Ei värve ega selgeid kontuure. Shetlandi ilm, mõtles Perez. Kaldale lähemale jõudnud, suutis ta eristada mäejalamile rajatud majade kuju. Suured uhked majad. Ta oli üles kasvanud Whalsay asukate rikkusest pajatavate müütide najal ega teadnud, kui palju võis seal olla tõtt: Shetlandi saared olid tulvil lugusid maapõue peidetud aaretest ja trollide kullast. Näiteks räägiti, et kunagi muretsenud üks kippar suure kasumimaksu pärast, mida ta oleks pidanud tasuma, sellest hoidumiseks oli tal vaja ettevõtte arvelt raha kulutada. Jõuluhommikul kutsunud ta kogu laevapere sadamasse ning iga mees leidnud seal eest uhiuue Range Roveri, oma nimi peal. Perez ei mäletanud, et ta oleks näinud ühtegi Whalsay meest Range Roveriga sõitmas, ja paategi kasutati igal juhul ühiselt, aga lugu oli hea.
Sandy ootas Jimmyt sadamas oma autos. Perez nägi teda autost väljumas juba enne, kui praami otsad kinnitati. Sandy seisis, käed taskus ja kapuuts niiske ilma tõttu peas, kuni Perez oli autoga laevalt maha sõitnud, seejärel sammus tema juurde. Ta istus juhi kõrvalistmele. Perez nägi, et Sandy polnud silmatäitki maganud.
„Tunnen vanaema surma puhul kaasa!”
Esialgu ei järgnenud mingit reaktsiooni, seejärel muigas Sandy süngelt. „Umbes nii ta olekski tahtnud minna,” ütles ta. „Talle meeldis alati väike draama. Mõnes vanadekodus une pealt suremine poleks talle sobinud.” Sandy vakatas. „Aga ta poleks tahtnud, et Ronald selle pärast sekeldustesse satuks.”
„Kahjuks,” ütles Perez, „polnud see tema otsustada.”
„Ma ei teadnud, mida teha.” Sandy teadis harva, mida teha, aga tavaliselt ta seda ei tunnistanud. „See tähendab, kas ma oleksin pidanud Ronaldi vahistama? Küllap ta sooritas teatud mõttes kuriteo, või kuidas? Isegi kui see oli õnnetus. Haavlipüssi hooletu kasutamine …”
Pereze arvates oli hooletust kohtus raske tõestada. „Minu meelest poleks sa pidanud midagi tegema,” ütles ta. „Pealegi oled sa ise asjasse segatud. Sina leidsid laiba ja sa tunned kõiki. See pole lubatud. Kindlasti pole sinu otsustada, kas Ronald arreteerida või mitte.” Minu otsustada ka mitte, mõtles ta. See on prokuröri rida. Prokurör pidi juhtumi vormiliselt lahendada võtma ning Jimmy ei tundnud seda naist küllalt hästi, et aimata, millise otsuse ta langetab. Jimmy auto tuuleklaas oli uduseks tõmbunud. Ta pühkis selle lapiga puhtaks. Nüüd oli väljas üksnes udu. Praam oli autod juba peale laadinud ja asutas tagasi Laxosse sõitma. Perez arvas, et saarte vahel edasi-tagasi sõitmine on lõõgastav töö. Võib-olla see oligi Billy Watti kütkestanud. Ehkki Jimmy oletas, et see muutub mõne aja pärast tüütuks.
„Tead, sa peaksid tagasi Lerwickisse minema,” ütles ta töökaaslasele. „Jäta see juhtum nüüd minu hooleks.” Kui juhtum oli olemas, ehkki tõenäoliselt ei olnud.
Sandy paistis õnnetu. Ta küll niheles istmel, kuid ei teinud nägugi, et kavatseks autost lahkuda. Perez juurdles, mis tunne oleks temal, kui kedagi tema perest tabaks nii ootamatu surm. Kui midagi juhtuks Frani ja Cassiega. Kord ammu olid mõlemad olnud liiga lähedalt seotud ühe juhtumiga, mille kallal ta töötas; Perez poleks iial suutnud kõigis oma mõtetes erapooletuks jääda ning andis vastutuse üle teisele ametnikule.
„Ma ei tunne Whalsayt,” ütles Perez pikkamisi. „Küllap oleks abiks, kui sa mõnda aega siin oleksid ja mulle paikkonda tutvustaksid. Kuid ära sekku. Tutvusta mind oma perele ja ole seejärel vagusi. Saad aru?”
Sandy noogutas tänulikult. Tema pikk hele tukk lehvis lauba kohal.
„Me jätame siis sinu auto siia, eks ole? Sa ei suuda juhtida. Lähme Setterisse ja vaatame, kust sa vanaema leidsid.”
„Ma liigutasin tema laipa,” tunnistas Sandy. „Oli pime ja külm, haava ma siis ei näinud. Ma arvasin, et ta on haige ja võib veel elus olla. Anna andeks.”
Hetkeks sugenes paus. „Ma ise oleksin just samamoodi toiminud,” ütles Perez.
Sandy juhatas Pereze oma vanaema maja juurde. Perez võis need korrad, kui ta oli Whalsayl käinud, ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kord oli siin ette tulnud vandaalitsemist – ühele võidusõidujaulile oli auk sisse tehtud ja alus siis sadamasse jäetud. Kedagi teist polnud parasjagu võtta ja Jimmy oli huvi pärast asja uurima tulnud. Siis oli Sandy tema ja Frani oma sünnipäevale kutsunud – peole, mille olid Lindby kultuurimajas korraldanud Sandy vanemad. Perez teadis, et eelmisel õhtul oli Sandy oma nooremate sõpradega Lerwickis olnud, kuid sinna polnud Perezt kutsutud. Whalsay sünnipäev oli vanamoeline kogukonnapidu: keedetud lambaliha tuhlistega, ansambel, tants. See oli Perezele meenutanud lärmakaid, kuid südamlikke tantsupidusid kodusaarel Fair Isle’il.
Tema harvad retked Whalsayle polnud talle andnud mingit õiget ettekujutust ei saare geograafiast ega sealsete inimeste omavahelistest suhetest. Väljastpoolt tulijad näevad Shetlandi saari ühtse kogukonnana, mõtles ta, aga asi pole sugugi nii. Kui paljud neist, kes elavad Lerwickis, on kunagi käinud Fair Isle’il või Foulal? Mõned Biddista asukad suutsid kümneid aastaid oma saladusi endale hoida. Kaugemalt tulijad on siin alati seiklushimulisemad kui me ise.
Sandy juhatas, et Symbisterist tuleks sõita paremale pööravat teed mööda, ja peagi olid nad saare lõunarannikul Lindbys. Asula koosnes veepiirini ulatuvatest hajusatest taludest, mida ümbritsesid vanade lagunenud hoonete murenevad seinad. See polnud küla inglise mõistes, vaid ainult pool tosinat enamasti suguluses olevat peret, keda eraldasid ülejäänud Whalsayst lammaste karjatamiseks kasutatav kõrgendik, turbavõtukoht ja kõrkjatega ääristatud lahesopp.
Setter meenutas Perezele samuti vanu aegu kodusaarel, väikest talukohta, mida pidas vana mees, kellel töö oli hakanud üle jõu käima, kuid kes ei lasknud kellelgi end aidata.
Keegi oli kanad välja lasknud, märjad ja sopased linnud siblisid ukse juures umbrohusel maalapikesel. Kõik oli korratu ja umbekasvanud. Lehmalauda seina ääres roostetas iidne, nüüdseks juba tuvastamatu põllutööriista osa. Tänapäeval tahtsid inimesed paremat sissetulekut, kui seesugune väike maaomand anda suutis.
Fair Isle’il olid lõuna poolt tulijad mõne talu üle võtnud ja rajanud väikeettevõtteid: infotehnoloogia, mööbli valmistamine, paadiehitus. Leidus isegi uusasukaid Ameerika Ühendriikidest. Jimmy teadis, et ta on halemeelne romantik, aga talle meeldis vana eluviis.
„Mis sellest kohast nüüd saab?” küsis ta Sandylt. „Kas see oli su vanaema oma või oli ta rentnik?”
„See oli tema jagu. On alati tema jagu olnud. Ta päris selle oma vanaemalt.”
„Kuidas tema mehega on?”
„Tema suri väga noorelt. Mu isa oli alles poisike.”
„Kas vanaemal oli testament tehtud?”
Tundus, et see mõte vapustas Sandyt. „Koht jääb mu isale,” ütles ta. „Vanaemal polnud teisi lähisugulasi. Mina ei tea, mida isa sellega teeb. Vahest võtab maa kasutusele ja müüb maja maha.”
„Sa ütlesid, et sul on sugulane – Ronald. Kas temal pole pärimisväljavaateid?”
„Ronald on mu sugulane ema poolt. Tema ei võida Mima surmast midagi.”
Nad seisid ikka veel maja ees. Perez oli see, keda kohalikud nimetasid mustaks shetlandlaseks; tema esiisa oli maale uhutud Hispaaniast tulnud, kuid lähikonnas uppunud Armaada laevalt. Ta oli pärinud perekonnanime, tumedad juuksed ja vahemerelise nahatüübi. Nüüd tundis ta, kuidas külm kontidesse tungib, ja arvas, et on pärinud ka armastuse päikesepaiste vastu. Ta ei jõudnud suve ära oodata.
„Me peaksime aia, kust laip leiti, lindiga eraldama,” ütles Perez leebelt.
