0i5ae1l990cud83cad5d8a72.jpg"/>
Originaali tiitel: Yrsa Sigurðardóttir Sogid Freyja & Huldar #2 Veröld 2015 Tõlgitud väljaandest: Yrsa Sigurðardóttir The Reckoning Hodder & Stoughton 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kaane kujundanud Toomas Niklus Copyright © Yrsa Sigurðardóttir 2015 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2018 ISBN 978-9985-3-4386-9 ISBN 978-9985-3-4431-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Pakett AS
See raamat on pühendatud Mjásale ja Pillale
Yrsa
2004. aasta september
Proloog
Koolihoone heitis tühjale mänguväljakule jahedat varju. Hoone taga säras päike. Möödakäijad, keda oli liikvel vähe, tõmbasid sellesse varju sisenedes mantli kõvemini ihu ümber ja kiirendasid sammu, kuni jõudsid jälle sooja päikesevalguse kätte. Seal, teisel pool, oli ilm vaikne, kuid siin, kooli territooriumil, puhus platsinurgas seisvaid kiikesid liikuma pannes jääkülm tuul. Kiiged kõikusid pikkamisi edasi-tagasi, nagu oleksid nendel istunud nähtamatud lapsed. Vaka moodi tüdinud lapsed. See külm oli siiski veel hullem kui tüdimus. Külm näpistas tüdruku põski ja pani tal varbad kipitama. Ta oli otsast otsani läbi külmunud. Kivitrepil istumine tegi asja ainult veelgi halvemaks, sest uus vateeritud jope ei olnud piisavalt pikk, et taguotsa katta. Ta soovis, et ta oleks ema kuulanud ja valinud pikema jope, kuid pikk oli tal ainult tumesinist värvi. Vööni ulatuv oli punane.
Vaka nihutas ranitsat turjal ja pidas aru selle üle, kas ta ei peaks mitte päikese kätte minema. Siis oleks tal vähemalt soe oodata – ehkki üksi oleks ta ikkagi ja tunneks igavust, sest tal ei oleks millegi poole vaadata. Kuid kooli vari ulatus juba nii kaugele, et ta kartis, et kui ta on selle hämarusest välja astunud, ei näe isa teda ja sõidab jälle minema. Ei, parem juba külma taluda, kui sellise võimalusega riskida.
Mööda sõitis auto, mis oli samasugust värvi kui isa oma, kuid Vaka nägi, et selle mark on vale ja mees on vale, ning tema tuju vajus taas nulli. Kas isa võis ta unustada? See oli tema esimene päev uues koolis, nii et isa võib-olla eeldas, et ta tuleb koju jalgsi nagu tavaliselt. Ta tundis sajandat korda igatsust oma vana kodu järele. Ainus parem asi selles uues kohas oli tema tuba, mis oli suurem ja märksa vingem kui nende vana korteri tuba. Kõik muu ja sealhulgas ka kool oli muutunud halvemuse suunas. Iseäranis teised lapsed. Ta ei tundnud neist kedagi. Vanas klassis tundis ta kõiki ja teadis isegi teiste tüdrukute lemmikloomade nimesid. Nüüd aga sebis tema peas ringi terve kamp uusi nimesid ja nägusid, ilma et ta oleks osanud üldse hakatagi neid omavahel kokku viima. See oli nagu meeldejätmismäng, mida ta mitte kunagi ei võitnud, kui ema just ei otsustanud meelega kaotada.
Vaka nohistas ninaga. Kui palju aega isal veel läheb, enne kui ta taipab, et peab tütrele järele tulema? Ta vaatas kooli peahoone poole lootuses, et märkab seal kedagi, ent aknad olid pimedad ja mingisugust liikumist polnud näha. Põski näpistas veel üks tuulepuhang ja ta väristas ennast. Ta ajas ennast jalule ning kõndis trepist üles ukse juurde. Majas peab ju olema mõni täiskasvanu, kes laseb tal telefoni kasutada. Aga uks oli lukus. Koputamisest polnud abi. Paks puit summutas selle heli. Ta langetas oma rusikas käe ja vaatas üles nõrgas lootuses, et uks avaneb sellegipoolest. Midagi ei juhtunud. Sama hästi võis ta ka uuesti maha istuda. Vahest trepiastmed ei tundu enam nii külmad kui varem.
Kui ta ümber pööras, kadusid kõik külma puudutavad mõtted tema peast. Trepi juures seisis tüdruk, kelles Vaka tundis ära oma uue klassi õpilase. Ta ei olnud tüdruku lähenemist kuulnud. Võib-olla kõndis too kikivarvul, kuigi Vaka poleks mitte mingil juhul osanud ära arvata, miks ta peaks seda tegema. Ei olnud ju tõenäoline, et ta hammustab, ega olnud nad ka vaenlased. Nad ei tundnud teineteist üldse, ehkki Vaka mäletas teda selgesti. Teda oli võimatu mitte mäletada. Tal puudusid ühel käel väike sõrm ja sõrmusesõrm. Tüdruk istus üksinda esimeses reas ja paistis olevat väga vaikne. Vaka arvas alguses, et ilmselt on ka tema siin esimest päeva, kuid õpetaja ei tutvustanud teda nii, nagu ta tutvustas teistele Vakat, nii et see ei saanud vastata tõele. Kui õpilastel lubati tundides omavahel rääkida, ei lausunud too tüdruk sõnakestki. Vahetundides hoidus ta omaette ja vaatas ainiti tühjusse, nagu Vaka praegu trepil. Tema nägu jäi ilmetuks isegi siis, kui kaks poissi hakkasid leelutama üht lastevärssi, mida Vaka mäletas vanaema suust: „Väike sõrm, väike sõrm, kus sa oled? Neljas sõrm, neljas sõrm, kus sa oled?” Vaka mõtles, et see on uskumatult alatu, ent ükski teine laps ei teinud sellest väljagi. Ta vaatas siis viimaks teisale, sest ei söandanud sekkuda. Lõppude lõpuks oli ta ju uus.
„Uks on kinni.” Tüdruk kostitas teda argliku naeratusega, mis kadus sama kähku, kui oli ilmunud – võib-olla see oligi kõigest valguse mäng –, kuid Vakale jäi mulje, et tema nägu on ilus. „Pärast koolipäeva lõppu pannakse uks alati lukku.”
„Ahaa.” Vaka tammus jalalt jalale ega teadnud, mida öelda. Sõbraks saamine ja võõrastega rääkimine polnud tal kunagi just väga hästi õnnestunud ning see oli täna esimene kord, mil keegi püüdis teda tema teokarbist välja tõmmata. „Ma tahtsin helistada.”
„Võib-olla saad kasutada poe telefoni. See ei ole kaugel.” Tüdruk näitas mööda tänavat edasi. Ta kandis oma vigase käe varjamiseks labakindaid.
Vaka neelatas ja vastas kohmetult: „Mul ei ole raha.” Ema pidi talle igal reedel taskuraha andma, aga unustas alati andmata. Tavaliselt ei olnud sellel küll tähtsust, kuid niisugustel puhkudel nagu see praegune olid lood sandid. Sama sandid nagu see, et isa unustas talle järele tulla.
Millegi meelespidamiseks pole täiskasvanutest kunagi asja.
„Ahaa.” Tüdruk paistis kurb olevat. „Minul ka ei ole.” Ta avas suu, mõtles siis ümber ja pani selle jälle kinni. Erinevalt Vaka jopest, mis oli ostetud nii, et seal oli ka kasvamisruumi, oli tüdruku tuulepluus talle selgelt liiga väike. Varrukad olid liiga lühikesed ja ta ei saanud isegi lukku korralikult kinni tõmmata. Mütsi tal polnud ja sassis juuksed lendlesid tuules. Kuivast ilmast hoolimata kandis ta vanu luitunud kummikuid. Eredavärvilised labakud nägid aga välja täiesti puhtad ja uued.
„Pole midagi. Ma ootan.” Vaka püüdis naeratada, kuid see ei läinud tal korda. Olla sunnitud niivõrd ebakindlas olukorras ootama oli raske. Ta tundis külma ja nälga. Kui isa oleks tulnud õigel ajal, oleks ta praegu istunud juba nende uues köögis ja nautinud röstleivaviilu. Ta tundis suus sulanud või ja moosi maitset ning see tegi ta veelgi näljasemaks.
Tüdruk tammus jalalt jalale. „Kas sa tahad, et ma ootaksin koos sinuga?” Ta ei vaadanud seda küsides Vaka poole, vaid kõrvale, tühja mänguväljaku suunas. „Kui tahad, siis ma võin oodata.”
Vakal ei olnud vastust käepärast. Kas see muudab asja paremaks või halvemaks? Tema ees seisis valik, kas istuda üksinda ja külmetada või siis püüda leida midagi, millest rääkida selle tüdrukuga, kelle nimegi ta ei tea. Ent ehkki Vaka oli kõigest kaheksane, teadis ta siiski, et mõnele küsimusele on olemas ainult üks õige vastus. „Jah, palun. Kui sul on tahtmist oodata.” Kui tüdruk säravalt naeratades tema poole pöördus, lisas ta: „Aga ma pean ära minema kohe, kui isa mulle järele tuleb.”
Naeratus kadus ja tühi ilme tuli tagasi. „Jah, muidugi.”
Võttes arvesse, kuidas poisid olid tüdrukut narrinud ja kui üksildane ta paistis olevat, püüdis Vaka seda millegagi hüvitada. „Võib-olla ta saab ka sinu koju sõidutada?” Ta kahetses seda niipea, kui oli need sõnad välja pahvatanud. Ta oli sageli kuulnud, kuidas vanemad bensiini hinna pärast oigavad. Vaka ei tahtnud isalt paluda, et too teeks mitme miili pikkuse ringi, ja seda eriti veel nüüd, mil neil oli pärast uue korteri ostmist nii vähe raha järele jäänud. „Kas teie maja on kaugel?”
„Ei, ma elan siinsamas.” Tüdruk näitas koolimaja poole, pidades oletatavasti silmas seda majaderivi, mida Vaka oli vaheajal hoone tagant
