Punased luud. Ann Cleeves

      „Kas Ronaldi naine on Shetlandilt pärit?”

      „Ei, Anna on inglanna. Nad abiellusid siiski paar aastat tagasi siin. Kogu Anna suguselts tuli kohale. See oli uhke pidu.” Sandyl vajusid hetkeks silmad kinni, aga ta sai unest võitu, vahtis uduvihma. Tuuleklaasi sisekülge mööda voolas kondensatsioonivesi.

      Pereze arvates oli maja kahele täisinimesele ja ühele titele ikkagi suur. Ta juurdles, kus oli Ronald oma Annaga tutvunud. Shetlandi mehed olevat läbi aegade käinud mujalt naisi otsimas. Võib-olla kohtus Ronald naisega oma üürikesel ülikooliajal. Perez oli abiellunud inglannaga. Pehme ja õrna, ilusa ja heledat verd Sarah’ga. Kuid temast ei saanud sellist meest, keda Sarah tahtis. Perez oli alati lasknud end liiga kergesti teiste inimeste probleemidesse mässida. „Mina olen alati viimane,” oli naine öelnud. „Pärast tööd ja vanemate külastamist tegeled sa naabrite õigusrikkujast poja ja torumehe kassiga. Sa oled omadega läbi, kui minu jaoks aega leiad. Sul pole enam midagi anda.” Toona arvas Perez, et naine räägib nii seetõttu, et oli äsja nurisünnituse läbi elanud. Nüüd sai ta aru, et naise sõnades oli omajagu tõtt. Perez ei suutnud oma nina teiste inimeste asjadest eemal hoida. Ta ütles endale, et selline ongi hea detektiiv, aga ta oli uudishimulik isegi siis, kui ei teinud tööd.