…”
„Sa oled ka varem oma kasuõde maininud. Kas tema siis laenab sulle raha?” Edgari silmad kiiskasid nagu jääpurikad talvises päikesesäras ning sõnade rõhuasetus tähendas seda, et kõneleja armastas täpsust.
Carl punastas. „Ei, mitte otsekohe. Asi on selles, et on üks kinnisvara, Old Nunnery. Olen seda sulle varemgi maininud. Selle ülalpidamine on hakanud Harrietile üle jõu käima ja ma tõesti usun, et ta võtab arukat plaani kuulda. Müüb kogu neetud kinnistu, nii maja kui ka maa. See on ilmselge! Tulu jagaks ta minuga! Olen selles kindel. Lõppude lõpuks saab ta sellest nii palju, et jagub meile mõlemale. Ma tean, et seda on sinult palju paluda, Edgar. Aga las ma räägin Harrietile augu pähe. Sa saad oma osa kindlasti tagasi, usu mind.”
„Mu kulla Carl, äkki oled sa liiga optimistlik?” vangutas Edgar pead. „Haarad õlekõrrest, nagu öeldakse? Jah, oled seda kinnistut varemgi maininud ja mina olen asja uurinud. Aga see ei ole ju sinu oma! Sina ei ole müüja, kulla mees, kui see müüki lähebki. Isegi kui selle eest saaks väga hea summa, ei kuuluks sulle sellest sentigi.”
„Aga peaks kuuluma!” rõhutas Carl kirglikult. „Mu kasuisa ei kavatsenud mind oma testamendist välja jätta ja mulle vaid mõne näruse tuhande pärandada! Ta kasvatas mind nagu oma last! Ja temast jäi maha varandus, Edgar, varandus!”
„Aga sina ei olnud ju tema laps, ega?” kõneles Edgar endiselt oma kõigutamatult leebel toonil. „Tema liha ja veri? Nagu mina asjast aru saan, abiellus ta su emaga siis, kui sina olid väike poiss.”
„Ta pidas mind oma pojaks! Ta kohtles mind alati pojana. Ta maksis mu kooliraha. Ta ostis mulle mu esimese auto. Me tegime kõike koos kui perekond: tema, ema, Harriet ja mina. Kui ema suri, oli ta mu jaoks igati olemas. Aga viimastel aastatel oli ta väga haige ja laskis end mõjutada. Kuidagi räägiti talle auk pähe, et ta mulle vaid mõne viletsa penni jätaks. Mitte Hattie, mitte mu õde – tema poleks minuga nii teinud. See oli tema abikaasa Guy. Ma tean, et tema käsi on siin mängus!”
„Sellegipoolest ei jätnud kasuisa sulle oma kinnistust mingit osa ning sa ei saa olla kindel, et suudad oma kasuõde veenda, eriti kui tema abikaasa, nagu sa väidad, on sinuga tulu jagamisele risti vastu.”
„Ma panen Hattiele aru pähe,” käis Carl peale. „Me oleme alati lähedased olnud. Ta ei lase mul põhja kõrbeda. Ta ei taha ka ise pankrotti minna, aga kui Guy samamoodi jätkab, siis varsti on nad laostunud. Ja ometi on neil raha selle kallihinnalise pärandvarana. Mu õde jääb nõusse, Edgar. See oleks meie mõlema jaoks parim lahendus.”
Edgar tõusis püsti ning läks eesmise akna kardinaprao vahelt välja piiluma. „Mulle tõesti ei meeldi vägivald, Carl. Tõesõna ei meeldi. Aga veel vähem meeldib mulle tüssamine.”
Edgar oli seljaga Carli poole, kes tundis murdosa sekundist kiusatust püsti hüpata ja sel saatananahal pea lõhki lüüa. See ei aitaks. Keegi võis näha teda tulemas või näeb lahkumas, äkki piilub mõni naaber samuti kardinate vahelt välja. Küllap on kõik kohad ka tema sõrmejälgi täis. Nii suurt õnne tal juba ei ole, et mõrvast karistuseta pääseda. Ega oleks tal selleks ka julgust. Ja nagunii juhiksid dokumendid politsei tema jälile.
„Nagu ma ütlesin, võtsin Hattiega ühendust.” Ta püüdis oma häält kontrollida. „Ta nõustus kohtuma ja asja arutama. Me oleme vend ja õde – olgu pealegi, me pole üks liha ja veri, aga me kasvasime koos ja me oleme väga lähedased, eriti pärast mu ema surma. Igatahes ei ole ta Guysse enam nii sõgedalt armunud. Seekord võtab ta mind kuulda. Suudan ta panna maja müüma, ma tean, et suudan, ning kui maja ja maad on müüdud, siis usu mind, Edgar, Hattie on nõus minuga raha jagama.”
„Ma tõesti loodan seda, kulla semu. Nii pimedaks on läinud ja juba jälle sajab.”
Carl lahkus majast tohutus meeleheites, mida polnud osanud ettegi kujutada. Ta pidi Hattie enda poole võitma ja seda tuli teha ruttu. Mitte ainult sellepärast, et ta ei tahtnud, et tal jalad murtaks, vaid ka sellepärast, et see vastik Guy Kingsley meelitab naise jälle mõnda oma tobedasse mahhinatsiooni. Kingsleyd laostuvad lõpuks. Harriet teadis seda. Harriet ei olnud loll. Kogu vanamehe jäetud raha kirjutatakse korstnasse ning maja ja maavaldus müüakse nende võlgade katteks. Carl pühkigu suu puhtaks, ta ei näe sellest pennigi. See ei olnud ju õiglane. Harrieti ja Guy abielu oli karil. Kõik teadsid seda. Carl oli pereliige, tal oli terav ärivaist, erinevalt Guy totratest ideedest, olgugi et viimasel ajal oli õnn Carlile selja pööranud. Isa poleks teda eales oma testamendist niimoodi välja jätnud, kui Guy poleks haigevoodis lebavat isa kõik need kuud mõjutanud. Täpselt nagu ta oli mõjutanud Harrietti.
„Ma pean,” pomises Carl, „neetud Guy Kingsleyst lahti saama.”
teine peatükk
Poripritsmetes Range Rover pööras sissesõidutee päevi näinud sammaste vahelt sisse, lüües sügavast kruusalombist läbi rappudes kahelt poolt vägevaid pritsmeid üles. Väikesed kivikesed raksutasid vastu autokeret. Kramplikult rooli hoidev Harriet Kingsley lähenes mürinaga tee lõppu ja peatus maja ees.
Ta tõstis käed, et lükata kõrva taha paksud helepruunid juuksed, ja ta sõrmed riivasid otsaesisel pärlendavaid higipiisku. Ta pidi enne majja sisenemist ja Guy silma alla sattumist enesevalitsuse tagasi saama. Jumal teab, et Guy polnud just kõige teravama pilguga inimene, aga isegi tema näeb, et ta naine on millegipärast endast väga väljas.
Harriet põrnitses veel mõne minuti Old Nunneryt, püüdes maha rahuneda. Ilm oli külm ja niiske. Auto soojendus pakkus ajutist leevendust, ent ikkagi tundis ta seesmist külmatunnet, millel ei olnud temperatuuriga mingit pistmist, sest see tuli üksnes šokist ja paanikast. Ta värises ja higistas samal ajal, ükskõik kui pöörane see ka oli, ja tema süda tagus rinnus. Hea, et ta oli üldse suutnud koju sõita, ilma et oleks juhtunud midagi hullemat peale selle, et vahetult enne Crooked Man Woodsi sundis ta üht lähenevat sportautot peaaegu müüri rammima.
Teise auto, sportauto, juhile jäi ta kindlasti meelde – milline ebaõnn! Kuhu ta küll võis sõita? Võib-olla isegi metsa. Ei-ei, mitte nii märja ja külma ilmaga. Ta oli kindlasti kuskile mujale teel. Aga oletagem, lihtsalt oletagem, et ta oli kavatsenud siin iidses metsanurgas ringi uidata. Oletagem, lihtsalt oletagem, et ta oli sõitnud parklasse ja oli kõigist võimalikest marsruutidest valinud just selle metsaraja ja oli komistanud …
„Lõpeta, Hattie!” käsutas ta end valjusti. Miks põrgu päralt pidanuks ta metsa minema! Metsas käidi vaid nädalavahetustel või kui ilmad veidi soojemad olid. Pered käisid seal kevadel, kui metsalilled, eelkõige siniliiliad värvilise vaibana puudealust katsid, ja kesksuvel, kui puud jahedat varju pakkusid. Praegu, jaanuari lõpus, oli mets vaid looduse päralt.
Otsekohe leidis Hattie, et see ei vastanud sugugi tõele. Metsa ei läinud üksnes matkajad. Alles hiljuti olid metsatöölised käinud seal tavapäraseid metsakorrastustöid tegemas ja nad võisid tagasi tulla. Mõned neist olid vabatahtlikud ja mõned metsafirmade töölised. Vabatahtlikud võisid suvalisel ajal välja ilmuda. Aga ei olnud absoluutselt mingit põhjust, miks mõni neist oleks pidanud just täna seal olema. Mitte mingit põhjust. Ta polnud kedagi näinud.
Mitte kedagi peale tema, ja tema oli endiselt seal.
Hattie püüdis veel viimast korda end kokku võtta. Ta pidi normaalne välja nägema. Ta piilus esiklaasist tuttavat lagunenud mahekollast segastiilis ehitatud kivimaja.
Kunagi oligi siin asunud nunnaklooster, seisnud lagedal mäejalamil kõrge müüri taga vankumatult kõigi loodusjõudude vastu. Kui Henry VIII käskis kloostrid likvideerida, oli enamik neist maha lõhutud. Jõukas villakaupmees, kes oli sellele ihaldusväärsele valdusele
