3_img_img_90a76520n2ed1q546dbb568m5ffe7ec13407.jpg"/>
Originaali tiitel: Ann Granger Rooted in Evil Headline Publishing Group 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Elisabeth Kirk Kujundanud Britt Urbla Keller ROOTED IN EVIL Copyright © 2017 Ann Granger © Tõlge eesti keelde. Tiia Krass, 2018 ISBN 978-9985-3-4362-3 ISBN 978-9985-3-4419-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
See raamat on pühendatud Eileen Robertsile, Kate Charlesile (Carol Chase’ile) ja kõigile, kes muutsid Oxfordi St. Hilda Kolledži krimikirjanduse konverentsi esimesed kakskümmend kolm aastat nii meeldejäävaks. Samuti on raamat pühendatud kõigile krimikirjanduse andunud asutajatele, keda sellel konverentsil kohtasin.
Oma raamatuga meenutan hellalt Carole Blake’i, kes oli kakskümmend kuus aastat minu agent. Ta oli alati nii entusiastlik ja julgustav, kuid lahkus meie juurest nii ootamatult. Jumal olgu sinuga, Carole.
„Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus.”
PAULUSE ESIMENE KIRI TIMOTEOSELE 6:10
esimene peatükk
Oxfordis nagu peaaegu kogu riigis sadas vihma. Magdalen Streeti paljude bussipeatuste vahel ringi sibavad reisijad kontrollisid kõrvutistelt metallsiltidelt bussinumbreid. Lootusrikas viiulimängija lõbustas serenaadiga jalakäijaid, kuid need ei teinud temast väljagi. Poodidevahelisse katusega nišši pugemine viiuldajat ei aidanud, sest nii jäi ta varju. Tema varjualusest kostsid kaeblikud noodid, aga mitte keegi ei peatunud, et maha asetatud avatud viiulikasti mõni münt visata.
Carl Finch silmas teda. Kuid ka Carl ei peatunud, et talle raha anda. Carl oli isegi rahast täiesti lage. Ta hindas tänavamuusiku ponnistust pisku teenimise nimel, ehkki viiuli kääksutamine polnud talle kunagi meeldinud. Aga, mõtles Carl süngelt omaette, kui ta ei saa kätte raha, millele tal on õigus – ja Carl ei kahelnud, et tal on selleks igasugune moraalne õigus –, siis peab ta ise meeleheitlikud abinõud tarvitusele võtma.
Carl oli veidi üle neljakümne, toeka kehaehituse, pikkade õlekarva juuste ja heleda nahaga. Kui ta sedaviisi põrnitses nagu praegu, võinuks teda pidada viikingite sõjameheks, kes on just laevalt maha hüpanud ja sumpab, mõõk käes, vees edasi, kaitsmata kalda poole. Inimesed kadusid ta teelt.
Aga Carl oli murest murtud mees. Tema ei olnud ründaja. Tal oli rohkem ühist mõne tormist räsitud kloostri hirmunud mungaga, kes on sissetungijatest teada saanud. Mitte ükski munk poleks palvetanud innukamalt, kui seda tegi Carl päästjat oodates.
Buss sõitis peatusse, millest Carl parajasti möödus, ja nähes, et see sõidab mööda Banbury teed, hüppas ta peale. Ühtki vaba istet polnud. Ta seisis, pressitud ebameeldivalt lähedale teistele läbimärgadele sõitjatele: kilekottidega vanadele naistele, väikeste lastega emadele, nõututele turistidele ja ühele vanaldasele mehele, kelle välimus vihjas, et ta oli kunagi olnud seotud ülikooliga ja kes näis nüüd olevat maailma peale sama vihane nagu Carl.
Carl läks Summertownis maha, kõndis kärmelt poodidest mööda, keeras ühte kõrvaltänavasse ning jõudis umbes viie minuti pärast oma sihtkohta, korrastatud Victoria-aegse ridaelamuni. Maja eraldasid kõnniteest madal telliskivimüür ja kiviplaatidega kaetud eesõu. Kardinad olid juba ette tõmmatud, sest ehkki oli alles pärastlõuna, hakkas valgus juba hääbuma. Lamp oli majas põlema pandud, kardinapraost paistis selle mahe kuma. Edgar Alcott hindas privaatsust. Aga talle meeldis ka välja piiluda, vaadata, kes tema välisukse taga sisselaskmist nõuab.
Ta tundis Carli ära, avas ukse ja kutsus ta sisse. „Kulla semu, milline kohutav ilm. Nii kena, et sa tulid.”
Carl vabastas end oma märjast vihmajopest, riputas selle kitsas koridoris varna ja järgnes majaperemehele võõrastetuppa, nagu Edgarile meeldis seda nimetada, kuigi tuba oli postmargisuurune. Aga Edgar oli piinlikult täpne inimene ja talle meeldis, kui kõik oli „õigesti”.
Ta ise oli selle põhimõtte elav näide. Ta oli kogu päeva elegantselt riides: puhas särk, hoolikalt seotud lips (valitud selle päeva särgi värvi järgi), hirmteravate viikidega püksid, ülimalt läikima löödud kingad. Ka Edgaris endas oli midagi ülimalt läikima löödut. Tema vanust oli võimatu määrata. Tal oli värske, palju noorema mehe kortsudeta näonahk ja tema juuksed, kuigi hõbedased, olid paksud ja kohevad.
Carl ei uskunud, et selle mehe nimi oli alati olnud Edgar Alcott, mitte sinnapoolegi. Kahtlemata oli palju samasuguse perekonnanimega inimesi, aga Carl ei tundnud ühtki. Talle meenus, et tema kasuõel oli noorena olnud raamat „Väikesed naised” ja et selle autor oli üks Alcotti-nimeline naine, aga see oli ka kõik. Ta kahtlustas, et ka Edgar oli valenimi. Carlil polnud mingit põhjust seda arvata, kuid miskipärast see nimi mehele ei sobinud. Igal juhul ei andnud Edgar Alcott enda kohta kunagi mingit informatsiooni, ja ega seda saanud ka kuidagi küsida. Ta naeratas Carlile ja uuris viisakalt, kas külaline sooviks juua tassi teed – või siis midagi kangemat? Võõrad, kes temast tänaval möödusid, oleksid ilmselt teda ohutuks vanaks meheks pidanud. Aga Edgar ei olnud ohutu. Tema kahvatusinised silmad helkisid hõbehallide kaardus kulmude all nagu teras.
Carl palus viskit, sest ta vajas seda. Edgar kallas talle soovitud joogi viskiklaasi, aga mitte endale.
„Minu jaoks liiga vara, poisu. Soodavett? Või ehk vett? Üks kohutav inimene küsis ükskord, kas mul ingveriõlut on. Loomulikult ei ajanud ma temaga enam kunagi äri!”
Carl tänas teda, öeldes, et joob viskit puhtalt. Edgar vangutas kergelt pead, aga muul moel pahaks ei pannud. Meest vaadates mõtles Carl nördinult, et tema võõrustaja on inimeste ja olukordade kontrollimise ekspert. Carl pidi alati Oxfordi tulema, et Edgariga äriasju arutada, ükskõik kui pakilised need ka olid, sest Edgar, kes autoga ei sõitnud, väitis, et jälestab „ebatervislikke” rongisõite. Peale rongide jälestas Edgar ka kasse. Just seetõttu oligi Carl ainult üks kord näinud, kuidas Alcott enesevalitsuse kaotas. Üks sõbralik kass oli Edgari madala müüri peal istunud. Carl oli kassi paitanud, kui raevunud Edgar majast välja tormas, nägu punane, silmad pealuust välja tungimas, ja looma peale karjus: „Kao minema!” Kass oli arukalt põgenenud. Vahejuhtum oli kestnud mõne sekundi ja seejärel oli ta jälle olnud endine vanapiigalik Edgar.
„Sellised ebahügieenilised olendid,” oli ta öelnud Carlile tema ees tagasi majja minnes.
Nüüd, olles Carlile viisakalt klaasi ulatanud, istus Edgar Victoria-aegsele ümara seljatoega toolile, ristas pahkluude kohalt jalad, pani väga heleda nahaga käed kokku ja küsis: „Kas sa tõid mulle rõõmusõnumi? Veel parem – midagi käegakatsutavat? Ma väga loodan, et tõid. Täna on nii tüütu päev ja mul on vaja, et miski mu tuju tõstaks.”
„Ma ei toonud raha, Edgar, kahjuks mitte. Sellist rahasummat on võimatu kokku saada. Olen püüdnud kõike teha.”
Edgar ohkas. „Ma nii uskusin sinusse. Ja ometi vedasid sa mind lausa andestamatult alt. Mu kulla poisu, mis siis viltu läks?”
Kui Carl oleks vastanud ausalt, oleks ta pidanud ütlema: „Kõik läks viltu!” Aga ta teadis, et on oluline jääda väliselt enesekindlaks. „Sa saad oma raha, Edgar. Aga see tähendab, et tuleb oodata natukene kauem, kui alguses arvasime. Ettevõte polnud kohalikku vastuseisu ette näinud. Aga see lahendatakse ära, kui sul vaid kannatust jätkub …”
„Kas ma ei ole siis kannatlik olnud?” küsis Edgar sel leebel moel, mis Carlile alati judinad ihule tõi.
Carl lõi näost õhetama ja tõmbas sügavalt hinge. Ta pidi rääkima rahulikult ja enesekindalt. Viskiklaas oli ta käes tühi ja ta vajas hädasti veel üht sortsu. Aga Edgar ei teinud seda märkamagi. „Mina olen samuti raha kaotanud,” jätkas Carl. „Palun mõista, et mul lihtsalt ei ole …”
Ent Edgar katkestas ta jutu. „Mul on villand, Carl.
