teda manusel klõpsu tegemast ja pilti vaatamast ning seejärel kõige värskemat sõnumit avamast. Ta on tugev. Võitja. Þorvaldur viis üleolevalt muiates kursori failile reetmine.jpeg ja tegi hiirega klõpsu.
Foto täitis peaaegu kogu ekraani. Ta kortsutas kulmu. Mis jama see on? Talle vaatasid vastu kaks last – tüdruk ja pisut vanem poiss –, kelle nägu oli kõike muud kui õnnelik. Ta ei tundnud kumbagi last ära, aga samas ei ilmutanud ta ju ka erilist huvi teiste inimeste laste vastu ega olnud kumbki nendest mingil viisil meeldejääv. Nad nägid välja kahvatud ja üsna kasimata. Nende põskedel polnud jumet ega tuhmides silmades sära. Kui tema enda laste muretust pilgust paistis ohjeldamatu rõõm sellest, et nad on elus, siis nende laste olek väljendas teistsugust ja täiskasvanulikumat emotsiooni. Ta oleks võinud vanduda, et see on süüdistus.
Þorvaldur silmitses fotot ainiti, ilma et oleks olnud suuteline seda sulgema ja uuesti tööle hakkama. Mida kauem ta neid ebamääraseid nägusid uuris, seda tugevamaks kasvas tunne, et nendes on midagi tuttavat. Kust ta neid õnnetuid olevusi tunneb? Kuidas nad on temaga seotud? Mõtle, pagana päralt, mõtle. See peab ju meelde tulema.
Ta suunas tähelepanu pildi ülejäänud osale. Ümbrus ei öelnud talle midagi – lapsed viibisid õues ning nende tagant paistsid õige napilt ühe hoone nurk ja tänav. Nad võisid viibida ükskõik millises kohas Islandil. Ega osanud ta fotot ka ajaliselt paika panna. Millestki muust peale rõivaste ei olnud tal kinni hakata, need näisid aga olevat valitud ainult selleks, et laste alastust kinni katta – mõned rõivaesemed olid liiga suured ja teised liiga väikesed ning kõik ühtviisi viledaks kulunud.
Äkitselt langes pilt paika. Ah sa paskade paskade pask.
Teda haaranud õudus asendus viivuks kergendustundega. Olgu jumal tänatud, et ta nendest sõnumitest ei teatanud. Olgu jumal tänatud.
Ta avas värisevi sõrmi kõige viimase meili. Olles selle läbi lugenud, kahmas ta telefoni ja valis Æsa numbri.
„Kui kaunid lapsed Sul on. Kanna nende eest ikka hästi hoolt. Nagu sa liigagi hästi tead, on maailmas inimesi, kes võivad nad reeta.”
4. peatükk
„Käekiri on üks ja seesama. Ilma vähimagi kahtlusevarjuta. Jääb mulje, et kirjutaja pole katsunudki seda moonutada.” Käekirjaekspert tõstis pilgu suumitud kirjadelt oma ekraanil. „Ei ole ka kõhklemisele ega ebatavalisele hoolikusele viitavaid märke, nii et me võime järeldada, et ta ei püüdnud kopeerida teise poisi käekirja. Selle Þrösturi oma.”
„Hüva.” Huldar ajas ennast sirgu. Ta oli innustunult selle mehe kirjutuslaua kohale kummardunud. Vanasti poleks ta mitte mingil juhul sellele oma aega raisanud, vaid oleks saatnud eksperdile kirjad ja küsinud telefoni teel tema arvamust. Aga ehkki otsast lõigatud käte avastamine oli maja pahupidi pööranud, oli tal õnneks ajakapsel, mis talle tegevust andis. Erla ei olnud talle uues juurdluses ikka veel mingisugust rolli määranud ja Huldar oli hakanud juba kahtlema, kas seda üldse tehaksegi. Ta võis kuuldu põhjal järeldada, et juhtumiga ei ole kuigi palju edasi liigutud. Käed olid saadetud tuvastamiskomisjoni, kuid mingeid uudiseid veel ei olnud. Ja politseijuurdluste puhul ei tähenda uudiste puudumine head uudist.
„Kas politsei aega tasub tõepoolest selle peale kulutada?” päris käekirjaekspert skeptiliselt, kui Huldar oli selgitanud, kust need kirjad pärit on. „Neljateistkümnene poiss ei hakka ju ometigi mingisugust kümmeaastaku plaani ellu viima?”
„Ei, õnneks ei hakka, aga me oleme siiski kohustatud seda asja uurima. Alati leidub erandeid.”
Mees mühatas, kuigi ei olnud selge, kas nõustudes või pilkavalt. Mitte et Huldar oleks sellest emmal-kummal juhul hoolinud.
„Ma tänan. Siis ma võin edasi minna ja poisiga rääkida.”
„Sa tahad öelda, et noormehega. Ta peaks olema nüüd rohkem kui kahekümnene.”
Huldar ei vaevunud vastama. Ta ütles pakutud fotokoopiatest ära ja läks minema. Vähemalt ei olnud praegu väljas tuult. Varem möllanud maru oli oma rammu ära kulutanud. Ta süütas sigareti, sest oli juba ammuaegu loobunud igasugustest katsetest suitsetamine maha jätta, kuigi avalikult ta seda ei reklaaminud. Tema viis õde ei tohtinud seda teada saada – nad kaldusid suitsetamisvastaste loengutega liiale minema ja tal ei olnud käesoleval hetkel tuju lasta endale epistlit lugeda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
