalt ja mõtlikult ning tegi siis seda, mis tal üle jäi – läks sisse.
Õue kaugemas otsas seisis mees, siluett tumeneva taeva taustal. Isobel astus edasi, hoides end varju ja lastes jahedusel endasse imbuda. Esmasest šokeerivast äratundmishetkest peale polnud ta tundnud midagi. Mitte midagi. Nüüd oli ta külm kui jää.
„Kus on Bastien Toussaint?“ Mehe hääl oli võõras – etniline segu, pisut austraalia, pisut lõuna-aafrika aktsenti, natuke hispaania oma. Ei jälgegi Killiani pehmest sügavast häälest.
„Ta on selle tööga lõpparve teinud,“ vastas Isobel avatud hoovi silmitsedes. „Olen siin tema asemel.“
„Ja kes su saatis?“
„Saatsin end ise. Olen Isobel
