„Sinu Karutapja jäi Lepiku kooli. Sa jätsid ta sinna maha ja tegid ise sääred. Enne lubasid talle veel maad ja ilmad kokku…“
„Ma saan aru… et sa oled minu peale pahane, sest sa ei teadnud siis, ega tea veel praegugi kõike….“
„Milleks mulle seda „kõike“ peaks vaja teada olema?“ küsis Asso. „Pealegi, nagu sa väga hästi tead, näen ma välja nagu Quasimodo. Võibolla seetõttu lasid sa minu juurest jalga? Igatahes… sinu jaoks olen ma võõras mees.“
„Mul oleks sulle väga, väga palju rääkida, aga ma ei saa seda teha siin… haiglas,“ Hedvig vaatas ringi, „palatis…“
„Muinasjutuvestja…“ muigas Asso kibedalt. „Kurvad lood Quasimodost ja Esmeraldast… Ära tule end üles pooma või risti lööma või mida iganes. Mida imet veel?“
„Sa ei ole võõras mees! Pole kunagi olnud. Ma läksin ju sinu pärast ära… et sind kaitsta,“ sosistas Hedvig Ellerile kõrva. „Kui sa oleksid teada saanud, et Kaarme mind pärast seda, kui ma kopsupõletikku jäin, vägistas, siis sa oleksid ta maha löönud ja sind oleks vangi pandud. Ma tean sind niipalju küll!“
Asso neelatas. Võis see nii olla? „On see tõsi? Räägid sa nüüd ausalt?“ kahtles ta.
„Tead sa, kallis mees,“ ütles Hedvig. „Luba, et ma võin sind külastada vähemalt niikaua, kuni sa haiglas oled ja kui välja saad, siis istume kusagile ja ma räägin kogu loo sulle ükskipulgi ära. Ja siis otsustame, mis meist edasi saab, kui üldse midagi saab.“
„Mis meist saab?“ imestas Asso. „Meist? Mis siin ikka saada on? Sinul on mees ja lapsed, mina vaid üksik Quasimodo….“
„Ma olen sama üksik kui sinagi…“ vastas Hedvig ja uuris ettevaatlikult, „kas ma võin jälle tulla? Palun!“
„Eks tule, kui tahad,“ lubas mees. „See ei muuda niikuinii enam midagi…“
„Võib-olla, et siiski muudab…“ oli naine lootusrikas, „ehk muudab… Ma igatahes tahaksin seda…“
Hedvig ütles, et Kaarme oli teda vägistanud… mõtles Karutapja, kui naine oli läinud. Millal siis? See pidi sel juhul juhtuma enne seda, kui me haiglas kokku saime… Ja miks ta mulle sellest siis ei kõssanud ning miilitsasse ei teatanud? Miks?
Neid miksisid oli palju ja mees ei osanud neile vastata. Ainus, kes sai asjasse selgust tuua, oli Hedvig ise. Aga millal ta teda jälle näeb? Kas ta tuleb teda veel haiglasse vaatama? Hedvig polnud lahkudes andnud oma kontakte ja ka Asso polnud taibanud küsida, olles seda meelt, et ei taha kunagist armsamat enam niikuinii näha. Ta oli kindel, et peale hingevalu ei tule sellest suhtest tõenäoliselt muud midagi. Valu polnud talle rohkem vaja. Hingevalu ning enese mahasalgamist oli olnud niigi ja liigagi palju.
Kipsi pandud õlg ja jalg valutasid vastikult. Eller püüdis valule mitte tähelepanu pöörata ja hakkas taas mälestustes sorima. Meenutama, kuidas temast sai Karutapja ning millist rolli mängis tema elus aastaid tagasi, toona noor kooliõpetaja Hedvig, kes nüüd, paar aastakümmet hiljem, ootamatult välja ilmus. Ja veel selle „meie”ga! Mis on naisel plaanis?
II peatükk
See oli paarkümmend aastat tagasi, kui Asso ühel kenal suvepäeval rattaga kodukülast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvasse alevisse apteeki sõitis. Jõudnud kohale, pani poiss jalgratta apteegi ukse kõrvale seina najale ja tahtis juba sisse minna, kui kuulis äkki summutatud karjed. Tänav oli tühi, ta jooksis maja taha.
Hoovis seisis isekallutaja ning selle taga suur hunnik küttepuid. Tõenäoliselt olid halud just äsja auto kastist maha kallatud. Karjed ja madistamine kuuldusid just selle haluhunniku tagant. Eller läks kiirel sammul karjete suunas ning nägi murule selili väänatud noort naist ja kaht tööriietes meest, kes teda vägistada üritasid. Noormees haaras ühel kurikaelal juustest ning tõmbas ta tugeva liigutusega naise kallalt ära. Teine sai jalahoobi näkku ning hetk hiljem kadus lahti pääsenud noorik apteegi tagaukse kõrval oleva ukse taha. Noormees teadis, et sealt läheb trepp maja teisele korrusele, kus oli ärklikorter.
Mehed, kelle plaanid Elleri poolt nii otsustavalt ära rikuti, kargasid talle kohe kallale ja hakkasid hoolega klohmima. Noormees polnud küll nõrgukeste killast ning andis vastu nii kuidas jaksas, kuid kahe mehe jõud käis temast lõpuks üle ja peagi löödi ta õuemurule pikali. Anti hüvastijätuks veel paar korda jalaga ribidessegi.
„Me veel kohtume, sa kuradi raibe,“ lubas üks meestest lahkelt ja hetk hiljem sõitis veoauto kolinal hoovist välja ning keeras alevi peatänavale.
Asso tõusis pikkamööda põlvili, siis püsti ning kõndis verd sülitades jalgratta juurde. Sõiduriista peeglisse vaadates avanes talle üsnagi kole vaatepilt. Poiss võttis taskust taskurätiku ning niisutanud seda süljega, hakkas oma nägu verest puhastama. Näo sai ta enamvähem puhtaks, aga verejooks ninast ei tahtnud lõppeda. Poiss surus taskurätikuga nina kinni ning läks apteeki ja palus apteekrilt midagi, millega saaks nägu lappida ning ninast verejooksu peatada. Ühtlasi ostis ta ka küllasõitnud tädile astmatubakat. Selle pärast ta ju üldse apteeki tuligi.
„Miks sind nii hirmsasti peksti?“ päris prillidega proviisor. „Ma nägin tagaaknast, et sovhoosi mehed olid sul kallal kui kaarnad. Aga miks? Mis juhtus?“
„Niisama…“ porises noormees. „Lahutasid vist meelt… Joomased kah teised…“
Ta ei tahtnud vägistamiskatsest midagi rääkida ning pealegi polnud tal aimugi, kes oli too noor naine ja kes olid nood pätid.
Asso võttis ostetud ravimid ja läks õue, jalgratta juurde tagasi ning hakkas proviisorilt saadud salviga silmade ümbrust määrima. See pidi apteekri sõnade järgi kas siis vähendama või hoopis takistama siniste silmaaluste tekkimist.
„Miks sa end siin lapid?“ kuulis ta äkki selja tagant naisehäält. „Tule! Läheme tuppa ja ma teen su näo korralikult korda.“
Noormees pöördus üllatunult ringi ja nägi enda eest seismas sama neidu, kelle ta mõned minutid tagasi vägistajate käest päästnud oli.
„Tule, tule!“ kutsus näitsik ja hakkas ärklikorrusele viiva ukse poole sammuma. „Tule!“
Noormees järgnes talle sõnagi lausumata ja peagi istus ta väikeses köögis laua taga ning lasi omal sooja veega nägu puhastada.
„Hea oli, et enne küttepuude toomist teekannus vett keetsin. Nüüd on kohe soe vesi võtta…“ seletas näitsik ja askeldas hoolega noormehe näo kallal. „Kuule, kes sa oled?“
„Asso Eller on minu nimi…“
„Kus sa elad ja mis tööd sa teed?“ uudishimuliku neiu käed tundusid Assole pehmed ja soojad.
„Elan Kivilaane külas ning hetkel olen puhkusel…“ vastas noormees tõredalt ja uuris veidi vaiksemal häälel, „kes sa ise oled?“
„Minu nimi on Hedvig… Ploom,“ vastas näitsik ja naeratas, pead küljele kallutades. „Ma lõpetasin just ülikooli ja mind suunati siia kanti tööle, Lepiku kooli õpetajaks.“
„Ah soo-oo…" venitas Asso ning mõtles, et
