seest te ta leidsitegi?” küsis ta Ulrikile otsa vaadates ja osutas praole.
Ulrik noogutas naeratades ja ta näoilme muutus. „Nad ütlevad, et ma oleksin pidanud ta sinna jätma, et vältida leiu kahjustamist, aga me arvasime, et see on mõni surnud jahimees või keegi selline.”
Matthew naeratas. „Kust sina pidid seda teadma, sellest peaksid nad ju aru saama.”
Ulrik kehitas õlgu. „Võib-olla, ma ei tea. Alles siis, kui ma ta välja tõin, nägin ma, et tema nahk oli üleni kollakas ja näolihased ning jalad ära kuivanud nagu mingi nahk, mis on pingule tõmmatud ja tuule kätte kuivama riputatud.” Ta tõmbas oma musta vormijope luku lahti, võttis jope seljast ja haaras kaenlasse.
„Jalad?” kordas Matthew. „Kas ta on paljajalu?” Ta vaatas uuesti asjatult teadlaste poole.
Ulrik kergitas kulme ja nohistas nina. „Jah, ma ei näinud ju kõike, aga ma arvan, et ta on alasti nahka mässitud ja see on tema külge lihtsalt kinni jäänud. Niisiis loomanahk. Tead küll. Niimoodi nahaga ühte sulandunud.” Ta kirtsutas nina. „Ta on lebanud seal pagana kaua.”
„Vähemalt 600 aastat, kui ta on muistne skandinaavlane,” lisas Matthew.
Ulrik noogutas. „Ma ei mäleta, millal nad siin elasid.”
„Aga kas nad arvavad, et ta on muistne skandinaavlane?”
„Vähemalt minu teada pole mingit märki, et ta oleks pärit uuemast ajast või et oleks toime pandud kuritegu, kuid siiski on Taanist igaks juhuks kohale kutsutud kohtumeditsiini ja kohtuekspertiisi asjatundjad.” Ta osutas peaga teadlaste poole. „Aga nemad on saanud loa teda näha.”
„Sellest tuleb suur uudis,” ütles Matthew. „BBC, NBC, National Geographic, Time. Kogu see kupatus. Ei tea, kas me saaksime loa talle pilku peale heita?”
Ulrik noogutas taas. Napilt. „Ma küsin neilt kohe, kui kaugele nad jõudnud on. Te võite niikaua uurida jääpragu. Kuule!” Ta vaatas Malikile otsa. „Vaata ette, eks? Ma ei taha teiega otsekohe Sanasse lennata.”
„Sa muutud üha tüütumaks,” naljatas Malik. „Enne kui jõuame silmagi pilgutada, on Lyberth sind Inatsisartuti1 sokutanud ja siis lähevad sinu lood tõeliselt kehvaks. Aasta pärast oled sa sama kuivetunud ja kortsus nagu see muumia.” Malik pööras näo Matthew’ poole. „Ulrik kandideerib järgmistel valimistel Siumuti erakonna nimekirjas ja Jørgen Emil Lyberthi toel saab temast loodus-, keskkonna- või justiitsminister või midagi taolist.”
„Jaa, jaa,” pobises Ulrik ning ei suutnud naeratust varjata, ta lahvatas uhkustundest näost punaseks. „Kõigepealt on valimised. Sinna on vähemalt 16 kuud aega.”
„Küll sind valitakse. Lyberth on su toolile juba sinunimelise sildikese kinnitanud.”
Ulrik raputas pead. „Kindlasti peab midagi sellest sildikesest rohkemat olema.”
„Vastupidi.” Malik kergitas mõlemat kulmu. „Kuule… Pea meeles, et mina olen valmis ministeeriumis fotograafiks hakkama.”
„Olge seal all ettevaatlikud, okei?”
„Oleme, mu sõber. Sa tead ju mind.”
„Jah, just nimelt.”
Malik vaatas rusutult taevasse. „Ta ei andesta mulle kunagi, et ma triivisin jäätükiga merele ja minu leidmiseks oli vaja mitut helikopterit.” Ta rehmas mõlema käega. „Aga, fuck, mees, sellel päeval oli jää peal üliäge valgus.”
NELJAS PEATÜKK
Matthew istus kõhklemisi jääprao serval ja vaatas Maliki, kes oli temast mööda jääseina alla ronides ette jõudnud. Kui ta oli seda pragu helikopterist vaadanud, siis paistis see tumedana, mullavärvilisena, aga nüüd, otse tema ees, nägi see välja kui lõhe helendavas jäämäes.
„Ole natuke ettevaatlikum,” ütles Matthew ja saatis fotograafi pilguga.
Malik pööras ümber, vaatas teda tülpinult ning teatas: „See siin ei ole noor liustikuosa. Jäälõhe on kui kindel pinnas ja see, kuhu ma astun, on tõesti iidvana. Ära närveeri. Ma ei lähe kaugemale kui sellele astangule. Sinna, kust nad ta leidsid.”
Matthew vaatas ebalevalt Maliki ümbritsevat jääd. Hingas sügavalt sisse ja naksutas kaela.
„Sa võid ka ennast siia alla libistada,” jätkas Malik. „Kui me ei lähe siit kaugemale, on kõik kontrolli all.”
Aeglaselt keha pöörates libistas Matthew end seejärel allapoole, kuni sai jalgade alla kindla toetuspunkti. Veel oli Malikini mitu meetrit, aga fotograafil oli õigus olnud: selles kohas oli hea ja kindel seista. Matthew sirutas ülakeha. Üpris lähedal oli järsk langus ja ta ei näinud, kus jääpragu lõppes. Ülevalt vaadatuna paistis allpool ainult pimedus.
Malik järgis tema pilku. „Me ei pea praegu alla minema, aga kui sa tahad minna, siis ainult ütle. Ümberringi on ägedad grotid. Sa ei suuda seda ette kujutada. Täiesti türkiissinised. Kui soovid, siis võid minu pilte vaadata, kui me tagasi oleme.”
Matthew noogutas aeglaselt. „Ehk mõni teine päev.” Tema ülakeha läbistas värin ja ta kahetses, et oli jope helikopterisse jätnud. Kohe, kui nad olid end tohutute jääseinte vahele libistanud, langes temperatuur ja hingeõhk hakkas aurama.
„Oled sa siin varem käinud?”
„Ei, mitte siin, aga samasuguses, kus on lõhesid ja grotte.”
Hetke valitses vaikus. Nad ei kuulnud enam ülevalt tulevaid hääli. Matthew vaatas Maliki. Ta kandis tugevaid saapaid, kitsaid oranži värvi pükse ja halli kampsunit. See oli palju parem vaatepilt kui tossud ja teksased, millega Matthew oli välja tulnud.
„Kas tuled?” jätkas Malik. „See on siin. Ma näen kohta, kus ta lebas.”
Vaikides libistas Matthew end nõksukese allapoole, kogu aeg kokkupressitud lumest, jääpraost ja nukkidest kõvasti kinni haarates.
„Vaata, seal see ongi!” Malik klõpsutas pildistada, kallutades ülakeha küljelt küljele. Siis ajas ta end sirgu ja vaatas mõned meetrid ülespoole. „Mõni päev tagasi oli torm, see tõi ta nähtavale. Praegusel aastaajal ei ole tavaliselt nii suurt tuisku, kuid ei või kunagi teada.”
„Mis sa mõtled seoses tuisuga?”
„Noh, see tõi ta nähtavale.” Ta vangutas pead ja silus oma tumedaid tihedaid juukseid. „Tuul võib lumemäe mõne tunniga laiali lennutada.”
Malik heitis kiire pilgu Matthew’le. „Lähme jälle päikese kätte. Ma tegin mõned head pildid.” Ta kõhkles. „Kas sa sooviksid pisut mattak’it? Mu seljakotis on seda natuke.”
„Mattak? Kas see pole mitte vaalanahk?”
„Jah, ja pekk. See annab kohe sooja, võid kindel olla.”
Matthew raputas pead. „Mulle piisab päikesest.”
„Aga see maitseb hästi ja selles on palju sooja andvat õli. Oled sa kindel, et ei taha? Sa näed just sedamoodi välja, et sulle kuluks ära üks, kaks tükikest.”
„Mitte
Inatsisartut on Gröönimaa parlament.
