Tübingeni ülikooli arheoloogiateaduri.
Hohle Felsi koopa sissepääsu juures kohtasime ka kohalikku giidi Rainer Blumentritti, eakat meesterahvast, kes oli nooruses ühe selle piirkonna koopa ka avastanud. Aastaid on ta jälginud professionaalsete arheoloogide tööd väga lähedalt.
Just sellel ajal aastast, varasügisel, oli ka esimestel eurooplastel kombeks siia saabuda. Siin paekivist mägede koobastes leidsid nad talvel varju ning siin said nad jahtida põhjapõtru, kui nood olid kõige rammusamad ja liikusid siit suurtes karjades läbi.
Paari sammu kaugusel koopasuust asub kamber, kus inimesed elasid. Ruum näib väike, kui mõelda, et ühte rühma kuulus kaks-kolmkümmend inimest. Ikka kitsavõitu pidi neil olema.
Aga minu saatja, noor arheoloog, osutab, et küllap oli ka soe ja mõnus. Ahtas ruumis oli lihtsam jääaja külmadel talvedel sooja hoida.
Arheoloogid on siit kihte ükshaaval välja kaevanud, kokku mitme meetri sügavuseni. Kõige alt on nad leidnud neandertallaste jälgi. Seejärel on paari sentimeetri jagu pinda ilma inimeste säilmeteta. Selle kohal aga on rikkalikult märke nüüdisinimesest, sellisest nagu sina ja mina. Nendest kihtidest vanim pärineb kultuurist, mida arheoloogid nimetavad Aurignaci kultuuriks, tulenevalt sellest, kuidas need inimesed vormisid oma kivist tööriistu.
Viimaste andmete järgi tulid Aurignaci kultuuri inimesed Kesk-Euroopasse umbes 43 500 aastat tagasi. Esimesed jäljed on Austrias Willendorfi-nimelises leiukohas. Vanimad leiud Švaabimaa mägedest on peaaegu sama vanad.
Hohle Fels pole lihtsalt väike koobas, kus inimesed on kunagi elanud. Minu saatja on mind ette valmistanud, et ma näen kohe seda, mida tema nimetab jääaja katedraaliks. Ja seesmine saal ületab kõik minu ootused. Mäe sees avaneb suur saal, mis tõepoolest meenutab keskaegset kirikut. Seinaorvades põlevad nõrgad tuled. Need on elektrilised, aga valgus on kindlasti sarnane tõrvikutega, mida jääaja inimesed kasutasid.
Käin koos noore Tübingeni teadlasega hardunult ringi ja imetlen suurt saali. Saab ronida ühele trepikujulisele platvormile, täpselt nagu amfiteatris. Siis – täiesti ootamatult – kuuleme selgelt flöödimängu. Kohalik giid on pannud kõlarites mängima ühe salvestise. Kõrge kaljukoopa akustika on vapustav.
Ah et nii see siis kõlaski, kui mu sugulased oma tseremooniaid pidasid.
Salvestisel kõlavat muusikat esitav flööt on rekonstruktsioon, mis on valmistatud mammutivõhast. Sellist vandlit saab ikka veel osta, täiesti seaduslikult, ja see on pärit väljasurnud Siberi mammutitelt, kes on igikeltsas säilinud.
Saksa arheoloogid on leidnud Hohle Felsist ja lähedalasuvatest Geißenklösterle ja Vogelherdi koobastest kokku kaheksa flöödi fragmente. Läheduses asuva Blaubeureni linna ühes muuseumis saab kuulata rekonstruktsioonide heli.
Neli flööti on tehtud lindude tiivaluust. Hääl on umbes selline, nagu tekib pudelisse puhudes, üsnagi õõnes. Luige tiivaluu toob kuuldavale heledamad toonid. Raisakulli tiivaluud on jämedamad ja flöödiheli pisut sügavam.
U LEVIS JÄÄAJA KÜTTIDEGA
Allikas: van Oven 2009, Phylotree 2015
Üht „Eeva” tütart nimetatakse U-ks ja tema elas arvatavasti Lähis-Idas. Tema järeltulijad levisid jääajal üle kogu Euroopa ning osaliselt ka Aasiasse ja Põhja-Aafrikasse.
Flöödi ehitamine õõnsast linnuluust ei näi ehk esmapilgul kuigi keeruline. Tuleb ainult luu otsad ära lõigata ja sobivatesse kohtadesse augud puurida. Aga pea ajab pööritama mõte neljast vandliflöödist. Nende heli kõlab peaaegu sama selgelt ja puhtalt kui hõbeflöödi heli. Inimene, kes oskab nikerdada flöödi nii tugevast materjalist kui vandel, peab olema väga osav. Mammuti võhk tuleb kaheks lõhestada, sisu välja uuristada ja seejärel pooled taas kokku panna, täiesti õhukindlalt. Arvatavasti kasutasid Aurignaci inimesed liimimiseks vaiku. Puuritud aukude paigutust uurides võib aimata, kuidas muusika võis kosta.
Kindlasti on inimesed laulnud ja tantsinud väga kaua, ammu enne seda, kui me Aafrika mandrilt liikuma hakkasime. Hohle Felsi koobaste flöödid on aga kõige vanemad muusikariistad, mille kohta on kindlaid tõendeid. Ka Sloveenia teadlased väidavad, et nad on leidnud ühe veel vanema aukudega linnuluu, mis võiks nende arvates olla neandertallase tehtud flööt. Ent see leid on tekitanud lahkarvamusi. Peaaegu kõik ülejäänud teadlased on skeptilised. Nende arvates on Sloveenia luu augud tekkinud looduslikel põhjustel, näiteks võib olla seda hammustanud hüään.
Selles, et Aurignaci inimesed Švaabimaa mägedes flööti mängisid, on aga kõik ühel nõul.
***
Nende elus ei olnud ainult muusika, nad valmistasid ka kujukesi. Arheoloogid on Švaabimaa mägedest leidnud siiani umbes viiskümmend väikest kujukest, mis on kunstipäraselt nikerdatud võhkadest ja kivist.
Kõige suurem on Hohlenstein-Stadeli koopast pärit Lõvimees, vandlikuju, millel on lõvi pea ja mehe keha. See valmistati ligi 40 000 aastat tagasi ja oli toona umbes 30 sentimeetrit pikk.
Nüüdne rekonstruktsioon kinnitab, et osaval ja kogenud inimesel, kes töötas terved päevad kogu valge aja, pidi selle kujukese valmistamine võtma umbes kuus nädalat.
Hohle Felsis, suures jääaja katedraalis, leidsid arheoloogid väiksema ja lihtsamalt valmistatud lõvimehe. See on ainult 2,5 sentimeetri kõrgune. Samast koopast leitud muude esemete seas on väike vandlist veelind, võib-olla kaur, ja üks vägagi lopsakas naisefiguur. See on Lõvimehest vanemgi ja teda hüütakse Hohle Felsi Venuseks. Tema rinnad on hiiglaslikud ja sügav pragu jalgade vahel tähistab selgelt suguorganit.
Pidevalt eri elukohtade vahet kolivale nomaadile oli praktiline, kui kunstiesemed olid väikesed ja mugavad ning kerged kaasas kanda. Me ei tea, kuidas neid täpselt kasutati. Ent pole tarvis kuigi palju fantaasiat, et näha seoseid nende kunstiesemete ja šamanistlike uskumuste vahel, mida etnoloogid on viimase saja viiekümne aasta jooksul uurinud, muu hulgas Rootsi saamide, Siberi nomaadide, Põhja-Ameerika indiaanlaste ja Lõuna-Aafrika bušmanite juures.
Koopalõvid olid kõige suuremad ja ohtlikumad kiskjad, kes meie sugulasi Švaabi mägedes ähvardasid. Kindlasti inimesed kartsid neid, imetledes samal ajal lõvi tugevust ja kiirust. Palju on kirjeldatud seda, kuidas šamaanid võtavad oma tseremooniatel looma kuju, sageli maskide abil. On võrdlemisi usutav, et nende repertuaari kuulus ka koopalõvi.
Ka merelindudel on šamanistlikus maailmapildis tähtis roll täita. Nimelt on neil võime tungida läbi universumi kolme taseme: nad oskavad lennata ja sel moel taevasse välja jõuda, nad oskavad maa peal kõndida nagu inimesed ja nad oskavad sukelduda läbi vee allmaailma.
Kõige paremini säilinud Hohle Felsi koopa flööt on valmistatud raisakulli tiivaluust. Flöödi autor on ka aukude ümbrust töödelnud, et sõrmed õigele kohale satuksid.
Pea nagu lõvil ja keha nagu mehel. Lõvimees nikerdati mammutivõhast. Tema ja teised Švaabi kujukesed on maailma esimesed teadaolevad kujutava kunsti teosed.
Lopsakaid naisefiguure esineb Euroopas ja ka Siberis terve jääaja jooksul, ligi 30 000 aastat. Võib-olla kuulusid need naiselike riituste juurde, mis olid suunatud viljakusele ja sünnitamisele.
Nii vähemasti arvab Jill Cook, kes on Londonis Briti muuseumi
