nurjanud oma võimaluse selle külaskäigu ajal rahu sõlmida. Ja Freyja kavatses kanda kuradima kindlalt hoolt selle eest, et uusi võimalusi talle enam ei antaks.
„Mul on veel üks kiri, mis näeb välja nii, nagu oleks selle kirjutanud toosama laps ja eeldatavasti tollelsamal päeval. Aga ma kuulaksin meelsasti ära sinu arvamuse. Kas sinu meelest võib olla tegemist ühe ja sellesama inimesega?” Ta ulatas teise koopia.
„Noh, käekiri on küll sarnane. Sisu on siiski teistsugune. Mina ei ole mingi hindaja. Kas teil politseis siis eksperte ei ole?”
„Noh, nad on sellised, nagu nad on. Tegelikult ma lootsin, et sa võid märgata sõnastuses midagi niisugust, mis annab mõista, et tegemist on sellesama poisiga.”
Freyja laskis pilgul kähku üle varesejalgades teksti käia. „2016. aastal tuleb tuumasõda. Islandil läheb külmaks, kuid siin on parem kui kõikides teistes riikides, kus kõik saavad surma. Vange ei panda vangimajja, vaid nad saadetakse välismaale. Ja ka nemad surevad. Þröstur, 9b.” „Ta võib olla seesama inimene. Teatavat negativismi reedab see jutt kindlasti. Kas ülejäänud kirjad olid sama pessimistlikud?”
„Ei olnud. Noh, paar tükki olid, aga igatahes mitte niisugusel moel. Paljudes ennustati, et Island võidab käsipalli maailmameistrivõistlused, või räägiti pikalt-laialt veidratest ja imepärastest transpordiviisidest või roheenergiast ja muudest sedasorti asjadest. Või sellest, millist toitu me tulevikus sööme. Õnneks ei ole suurem osa nende ettekuulutustest tõeks saanud. Mul ei ole erilist tahtmist hakata lähemas tulevikus sööma õhtueineks putukaid ja adrut.”
„Kas sa koolist oled selle Þrösturi kohta küsinud?”
„Ei ole. Veel ei ole. Ma tahtsin kõigepealt kuulda sinu arvamust. Mulle tundus, et pole vaja ajada neid ärevile teatega, et üks nende kunagine õpilane võib osutuda sarimõrvariks. Nii et pole põhjust muretseda?”
„Ei, minu arvates ei ole. Kui see on seesama poiss, siis pidi ta neid kirju ära andes olema millegipärast endast väljas. See seletaks negativismi. Ma kahtlen, kas on mingeid tõsisemaid põhjusi.”
„Tore.” Jutuajamine näis küll olevat lõppenud, kuid Huldar ei andnud kuidagiviisi märku, nagu kavatseks ta minema hakata. „See on tore.”
„Jah, on küll.” Freyja manas näole muige, millest ta lootis, et see on pilkav. Ta oli küll otsustanud, et ei ütle enam midagi, aga lisas siiski ootamatult pähe tulnud mõtte ajel: „Oletatavasti oled sa järele vaadanud, ega mõni selliste nimetähtedega inimene ei ole surnud kahtlastel asjaoludel?”
„Jah, muidugi olen. On veel vara öelda, kuid senimaani ei ole käesoleval aastal midagi sellesarnast juhtunud.” Huldar tõmbas koopiad enda ette tagasi ja keeras kõvasti rulli. „Aga 2016. aasta on ju alles alanud. Kes teab, mis veel aset leiab?” Ta tõusis jalule. „Loodetavasti siiski mitte tuumasõda. Aitäh abi eest.” Ta noogutas uuesti ja ajas ennast sirgu.
Freyja jälgis tema lahkumist kahetsustundega, mis talle endale põrmugi ei meeldinud. Tal ei olnud sama hästi kui midagi teha ja Huldar oli igavale päevale vähemalt veidi elu sisse puhunud. Kui Huldar uksel ümber pöördus, muutis Freyja oma näo hoolikalt ilmetuks, püüdes jätta muljet, et lahkuja selja nägemine valmistab talle rõõmu. „Kas oli veel midagi?”
„Jah, tegelikult oli küll. Kas sa oled nõus koos minuga nende kirjade autoriga kohtuma, kui ma olen välja selgitanud, kes ta säärane on? Kui ta on ikka veel pisut tasakaalutu, oskad sina tõenäoliselt paremini neid tundemärke ära tabada.”
Freyja vastas hetkegi mõtlemata. „Olgu pealegi. Kindel olla ei teeks paha.”
Huldaril paistis olevat selle üle hea meel ja Freyja taipas, et tal endal ei jätku jõudu, et kümme aastat vimma pidada. Ent ta ei jõudnud selle mõttega veel edasi minna, kui Huldar pahvatas pealtnäha tahtmatult välja veel ühe küsimuse. „Milline inimene võiks teisel inimesel käed otsast lõigata?”
„Mida?” Freyja oli niivõrd kohkunud, et arvas, et kuulis valesti.
„Kes oleks võimeline lõikama teisel inimesel käed otsast?”
„Oleneb asjaoludest. Kas ohver oli sellal elus või surnud?”
„Väga tõenäoliselt elus.” Heameel oli Huldari näolt kadunud.
Freyja vastas, ilma et oleks mõtlemagi hakanud. Lõppude lõpuks ei teadnud ta ju ainsatki uurimust, millele ta oleks saanud oma järelduse toetuseks viidata. „Hullumeelne. Päris tõsiselt ebanormaalne inimene.”
3. peatükk
Sedapuhku ei olnud meilis ainsatki sõna – oli üksnes manus nimega reetmine.jpeg. Meil tuli aadressilt kättemaks@gmail. com nagu eelmisedki. Esimene saabus aastavahetusel veidi pärast keskööd. Ei pruukinud kahelda, et saatja oli islandlane. Sõnumid olid küll lühikesed ja asjalikud, kuid tõlkeprogrammi abil poleks neid saanud kirjutada. Þorvalduril tekkis pärast igat meili kõhtu kramp, mida ei olnud võimalik leevendada ükskõik millise koguse džinntoonikuga. Ta teadis seda, sest oli selle ise järele proovinud.
Juba esimene sõnum võttis ta liimist lahti, ehkki tollal ta eeldas, et see peab olema eksitus. „Kas sul on testament tehtud?” Avalausest jäi mulje, et tegemist on rämpspostiga. Ta oli saanud aastate jooksul lugematul arvul säherdusi sõnumeid ja oli alati hämmeldunud, et keegi võib olla niisugune idioot, et nende õnge langeb. Milline inimene koostaks mingisuguse meili peale testamendi? Aga siis luges ta edasi: „Sa nägid oma viimast ilutulestikku. Lase käia ja tähista uut aastat šampanjaga. Kirstus sa seda enam ei saa.”
Uue aasta esimesel päeval muserdava pohmelusega seda meili avades oli ta tähistamise juba ammu lõpetanud.
Järgmised meilid sisaldasid samalaadset juttu. Ähvardati peatse surmaga, mis oleks tema meelest olnud üsnagi enneaegne. Ta oli kõigest kolmekümne kaheksane, elu ei olnud veel poole pealgi ja tal polnud vähimatki kavatsust surra enne õiget aega. Oli naeruväärne, et see mõttetus ta niivõrd läbi raputas. Ta polnud sellega harjunud. Üldjuhul ei viinud ükski olukord teda endast välja – kinos ei tundnud ta kunagi hirmu, miski ei liigutanud teda pisarateni ja ta ei olnud senimaani veel kohanud selliseid lõbustuspargi Ameerika mägesid, mis oleksid tal pulsi kiiremini lööma pannud.
Selles see häda oligi. Kartmine oli tema jaoks nii võõras asi, et nüüd, mil ta oli lasknud sellel absurdsel mõttetusel endale naha vahele pugeda, ei teadnud ta enam, kuidas ärevusest lahti saada. Oleks ta olnud esimest meili avades paremas seisukorras, ei istuks ta nüüd siin õõnsa rindealusega ja võimetuna seda sõnumit koos manusega prügikasti saatma.
Selle tobeda närviataki oligi käivitanud too kuradima pohmelus.
Üheks lohutuseks oli siiski asjaolu, et saatja ei võinud teada, millist mõju tema sõnumid avaldavad. Þorvaldur suutis suruda alla kiusatuse neile vastata, kuigi kihk sõimuvalingut vastu saata oli mõnikord ülitugev.
„Kättemaks”. Niidiots pidi peituma selles sõnas. Kuid tal ei olnud ju vähimatki põhjust mingisugust kättemaksu oodata, sest ta ei olnud kunagi kellelegi halba teinud. Tema isiklikult ei olnud. Võttes arvesse, et ta töötas prokurörina, oli muidugi paratamatu, et mõnele inimesele võis tunduda, nagu oleks tal mingisugune arve klaarida. Kui nüüd mõtlema hakata, võis neid ju olla isegi palju, mis oli samas ebaõiglane, sest oma hädades võisid nad süüdistada üksnes iseennast. Ent sellist võimalust ei tohtinud eirata.
Ometigi ei saanud sõnumitest kordagi välja lugeda vihjet praegusele või endisele vangile. Ei olnud
