amatukogu. Miss Peregrine'i ebatavaliste laste kolmas raamat
Maailma ääred, põhjatud veed, pimedaim aeg – oled valinud need
ESIMENE PEATÜKK
Koletis seisis nii lähedal, et oleks võinud meid keelega puudutada, pilk meie kõridele suunatud, krimpsus aju täis mõrvafantaasiaid. Tema nälg meie järele täitis õhu elektriga. Hingetud on sündinud verejanulistena ebatavaliste hingede järele ning siin olime me tema ette ritta seatud nagu rootsi laud: pisike Addison vapralt mu jalge ees, saba püsti; Emma toe saamiseks minu vastu nõjatudes, kokkupõrkest ikka veel liiga nõrk, et enamat kui tikku süüdata; meie seljad toetusid kõvasti vastu lõhutud telefoniputkat. Ümber meie sünge ringi nägi metroojaam välja nagu oleks ööklubis pommitamine toimunud. Lõhkenud torudest vilises kummitusliku kardinana auru. Laest rippusid väändunud seinakinnituste küljes purunenud monitorid. Klaasikillumeri ulatus rööbasteni, helkides hüsteeriliselt vilkuvate punaste ohutulede valguses nagu aakrilaiune diskopall. Me olime lõksus, ühel pool kivisein ning pahkluuni ulatuv klaasikildudest vaip teisel pool – paari sammu kaugusel olendist, kelle ainus instinkt oli meid lõhki rebida, kuid kes ei üritanudki meieni jõuda. Ta tundus olevat põrandasse juurdunud ning kõikus edasi-tagasi nagu joodik või kuutõbine, surmatoov pea norgus, keeled kui ussipesad, mille olin magama loitsinud.
Mina. Seda olin teinud mina. Jacob Portman, poiss Eikusagilt, Floridast. Ta ei olnud meid tapnud – see õudus, mis tehtud pimedusest ja magavatelt lastelt kogutud luupainajatest – sest mina käskisin tal seda mitte teha. Käskisin tal täiesti ühemõtteliselt oma keele minu kaela ümbert lahti rullida. Mine tagasi, ütlesin ma. Seisa, ütlesin keeles, mis koosnes häälitsusest, mida ma inimese suust tulevana võimalikuks ei pidanud – ja imekombel ta kuulas, väljakutsuvalt mind silmitsedes, kuid keha kuuletus. Kuidagimoodi olin ma luupainaja taltsutanud, talle loitsu peale pannud. Kuid magajad ärkavad ning loitsud kaovad, eriti sellised, mis on kogemata peale pandud, ning ma tundsin, kuidas hingetu pulbitseb rahuliku pealispinna all.
Addison müksas ninaga mu säärt: „Tonte tuleb veel. Kas see koletis laseb meid mööda?“
„Räägi sellega uuesti,“ pomises Emma hädise häälega. „Ütle, et ta uttu tõmbaks.“
Ma otsisin sõnu, kuid need olid kadunud. „Ma ei oska.“
„Hetk tagasi oskasid,“ ütles Addison. „Kõlas nagu oleks su sees deemon olnud.“
Hetk tagasi, enne kui ma teadsin, et ma oskan, olid sõnad mul suus, oodates, et ma nad välja ütleksin. Nüüd, kui ma neid tagasi soovisin, tundus see sama raske, kui paljaste kätega kala püüda. Iga kord, kui üht neist puutusin, libises see mu haardest
Kao minema! karjusin.
Sõnad olid ingliskeelsed. Hingetu ei liigutanud. Ma lõin selja sirgeks, vaatasin otse ta sünkmustadesse silmadesse ja proovisin uuesti.
Mine siit minema! Jäta meid rahule!
Taaskord inglise keel. Hingetu kallutas pead nagu uudishimulik koer, kuid jäi kivikujuna paigale.
„Kas ta on läinud?“ küsis Addison.
Teised ei saanud selles kindlad olla, ainult mina olin võimeline hingetut nägema. „Ikka siin,“ ütlesin mina. „Ma ei tea, mis viga on.“
Tundsin ennast tobeda ja tühjana. Kas mu anne nii ruttu kaduski?
„Vahet pole,“ ütles Emma. „Hingetutega ei saa nagunii mõistlikult rääkida.“ Ta sirutas käe ning proovis leeki süüdata, kuid see hääbus. See pingutus paistis ta viimase jõu röövivat. Ma haarasin tal kõvemini piha ümbert kinni, et ta maha ei kukuks.
„Säästa oma jõudu, tuletikk,“ ütles Addison. „Meil läheb seda kindlasti vaja.“
„Kui vaja, siis võitlen sellega külmade kätega,“ ütles Emma. „Tähtis on, et me teised üles leiame enne kui hilja.“
Teised. Ma nägin neid ikka veel, nende kujusid rööbaste juures haihtumas: Horace’i peened rõivad on rebenenud; Bronwyn on tontide relvade vastu jõuetu; Enoch on plahvatusest oimetu; Hugh kasutades ära plahvatusejärgset kaost, sikutab Olive’il jalast rasked kingad ja laseb tal lae poole heljuda; Olive’i haaratakse kannast, tõmmatakse tagasi enne, kui ta käeulatusest väja jõuab. Kõik nad, õudusest nutmas, sunniti relva ähvardusel rongi – ja läinud nad olidki. Läinud koos ymbryniga, keda otsides olime peaaegu surma saanud, tormates läbi Londoni sisikonna surmastki hullema saatuse poole. On juba liiga hilja, mõtlesin mina. Liiga hilja oli juba alates hetkest, mil Cauli sõdurid Miss Wreni jäätunud pelgupaika ründasid. Liiga hilja oli juba siis, kui me miss Peregrine’i õelat venda ekslikult oma armastatud ymbryniks pidasime. Kuid ma vandusin endale, et leiame oma sõbrad ja oma ymbryni, maksku mis maksab, olgu või nende surnukehad– isegi kui peame surema. Olin sellele täielikult pühendunud.
Niisiis, kusagil välkuvas pimeduses oli väljapääs tänavale. Uks, trepp, eskalaator kaugel seina vastas. Kuid kuidas ma nendeni jõuan?
Kao meil tee pealt eest! Karjusin ma viimast korda üritades hingetule.
Loomulikult inglise keeles.
Hingetu ägas nagu lehm, kuid ei liigutanud. Sellest polnud kasu. Sõnad olid läinud.
„Varuplaan,“ ütlesin mina. „Ta ei kuula mind, seega läheme ümber tema, loodetavasti ta ei liiguta.“
„Kustkohast ümber tema?“ küsis Emma.
Et talle mitte jalgu jääda peaksime klaasipurust läbi sumpama, kuid killud lõikaks Emma paljad sääred ja Addisoni käpad ribadeks. Ma kaalusin teisi võimalusi – koera võiksin sülle võtta, kuid mis siis Emmast saaks. Ma võiksin otsida mõõgakujulise klaasikillu ja selle koletisele silma torgata – meetod, mis varem kasulikuks on osutunud – kuid kui ma teda esimese hoobiga ei tapa, ärkab ta kindlasti ning tapab hoopis meid. Teine võimalus hingetust mööduda oli väike klaasivaba tühimik tema ja seina vahel. Kuid see oli väga kitsas, umbes veerand meetri, kõige enam poole meetri laiune. Raskesti läbitav isegi juhul, kui seljad kõvasti vastu seina suruda. Ma kartsin, et kui hingetule nii lähedale minna, või hullem veel, teda kogemata puudutada, katkeks see habras transs, mis teda vaos hoidis. Kuid kui tiibade kasvatamine ja üle ta pea lendamine välja arvata, tundus see olevat meie ainuke võimalus.
„Kas sa kõndida suudad?“ küsisin Emmalt. „Kas või liibates?“
Tüdruk ajas end sirgu, lasi haarde mu piha ümbert lõdvemaks. „Küll ma kuidagi saan.“
„Siis teeme nii – hiilime temast mööda läbi selle kitsa avause seljad vastu seina. Ruumi pole just palju, aga kui me ettevaatlikud oleme …“
Addison sai minust aru ja taganes telefoniputkasse. „Kas on tark talle nii lähedale minna?“
„Tõenäoliselt mitte.“
„Mis siis, kui ta ärkab, kui me …?“
„Ei ärka,“ ütlesin ma võltsi enesekindlusega. „Ärge lihtsalt järske liigutusi tehke ja ärge teda mingil juhul puudutage.“
„Sa oled nüüd meie silmad,“ ütles Addison. „Lind meid hoidku.“
Ma
