Ambrasuuri piiravad kivid pitsitasid teda, kriimustasid tema puusi. Ta vingerdas ägedamalt.
Siis pääses Gruffydd ambrasuurist läbi. Tema keharaskus nihkus järsult väljapoole, viivu rippus ta küünarnukke pidi kiviserval. Ta pigistas linad kõvemini pihku ja tõukas end üle serva. Kostis teravat kärinat ja Gruffyddi süda jättis löögi vahele, kuid linad pidasid vastu ning kordamööda üht kätt teise alla pannes hakkas ta maapinna poole laskuma. Õlakõõlused raksusid, käeliigesed valutasid. Kirbe higi voolas silmadesse. Linadest köis andis veel veidi järele ja Gruffyddi süda võpatas ägedalt. Armas Kristus, ta oleks hirmu pärast äärepealt lahti lasknud.
Üleval tõmbus teist ja kolmandat lina ühendav rehvisõlm pingule, silmused vallandusid, otsad hakkasid lahti libisema.
Enam pole kaugel, enam pole kaugel. Gruffydd libistas end visalt allapoole, ikka käsi käe alla. Ta nägi ülal tähtede taustal kõrguvat suurt torni, musti aknaavausi, mis olid nagu ammuli suud valgeks lubjatud kivis. Köit ta ei näinud, ent tundis seda jälle järele andvat ja tema õlgu kattev higikelme tõmbus jäiseks.
Armas Jeesus, hoia köit. Palun tee nii, et see peaks vastu. Gruffydd püüdis kiiremini laskuda, kobas jalgadega, aga tema lihased olid nõrgad ja kogu keha kisendas tema raskuse vastu tõrkudes.
Kui linad sõlmest lahti läksid, oli ta maast veel kolmekümne jala kõrgusel.
Eleyne vaatas aina kasvava kärsitusega, kuidas tallipoisid ja teenrid tõstavad viimaseid kaste vankritesse. Ettevalmistused, pakkimine, vankrite laadimine ja hobuste saduldamine oli võtnud kogu öö. Eleyne surus alla kihu hüpata hobuse selga ja kapata üksinda põhja, tunda, kuidas tuul puhub juuksed näolt, tunda hobuse võimsate jalalihaste tõmbeid ja tõukeid, mis teda edasi kannaksid, ning ootas. Ta seisis, laskis Rhonwenil kinnitada mantli nõeltega tema õlgadele, vaatas, kuidas Tam Lini tema poole talutati; Tam Lini, kel oli uhkelt kenus kael; vaatas, kuidas hobusetekk laperdas külmas märtsituules. Nüüd, kui nad olid valmis teele asuma, tundis Eleyne hirmu.
Lossivalitseja Hal Longshaft astus ette. „Me oleme valmis, mu leedi.” Mees naeratas. Eleyne’i elevus oli haaranud kõiki majakondseid.
„Aitäh, Hal.” Eleyne võttis ohjad.
Ta istus juba sadulas, kui salk kuninglikke ratsanikke vuhises ümber nurga ja piki kitsast tänavat edasi, nii et kabjaplagin kaikus üle varahommikuse tasase liikluskõmina.
Ratsanikud keerasid väravasse, mis oli Eleyne’i voori ärasõiduks laialt lahti tehtud. Salka juhtiv ohvitser tõmbas järsult ohjadest, nii et hobune ajas end tagajalgadele, ja andis tupest tõmmatud mõõgaga au.
„Leedi Chester. Mul on käsk sind arreteerida!”
Eleyne vaatas talle õudustundega otsa. „Kelle käsk?” nõudis ta tuimalt, tundes end üleni külmaks tõmbuvat. Ta tajus, et Hal Longshaft ja Rhonwen seisid kaitsvalt tema lähedal. Tam Lin kaapis kannatamatult esijalaga maad ja raputas pead. Hal pani käe hobuse valjastele ja rahustas teda.
„Kuninga käsk.”
„Milles mind süüdistatakse?”
„Toweri vangi põgenema ässitamises ja põgenemiskatsele kaasaaitamises.” Mees astus edasi.
„Gruffydd?” sosistas Eleyne.
Kui mees kuuliski, ei näidanud ta seda välja. „Sa pead nüüd minuga Towerisse tulema, mu leedi. Käsi teenijatel tagasi minna. Täna ei lähe sa Londonist kuhugi.”
Eleyne pöördus põrutatult lossivalitseja poole. „Sa pead nad tagasi viima, Hal,” sõnas ta vaikselt.
„Jah, mu leedi.”
„Minu teenijad tulevad minuga,” ütles Eleyne ohvitserile nii kindla tooniga, kui suutis. Ta andis Rhonwenile ja Nestale märku sadulasse istuda ning kannustas Tam Lini minekule. Ohvitser sööstis oma ratsu poole, et Eleyne’ist mitte maha jääda.
Kui nad ratsutasid läbi müürivärava Toweri siseõuele, oli seal hulk sosistavaid inimsalku: sõdurid, teenijad ja linnainimesed. Eleyne tundis, kuidas nende pilgud teda jälgisid, aimas, et nad sosistasid temast, ja äkki valdas teda hirm.
Kuningas Henry ootas White Toweri kuninglikes ruumides.
„Nõndaks!” Ta keeras end hoogsalt Eleyne’i poole kohe, kui too kohale ilmus. „Kas sa oled nüüd rahul? Sa olid alati tülitekitaja! Oleksin pidanud teadma, et sa ei muutu! Oleksin pidanud mäletama sinu võimet segadust külvata.” Kuningas vuhises erepunaste ja kullakarva rõivaste lehvides ümber laua Eleyne’i poole, teenrid surusid end kössitades vastu seinu. „Igatahes nüüd, madam, oled sa seda teinud viimast korda!” Talle iseloomuliku raevuga viskas kuningas pea ette. „Ma võtsin Šotimaa Alexanderit kuulda, kui ta palus, et lubaksin sul üksi elada; hoidsin tema palvel su abikaasat oma teenistuses, sinu jalust ära. Enam mitte!”
Eleyne vahtis Henryle ainiti otsa, püüdes tema sõnu mõista, kuid too jätkas: „Sel on lõpp! Ma saadan su de Quincy juurde tagasi, las ta valitseb sind edaspidi ise. Tulevikus õpid sa talle kuuletuma, nagu nõuavad kirik ja seadus. Mina pesen sinust käed puhtaks. Enam ma Alexanderi palveid ei täida! Tegelikult peaksin su vangi panema selle eest, mida sa oled teinud!”
Eleyne tundis, et käed värisevad. Pea kihas nõututest mõtetest.
„Ma ei saa aru. Kus Gruffydd on? Ma tahan teda näha. Mida ta ka ei teinud, see polnud minu süü. Kuidas oleksin mina saanud teda aidata? Mida ma olen teinud?”
„Mida sa oled teinud?” puristas kuningas.
„Kõrgus.” Tagapingil istunud preester tõusis ja astus nende poole. „Leedi Chester pole nähtavasti kuulnud, mis on juhtunud.”
Henry kohkus korraks tagasi, kuid tema raev ei taltunud. „Siis pean ma seda talle ütlema! Sinu vend, õetütar, on surnud!”
„Surnud! Minu vend?” Eleyne jäi kuningale kaamena otsa vaatama.
„Sinu vend Gruffydd, mu leedi. Prints sai öösel surma.”
„Sai surma?” Eleyne läks näost tuhakarva.
„Sai surma,” kordas Henry. „Eilse külastuse ajal rääkisid sa talle augu pähe, et ta püüaks põgeneda, eks? Ta elas kolm aastat leplikult meie külalisena Toweris. Siis tuled sina teda vaatama – ja selsamal ööl püüab ta katuselt alla ronida! Jumalaema! Ma jään pantvangist ilma ja nüüd ajab su teine vend kahtlemata jälle kogu Walesi kihevile.” Ta põrutas mõlemad käed lauale.
Eleyne püüdis pisaraid tagasi hoida. „Kus ta on?” Kuningal oli õigus. See oli tema süü. Gruffyddi surm oli tema süü.
„Ta lamab püha Johannese kabelis, mu leedi.” Preester silmitses tema murest murtud nägu kaastundlikult. „Kindlasti lubab kõrgus sul temaga hüvasti jätta.”
Henry noogutas süngelt. „Jäta jumalaga, siis pöördud koos oma abikaasaga Fotheringhaysse tagasi. Ma ütlesin talle, et ta hoiaks sind seal. Sa ei saa enam Šotimaale minna ega ratsuta sa ka Walesi.” Kuningas seadis käed rinnal risti, õelus rääkis selget keelt raevust. „Ma ei soovi sind ega su abikaasat enam õukonnas näha.”
„See kõik on sinu süü!” Robert de Quincy vahutas vihast. „Senine asjakorraldus sobis meile mõlemale,
