nii et keha kaotas tasakaalu. Pimedus seal all sirutus tema poole ja ta nägi end vaimusilmas lebamas sadade katkiste luudega selles türkiissinises sügavuses, mattunud külma hõngusesse.
„Mida sa teed?”
Matthew tundis, kuidas Malik tema kampsunist kinni haaras, ja laskis tal end tagasi kindlale alusele sikutada.
„Me pidime ju ettevaatlikud olema,” ütles Malik.
Matthew’ peod olid lund täis, kuid ta puuris oma sõrmed järjest sügavamale. Ta hingas lühikeste tõmmetega ja tundis näo lähedal külma jääseina.
„Seda poleks juhtunud, kui sa oleksid vaala söönud,” tegi Malik nalja ja andis talle paar vopsu selga. „See teeb ka mõtted selgeks, nii et saad loodusega üheks, mitte ei ole kõrvaltvaataja.” Ta naeratas ja osutas paarile augukesele jääseinas nende lähedal. „Roni siit üles. Siin on kõige kindlam.”
„Ma libastusin,” pomises Matthew, vajus jääastangule istuma ja õngitses sigaretid püksitaskust välja. Ta heitis pilgu Malikile. „Tahad?”
Malik noogutas ja istus maha Matthew’ kõrvale, kes läitis sigaretid.
„Jørgen Emil Lyberth,” ütles Matthew ja puhus suitsupahvaku otse külma õhku. „Ta oli mõnda aega peaminister, kas polnud nii?”
„Jah, tema on olnud peaminister kõige kauem. Isegi mitu korda, aga enam ei ole. Kui Ulrik sinna valitakse, siis saab ehk vana ka veidikeseks võimule.” Malik tõmbas pika sõõmu suitsu ja surus lõua vastu rinda. „Ma ei mäleta, kust Ulrik pärit on, aga äkitselt ühel päeval oli ta lihtsalt kohal. Ta tuli kuskilt asulast ja elas Lyberthi pool ja tänu Lyberthile sai Ulrik kohe algusest peale populaarseks, kuigi oli ise veider ja süngevõitu.” Ta tõmbas tugeva sõõmu ja viskas siis sigaretiotsa alla sügavikku. „Ja nüüd on ta abielus Lyberthi noorima tütrega. Kas sa oled teda näinud?”
Matthew raputas pead.
„Ta on liigagi ahvatlev… Ulrikil on hästi läinud, poisil, kellel pole minevikku.”
„Tänan,” ütles Matthew lühidalt ja viskas oma hõõguva koni samasse kohta. „Seda on kasulik teada, kui ma hakkan seda lugu kirjutama.”
„Jah, ma mõtlen ka nii. Ei ole vaja saada Lyberthi vaenlaseks. Nuuk on väike linn.”
VIIES PEATÜKK
Üleval jääpinnal kõrvetas päike endiselt, ja peaaegu kohe, kui Matthew oli jääpraost välja jõudnud, hakkas tal soe. Lumi pimestas taas oma tuhande valge peeglikesega, kuid silmad harjusid ereda valgusega kiiresti. Jääpind lainetas nagu tüüne meri. Väikesed lohud, mügarikud ja külmunud säbrud nii kaugele, kuni silm seletas. Iga-aastane lumi, vihm ja tuul. Kõikjal ümberringi sirutusid hallikassinised mäed asuurse taevalaotuse poole, sel aastaajal leidus siin vaid mõni lumega kaetud tipp, sest kuigi kõrgemal mägedes sadas juba lund, jäi lumi pidama vaid varjukülgedele, kuristikesse ja pragudesse. Aga seal oli lumi olnud ka kogu suve. Matthew ei olnud roninud veel ühegi mäe tippu, kuid eks see juhtu varsti, kuna iga uus taanlane Nuukis pidi selle ette võtma, nagu ta oli teiste jutust aru saanud.
„Kas te seal all pilte tegite?” küsis Ulrik.
Malik andis pöidlaga märku, et sai tehtud.
„Tore,” jätkas Ulrik. „Mulle öeldi, et te võite natuke vaadata ja küsimusi esitada.” Ta näitas käega, kuhupoole minna, ja vaatas Matthew’le otsa. „Me peame selle uudise meie enda ajalehes avaldama.”
„Täpselt nii,” ütles Matthew ja noogutas.
Ulrik naeratas. Võib-olla temast tehtud piltide pärast, mida kogu maailm näeb, kui lugu jää seest leitud mehest ilmub.
Ülikooli teadlased ja muuseumitöötaja olid läinud tagasi helikopteri juurde, kus kaks neist rääkisid mobiiliga, teised aga olid ninapidi sülearvutites.
„Me lendame varsti tagasi,” seletas Ulrik. „Ma sain teada, et laagri püstitamiseks on vaja varustust hankida, et nad kogu lõhe põhjalikult läbi uurida saaksid. Aga õhtul peame meie siin vahti, et jäämehega midagi ei juhtuks. Nad ei vii teda veel ära, sest enne peavad meie eksperdid ta üle vaatama, aga ta pannakse kuvöösi alla. Ta tuleb stabiliseerida, nii nad ütlesid. Minule tundub ta niigi üsna stabiilne. Kui ma ta välja tõmbasin, oli ta kange kui pulk.” Ta naeris natuke omaette. „Pagan küll, ma ei tea, kas tal on hea jääda lebama siia päikese kätte pärast seda, kui ta on nii palju aastaid seal all olnud, kuid ära ta sellest ei sure, sest ta on juba surnud.”
„Suudad sa siin magada?” küsis Malik, nägu naerul. „Surnu juures.”
„Ma ei tea, kas mind valvesse pannakse. Vahet pole.”
Malik kehitas õlgu. „Mina küll ei tahaks.”
„Miks?” Matthew kortsutas kulmu. „Kas võib surnuks külmuda?”
„Üsna lihtsalt,” vastas Malik ja pööras pilgu Matthew’le, surudes lõuga vastu rinda, et silmalaugude alt ümbrust piiluda. „Kuid ma pean põhiliselt silmas vaime. Nad ei taha, et neid sel viisil häiritakse. Kui ta on siin surnuna lebanud mitusada aastat, siis on tema külge klammerdunud palju vaime. Ja nad ei ole head. Need ongi need maa-alused.”
Ulrik raputas pead. „Ära kuula teda. Siin on täpselt sama palju vaime kui muskusveiseid.”
„Mõned näljased veised võivadki ringi luusida,” väitis Malik.
Ulrik vehkis kätega õhus. „Siin jää peal ei ole ei vaimusid ega muskusveiseid.”
„Surmavald on alati täis vaimusid ja deemoneid,” jätkas Malik. „Ma olen neid ise näinud.”
„Kas trummipõristamise ajal?”
„Enne trummipõristamist, muidugi.”
„See on osa meie kultuurist, tõeliselt ilus osa,” ütles Ulrik Matthew’ poole pöördudes.
„Aga ma ei usu, et tegelikkuses vaime on. On naeruväärne uskuda, et maa sees on vaimud ja et me saame neid üksteise vastu kasutada tupilak-nukke nikerdades, aga kuulge, jätame nende uskujad nüüd rahule. Meie kultuur on ka minule armas.”
„Eks näis, kas sa elad selle öö üle,” lisas Malik naerdes. „Ma võin sulle trummi põristada. Ma võin vabalt ööseks siia tulla.”
„Hahaa, ei, ma ei ole nõus, et sa siin ringi kargled. Ja ma ei usu, et mina siin ööbima pean.” Ta plaksas käed kokku. „Ma arvan, et me võiksime nüüd seda leidu vaadata, enne kui teised tahavad Nuuki tagasi pöörduda?” Ta osutas inimestele helikopteri juures.
Mõne sekundiga jõudis Malik lume krobelisel pinnal lebava pruuni pambu juurde, kuid Matthew ja Ulrik lähenesid aeglasemalt.
Nad ei näinud kogu surnud meest, aga tema nägu ja jalad olid, nagu Ulrik oli juba öelnud, pruunikaskollase jäiga karusnahaga katmata. Oli võimatu aru saada, kas keegi oli mähkinud karusnaha talle ümber või oli ta seda ise teinud. Kuid ta pidi olema alasti, kuna labajalad ja sääred olid paljad. Karusnahk näis olevat kivistunud ja sarnanes pronksi ja turba seguga ja enamik karvu oli kõvaks tardunud. Kõik oli aja jooksul ühte sulandunud ja muutunud tahkeks massiks. Näonahk oli pinguldunud kolju külge ja silmi polnud. Kuivanud ja parkunud näonahas oli vaid kaks silmakoobast, lõual ja aukuvajunud
