kivide leiud annavad tunnistust sellest, et nüüdisinimesel võisid olla võrgustikud, mis ulatusid viiesaja kilomeetri kaugusele, samal ajal kui neandertallased vahetasid esemeid märgatavalt väiksemas raadiuses.
Üksikud leiud viitavad sellele, et neandertallased matsid oma surnuid. Aga ka šimpansid katavad vahel surnud ahve okstega.
See, et neandertallased panid hauda lilli – nagu on väidetud lähtuvalt ühest Iraagi leiust –, on vägagi kaheldav. Küll aga näitavad rohked leiud üheselt, et nüüdisinimesed matsid oma surnuid suure hoolega ja panid neile hauda kaasa ka panuseid.
Suur ja selge erinevus on see, et nüüdisinimene kasutas muusikariistu ja lõi kujutavat kunsti. Eks muidugi leidu ka lihtsamaid triibumustreid, mille võivad olla Hispaanias kivisse tahunud ka neandertallased või Jaava saarel veelgi varasemad inimlased.
Ent kunst, mis kujutab loomi, inimesi ja fantaasiategelasi, tekkis alles koos meie, nüüdisinimestega.
Maailma kõige varasem märk muusikariistast ja kujutavast kunstist on leitud Euroopast. Fakt on see, et minu enda sugulased − emaliinis otse tõusvas joones – olid juures, kui pilli mängivad ja kunsti armastavad nüüdisinimesed Euroopa hõivasid.
Seda kinnitab tänapäeva geneetika.
***
Aasta pärast esimest kohtumist Svante Pääboga sõitsin Islandile reportaaži tegema ja külastasin Reykjavíkis sellist firmat nagu Decode. Seal intervjueerisin ma üht teist DNA uurimise teerajajat Kári Stefánssoni. Ta ehitas parajasti üles geneetikae evõtet Decode, lähtudes kahest erilisest eeldusest. Esiteks on Island saar, kus inimesed on elanud suhtelises isolatsioonis. Teiseks on paljud islandlased huvitatud suguvõsauurimisest. Mõned neist teavad oma sugupuud 9. sajandini ehk ajani, mil saarel üldse asustus tekkis.
Kári Stefánsson oli meie kohtumise ajal pikk, blond ja silmatorkavalt stiilne viiekümnendates eluaastates mees. Tema intervjueerimine oli väga eriline ülesanne, sama on väitnud ka teised ajakirjanikud. Tal on kombeks olla intervjuu algul ebatavaliselt häbematu. Ent kui ta seejärel leiab, et ajakirjanik vastab tema nõuetele, teeb ta kannapöörde, muutudes meeldivaks ja avalaks.
Õnneks läbisin ma Kári Stefánssoni testi. Istusin ta kabinetis kaua, vaatasin kaunist meremaali seinal ja kuulasin ta plaane.
Ta näitas oma uut arvutiprogrammi, mis põhines sellel, et ta oli lasknud paaril naisel kirjutada välja kõik andmed Islandi kirikuraamatutest. Kõigest paari klahvivajutusega näed oma sugupuud ajas sadu aastaid tagasi, samuti seda, millises suhtes oled sa teiste Islandi suguvõsadega. Tänapäeva tehnoloogia juures võib see tunduda triviaalne, aga 1998. aastal oli säärane programm tõeliselt sensatsiooniline.
Sugupuude andmeid võrdlesid Decode teadurid paljude islandlaste DNA analüüsidega.
Tol ajal toimus Islandil tuline keskustelu kehtivate eetiliste ja juriidiliste reeglite kohta. Muu hulgas arutati, mil määral võib firma Decode saada ligipääsu haiglatest pärit bioloogilistele proovidele. Deba vaibus tasapisi ja ettevõte sai ulatuslikud õigused, ent vastu võeti ka uus seadus, mis seadis teatud piirid.
Üleüldse on eetilised regulatsioonid enamikus riikides rangemaks muutunud, kui võrrelda Metsiku Lääne sarnaste aegadega geneetikas 1980. ja 1990. aastatel.
Pärast ettevõtte rajamist on Kári Stefánsson ja Decode uurijad teinud terve rea teaduslikke avastusi, ennekõike puudutavad need erinevaid geenivariatsioone, mis tõstavad või langetavad eri haiguste esinemise tõenäosust.
Puh eaduslikult on nende tegevus olnud tõeline edulugu. Pea iga kuu avaldasid nad artikleid tipptaseme meditsiiniajakirjades.
Majanduslikult on seis sandim. Decode oli ju algselt mõeldud ärie evõ ena, ent kasumit ei ole nad kunagi teeninud. 2009. aastal läksid nad pankrotti ja firma omandasid USA biotehnoloogiae evõtjad.
Enne seda oli Decode hakanud müüma interneti teel eraisikutele geeniteste, et natukenegi tulu teenida. Ka mina ostsin selle testi. Tollel ajal oli see kõige põhjalikum test, mida eraisik üldse osta sai. See hõlmas miljon „punkti” minu DNA-st ja maksis ligikaudu 15 000 Rootsi krooni. See, et ma selle eest nii palju raha välja käisin, tulenes faktist, et ma kogusin parasjagu materjali oma raamatuks „Geenide tähtsus”, mis ilmus aastal 2011. Tahtsin teada, kuidas ma reageerin, kui saan teada, kui suur risk on mul haigestuda mingitesse haigustesse.
Tegelikult jättis terviseinfo mind suhteliselt külmaks. Pisut suurem risk seal ja pisut väiksem mujal. Näiteks on mul pisut kõrgem tõenäosus teatud vähivormide esinemiseks. Sinna kuulub nahavähk, aga seda teadsin ma juba isegi, arvestades, et ma olen blond ja väga heleda nahaga.
Sain ka teada, et mul on võime lagundada laktoosi ja võin seega juua värsket piima – mis on tavaline põhjaeurooplaste seas, aga ebatavaline suures osas ülejäänud maailmast. Ka see polnud teab mis uudis. Seda, et ma piima talun, olin juba ammu isegi märganud.
Mind paelus hoopis üks teine fakt. Asi, mida ma poleks kuidagi osanud ette näha. Sain teada, et ma kuulun haplogruppi U5.
Decode tehnikud olid niisiis uurinud seda DNA osa, mis on minu mitokondrites – neid väikesi rakustruktuure, mis päritakse ainult emalt ja mis liiguvad üldjoontes muutumatult emalt lapsele põlvkondade kaupa. Mõnikord tekivad mitokondri DNA-s väikesed muudatused ehk mutatsioonid ja seetõttu näevad need eri inimestel pisut erinevad välja. Neid variatsioone saab sorteerida sugupuudesse. Üks haplogrupp vastab sugupuu teatud harule, millel on ühine alus. See tähendab, et kõikidel selle aluse kohal olevatel okstel ja harudel on ühine esiema.
Sel moel said teadlased juba 1980ndatel tuvastada kogu inimkonna emaliini meie kõikide esiema „Eevani”, kes elas Aafrikas nii umbes 200 000 aasta eest.
Nüüd sain teada, et põlvnen sellest „Eeva tütrest”, keda teadlased tähistavad koodiga U5. Teisisõnu olen ma üks „Ursula” tütardest, sest mõnikord nimetatakse seda gruppi ka „Ursulaks”.
Nimi on pärit raamatust, mille Briti geneetik Bryan Sykes kirjutas 2001. aastal toonase geneetika populariseerimiseks. Raamat sattus juba ilmumisel teiste teadlaste kriitikatule alla. Pärast seda on teadus kiiresti edasi arenenud, nii et nüüd on selle sisu veelgi kaheldavam kui toona. Ent mulle Ursula nimi meeldib, nii et ma kasutan seda.
Üks, mida teadlased oskasid minu Decodest saadud tulemuste põhjal öelda, oli see, et U5-le tüüpilised mutatsioonid esinesid juba Euroopa varaste küttide juures. Naine, keda me võime nimetada Ursulaks, oli seega jääajal elanud küttja üks esimesi, kes Euroopasse jõudis.
Kaks minu sugulast, kelles on samasugune mitokondriaalne DNA, said minu tulemuse teada. Nende mõtted läksid kohe lendu. „Mulle on alati meeldinud rännata,” ütles üks. „Arusaadav, et me oleme küttide moodi,” ütles teine, kellele meeldib vabal ajal jahil käia.
Selgitasin, et meie kuulumine U5-rühma mõjutab meie omadusi väga vähesel määral – kui üldse. Mitokondrid hõlmavad kõigest paar tuhandikku protsenti meie DNA-st ja geene on pärast seda, kui meie esiema Ursula Euroopasse tuli, korduvalt lahjendatud.
Pigem on küsimus tunnetes. Me võime mõelda oma emale, oma vanaemale, vanaema emale ja siis ette kujutada veel tuhandet põlvkonda tütreid ja emasid. Minu puhul viib see niisiis tagasi jääaja inimeste juurde, kes mängisid maailma vanimaid teadaolevaid flööte, tegid kõige tuntumad koopamaalingud, arendasid välja õmblusnõela ja töötlesid nahka.
Otsustasin minna reisile, et vaadata, kuidas mu sugulased omal ajal elasid.
FLÖÖDIMÄNGIJAD
