Serafima ja Bogdan. Vahur Afanasjev

      TULEKAHJU

      Külmast karedate kätega tõstab Feofan kirve ja lajatab keset halgu, mis tervena on tule hakatamiseks liiga jäme. Parajad halud on rõske sügis nahka pannud; rahutu suve jooksul on neid mahti olnud sauna otsa juurde virnakesse varuda, ei enamat. Ei oleks pidanud puid tehes kiirustama, mõtleb Feofan. Poleks olnud tarvis karta kohaliku rahva suhtes üsna ükskõikseid sakslaseid, kes mootorrataste ja veoautodega läbi Peipsi järve äärsete külade voorisid. Nüüd võta või kõik virnad laiali ja lõhu üle. Hea, et Hariton on tagasi. Küllap varsti julgeb too ennast rohkem õues näidata, näe, täna ongi juba kuhugi läinud. Õieti ei peakski siin pingutama, endal liikmed otsast külmumas; poeg on üksi mitme mehe eest väljas, tema käes suhiseks kirves kergelt nagu võsakiin takjapuhmas. Feofan tõmbab korraks hinge, siis tõuseb kirves uuesti. Kui halg kaheks peeneks tükiks lendab, kostab kõlinat.

      Sellise külmaga on oodata, et vastu hommikut hakkavad väravapostid praksuma. Pärast sooja sõjasuve on lumi sel aastal vara maha tulnud. Siiski on inimesed jõudnud valget vaipa oodates juba rahutuks muutuda. Mida paksem lumi, seda rohkem on põhjust toast, pimehoovist ja laudast nina mitte välja pista, ehk lausa tare tänavapoolsed aknad luukidega sulgeda ja suletuks jätta. Aruta isekeskis või naabritega, selge on ainult see, et head ei ole tulemas. Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja paukuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud, nende asemele külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.

      On 1944. aasta detsembrikuu. Augusti lõpust saati on Peipsiveer taas Punaarmee valduses ning keegi ei tea, mida täpselt uutest valitsejatest oodata või kuidas olla. Tuleb kuidagiviisi elada, loomi talitada ja varutud kartuli, porgandi ja sibulaga kevadeni läbi ajada. Enne sõda aastakese kehtinud nõukogude võim on rohkem eestlaseid kimbutanud, taluperesid ja alevirahvast Siberisse saatnud, kuid ära on viidud ka varakamaid starovere, kooliõpetajaid, õigeusu pappe ja tegusamaid kultuuriseltside inimesi. Kazepelis1 on palvemaja uks kinni pitseeritud, Voronjas uhke, kuid tulest kahjustada saanud kivikirikki lukku pandud, keelatud on ristikäigud ja missad ning inimesi on püütud komsomoli organiseerida. Vahelduseks sisemaa talurahvale on Nõukogude hävituspataljonlased 1941. aasta juulis, kui sakslased juba peale tungisid, Tšornõi Posadis2 korraga mitukümmend inimest maha lasknud, linnasüdames igasse majja süütepudeli visanud. Sakslaste ajal on omakaitsesse astunud mehed kätte tasunud, vajutades päästikule kergema sõrmega kui õigluse järgi kõlbaks ning nimetades süüdlasteks neid, kelle suhtes oli veritasu juba täide viidud.

      Nüüd, kui kauguses ei mürtsu enam suurtükid ega kõmata vastu uksi valge lindiga meeste püssipärad, kui läbivoorivad punaväelaste jõugud ei vii väevõimuga kaasa viimast lehmakest, on staroveride majades armu siiski rohkem kui hirmu. Paljudes peredes on pojad tagasi, kes ühest, kes teisest väest. Tagasi on needki pered, kelle sakslased sõja jalust ära Leetu küüditasid, kuid mitmed on pidanud paremaks jätta igaveseks Peipsiveer, mis staroveridele kolmesaja aastaga põliskoduks kujunenud. Mitmel pool on majadest alles ainult korstnad ja mustad palgihunnikud. Olgu selle talvega, kuidas on, järgmisel aastal tuleb kõvasti metsa teha, et uusi taresid ehitada. Praegu elab kes kus saab. Voronjas, Kazepelis, Sofias ja Kolkis on kõik inimesed mingitpidi sugulased ning lageda taeva alla ei jää keegi. Samovarid vilistavad tasakesi ning õhtu läbi rüübatakse alustassidest teed ja aetakse tasakesi juttu.

      Feofan astub tuppa. Ta kopsib kaua saabast saapa vastu.

      „Ei tea, kuhu pojake niiviisi?“ küsib Varvara ja tõstab lauale triiki täis supitaldriku.

      Kuigi jää kannaks juba nii inimest kui koormat, ei ole Feofan veel tihanud järvele minna. Süüakse kuivatatud särge, mille vintskest soolasest lihast aimub suvepäikese kuumust. Feofan teeb ikooninurga poole ristimärgi ja istub lauda. Tema lusikasaba on märgitud sinise paelaga. Supp ei maitsegi nii pahasti. Kevad on kaugel ja kartulid on veel korralikud, kõvad. Omal ajal läks mitu aastat, et Varvara selgeks saaks – korralikke kartuleid ei tohi pudruks keeta. Olgu et kevadel, kui need niikuinii juba sõrme all vetruvad, aga talvel mitte.

      „Annaks jumal,“ ohkab Varvara.

      „Mida annaks?“ küsib mees pilku tõstmata.

      „Noh, et sul tuur ära ei roosteta. Läheksid praegu, isegi õngega tõmbaksid latikaid välja. Raiuksite Dementiga augu ja vot, oleks meil värsket võtta.“

      „Kesse praegu, vara veel,“ ühmab Feofan.

      „Aga sa ise, usud ennast?“

      Feofan paneb lusika käest.

      „Kuule, eit, küll mina tean, mida uskuda. Praegu lähed, vaata, lumi on peal, aga kalda juures on sigoovitsa3 – astud, ei näe, ja juba käib krõps ja lähedki läbi jää.“

      Varvara vangutab pead. Ta teab väga hästi, et küla all on allikatega kohad, kus järv ei taha jäätuda, mehel kõik peas. Aga jumal temaga, kui ei taha väljas käia, pole tarvis, elame veel kuidagi.

      Koerad hakkavad haukuma. Kõige kõvemat häält teeb Murik, kutsikana sisemaalt, Alatskivi asula eestlaste juurest toodud lambakoer.

      Feofan, kes on just jõudnud uuesti lusika võtta, paneb selle jälle käest.

      Katsutakse ust, ja kohe koputatakse ka aknale.

      Läbi uduse akna on aimata Haritoni, kelle nägu vaevalt karvamütsi kõrvade vahelt välja paistab. Feofan teeb ukse riivist lahti ja laseb poja tuppa. Tolle külmunud põsed hakkavad hetkega punetama.

      „No nii, ema, mida jumal täna annab?“ küsib Hariton.

      Varvara tõstab supipotilt kaane ja laseb küsijal sisse piiluda. Too kõigutab pead küljelt küljele, teeb ristimärgi ja võtab istet. Suur seinakell kriuksatab ning tumedate löökide saatel näitab ennast toasolijatele kellakägu.

      „No mis sa vahid teda muudkui,“ pahandab Varvara. „Ise suur mees.“

      „Meeldib, ja vot vaatangi,“ ühmab Feofan. Nii uhket asja ei oleks tema majas eluski olnud, kui mitte sõda, suur ja julm mängur, ei teeks vahel imelikke kingitusi. Sellest pole midagi, et kell on parema külje pealt natuke tahmunud ja tagant, kus seisab vaskplaat kirjaga „Württembergische Uhrenfabrik Bürk 1896“, on seinale kinnitamise aas nii hullusti välja rebitud, et kaanes haigutab auk – võti on olemas ja üles tuleb kella keerata ainult igal kolmandal päeval. Feofan on valgeks krohvitud seina jämeda naela löönud ja tolle otsas kell aukupidi ripubki.

      Pärast üheksandat ilmumist kaob kellakägu luugikese teha ning jääb järgmist täistundi ootama.

      Varvara läheb loomi talitama. Hea, et siga on täies jõus, sellisest jätkub kauaks kõhuvarju, kui aeg nii kaugel. Lehmaga on halvasti. Mitmetel lehmadel on suvelõpu paugutamistega piim kinni jäänud ja nendegi oma pole erand. Ei saagi temast enam asja, sest pingutas Arhipi tõupull mis pingutas, tiineks loomake ei jäänud. Kui vastu kevadet suurem nälg majas, tuleb maha lüüa ja uus hankida, aga mille eest sa hangid, kui majas pole kopikatki raha. Saksa ajast on järele jäänud nutsak ostmarkasid,

Скачать книгу