kahe nädala pikkust tutvust?” oli Bridie rabatud.
Rosetta kehitas oma hooletul itaaliapärasel moel õlgu. „Kui sa tead, siis tead.”
See liigutas Bridiet ja suuremeelsus tuli temasse tagasi. Rosetta oli alati olnud tugev, nüüd Bridie lausa imetles tema otsustavust ja kindlameelsust. „Siis sa pead siia jääma.” Ta kallistas Rosettat ägedasti, tundes korraga hirmu üksi teele asumise ees. „Ma hakkan sinust puudust tundma,” ütles ta kähedal häälel. „Oleme koos nii palju läbi elanud. Õigupoolest taipan nüüd, et sa oled mu ainus sõber. Mind kurvastab sinust ilma jäämine.” Korraga oli Bridie hääl peenike kui pillikeel. Ta köhatas ja võttis end kokku. „Aga ma pean ühe tähtsa asja ära tegema. Midagi, mis on mulle olulisem kui miski muu kogu maailmas.”
„Mida sa oma perele ütled?”
„Kirjutan neile Dublinist ja selgitan, et ei kuulu enam siia. See oleks nagu vana kleidi uuesti selga panemine. Ma olen sellest välja kasvanud. See ei sobi enam.” Bridie naeris, et pisaraid varjata. „Sa võid neile öelda, et ma läksin New Yorki. Et ei suutnud nendega hüvasti jätta. Ma hoolitsen, et teil kõigil läheb hästi ja te ei pea puudust tundma. Ema võib endale pesurulli osta ja Sean ei pea enam talu pärast muretsema. Ta võib osta maad ja remontida maja. Ega ta ei saa küll eriti midagi ette võtta, kuni vanaema on elus. Kirjuta mulle, Rosetta.” Ta surus sõbra käsi.
„Kuidas ma tean, kus sa oled?”
„Saadan sulle aadressi kohe, kui olen ennast sisse seadnud. Näib, et mul on siiski Beaumont Williamsi abi tarvis,” tunnistas ta oma advokaadile viidates.
„Kas sa oled kindel, et tahad New Yorki tagasi minna?” küsis Rosetta.
„Jah, ma lähen tagasi ja annan neile seltskonnadaamidele kondi hambusse, mida närida! Võin arvestada, et härra Williams aitab mind. Tema ja ta naine Elaine olid minu vastu head, kui proua Grimsby suri ja varanduse mulle pärandas. Kui ma ei tundnud New Yorgis mitte kedagi. Tean, et võin nüüdki nende peale loota.” Bridie naeratas viltuselt. „Raha mõjub lojaalsusele kummaliselt innustavalt.”
„Hoolitse enda eest, Bridget.”
Bridie vaatas Rosettat kurvalt. „Ja sina hoolitse Seani eest. Ta on hea mees.” Ta ei söandanud mainida Michaelit, oma teist venda. Rosetta saab niikuinii ülearugi ruttu teada, kui erinevad vennad on. Oli ainult aja küsimus, millal isa Quinn Michaeli Mount Mellerayst välja laseb.
„Õnn kaasa, Bridget. Ma palvetan su eest.”
„Ja mina sinu eest. Mu pere on õnnega koos, et sina siia tulid. Neile kulub natuke head Itaalia kokakunsti ära.” Bridie võitles pisaratega.
„Ma loodan, et meie teed veel ristuvad kunagi.”
„Mina ka, Rosetta. Aga ma ei usu, et see juhtub.”
Veidi hiljem istus Bridie troskas, mis pidi ta Corki vaksalisse viima. Ta teadis, et ennast Ballinakelly perroonil näidata oleks liiga ohtlik. Ta hoidis süles mängukaru, mille oli linnast ostnud, lootes, et see meeldib poisile. Ta lootis ka, et kui nad on end Ameerikas sisse seadnud, unustab laps Iirimaa ja kõik, mida ta siin teadis. Bridie ootas juba, et tähistada jaanuaris poja neljandat sünnipäeva ja rõõmustada koos uue ühise elu üle. Ta ostab poisile rohkem kingitusi, kui see kunagi varem on saanud. Õigupoolest ostab ta poisile kõik, mida too soovib. Ükskõik mida, et teha heaks need aastad, mis nad olid olnud lahus. Bridie süda jõnksatas erutusest. Kui teadvuse sügavuses nakitseski kahtluseuss, tuletas ta endale meelde, et jumal oli heitnud valgust tema meeleheite pimedusse ja suunanud halba heaks tegema. Väike-Jack kuulus talle. Emana saab neitsi Maarja sellest ju kindlasti aru.
Bridie palus kutsaril oodata Valgest Majast veidi eemal tee peal, sest tahtis lapse ära tuua läbi puudetuka, mitte sissesõiduteed mööda, kus keegi võib teda näha. Ta ei osanud mingeid takistusi oodata, tema soov oli nii suur, et ta ei saanud tegelikult arugi, mida õieti tahab teha. Ta nägi ainult poja väikest kätt oma käes ja õnneliku lõpu päikesepaistet, mille suunas nad, rahulikult koos, kindlasti minema hakkavad.
Oli alles varane pärastlõuna, aga taevast katsid hallid pilved, nii et tundus olevat palju hiljem. Meri oli kiltkivikarva, kahanevas valguses libisesid selle pinnal tuimalt ja rõõmutult väikesed paadid. Isegi oranžid ja kollased lehed tundusid igavad niiskes tuules, mis pani need alla langedes keerlema ja kogus hunnikutesse kivimüüri äärde, mis piiras Deverillide valdusi. Bridie kiirustas mööda teed ja otsis müüris kohta, mis olnuks piisavalt madal, et üle ronida. Talle meenus, kuidas tema, Celia ja Kitty olid kohtunud lossi lähedal müüril, et jalga lasta ja mängida jõe ääres Jack O’Learyga, kes oli oma jaki ja mütsiga nii nägus, ning Bridie pidi jõuga alla suruma kurbuse, mis temast suure kahetsuslainena üle uhkas. Mida kiiremini ta Ballinakellyst lahkub, seda parem, mõtles Bridie otsustavalt, sest mälestused hakkasid tema hoolega ehitatud kaitsest läbi tungima nagu umbrohi vanast murenevast müürist. Viimaks leidis Bridie koha, kus kivid olid kukkunud määnduvate sõnajalgade vahele, ta tõstis seelikusaba kõrgemale ja ronis nobedasti üle, hoolitsedes, et karu märjaks ei saaks.
Bridie suundus läbi puudesalu. Tema süda hakkas taguma ja laup tõmbus higiseks, kuigi mere poolt puhus külma. Maja oli puude vahelt juba näha. Akende kuldset valgust nähes tundis Bridie ennast veel enam väljatõugatuna ja ta pani Kittyle pahaks, et too kuulub siia. Karumõmmi kõvasti käes hoides läks ta maja tagant ringi, vaadates kartlikult, ega keegi teda ei näe.
Kui Bridie oli täiesti kindel, et on üksi, nihkus ta maja seinaäärt mööda edasi ja vaatas ärevalt otsides akendest sisse. Ta hakkas juba paanikasse sattuma, et ei leiagi poega üles, kui märkas maja tagaküljel lahtist akent. Aknast hoovas valgust ja kostis naeru, mille ta instinktiivselt kohe ära tundis – ammu kaotatud lapse hääl, tema lapse hääl.
Tunded hakkasid rinnus pitsitama, kui ta hiilis aeglaselt mööda kiviplaate hääle suunas, mis mõjus talle nüüd nii kutsuvalt. Bridie ülierutatud kujutlusvõime muutis naeru korraga tema õudusunenägude paluvateks hüüeteks, milles poiss anus, et ta üles leitaks ja koju toodaks.
Bridie söandas vaevu hingata, kui ta nihkus küljetsi akna juurde ja piilus sealt ühe silmaga sisse. Hüüded hajusid ja seal poiss oligi, põrandal koos mehega, keda Bridie ei osanud oodata, nad naersid rõõmsalt, mängides erksavärvilise puust rongiga. Bridie põrkas tagasi, nähes meest, kelles ta tundis ära Kitty kunagise õpetaja härra Trenchi, tema praeguse abikaasa.
Mehe poisi poole vaatav nägu kiirgas kiindumust. Õigupoolest oli härra Trench hoopis teistsugune kui see tõsine mees, kes oli lossis Kittyt õpetanud ja raamatuid lugenud. Ta oli alati olnud ilmetul ja igaval moel nägus, aga nüüd elustasid naerused silmad ja rõõmus lai naeratus ta ilmet. Bridie surus mängukaru vastu rinda, kui härra Trench võttis Väike-Jacki sülle ja surus huuled ta näole. Laps vajus mehe vastu ja lõkerdas naerda. Kui Bridie poleks teadnud, kuidas lood on, oleks ta pidanud neid isaks ja pojaks. Nende kiindumus oli loomulik ja tõeline ning süütas Bridie rinnas tugeva armukadedusleegi. Talle tulid pisarad silma ja ta summutas nuukse karu pehme pea vastu.
Just siis ilmus uksele naine, keda Bridie oli kahe nädala eest väljas näinud, ja ütles midagi härra Trenchile. Too pani poisi maha, tõusis püsti ja läks naise kannul vastutahtsi toast välja. Bridie nägi oma võimalust. Aken oli lahti. Jack oli üksi. Bridie teadis, et tal on ainult mõni minut aega.
Kõhklemata tegi ta akna laiemalt lahti. Tajudes kedagi oma selja taga, keeras Jack ringi ja vaatas Bridiet üllatunult. Bridie kummardus ja näitas talle julgustavalt naeratades karu. Lapse silmad läksid uudishimust pärani, kui tema pilk mänguasjale pidama jäi. Rõõmuga nägi Bridie, kuidas Jack hüppas jalule ja pistis jooksu, käed laiali. Ühe õnnistatud hetke
