vanaisa Reno üllatuseks käe ja viipas teda lähemale.
Reno ei liigutanud end kohe. Kobayashi ei saaks teda iial kätte, kui ta plehku pistaks – võib-olla kutsub Ojiisan teda ligemale, et sumokast ihukaitsjale teed rajada. Kuid uhkus nõudis, et ta astuks lähemale, ja kui vanaisa otsustas ta kohustustest vabastada, ei saanud ta nagunii selle vastu suurt midagi teha.
Reno jäi seisma otse kõhetu vana mehe vastu. „Tüdruk jõudis täna kohale. Ta ei ole end ühessegi hotelli sisse kirjutanud – ta on läinud kas Taka koju või leidnud mõne ryokan’i. Ma millegipärast ei arva, et gaijin oskaks hinnata traditsioonilise Jaapani võõrastemaja ilu.”
Reno ei teinud katsetki vastu vaielda. Tal polnud aimugi, mida Jilly Lovitz hindab ja mida mitte. Ja miks kuradi päralt oli tema nimes nii palju neetud „l”-tähti? Ilmselt oli ta seda meelega teinud, et Renot närvi ajada.
„Kolm endist KGB-sidemetega venelast saabus samuti Jaapanisse Kansai lennujaama kaudu paar päeva tagasi. Me pole neid veel leidnud, ent kui neil puudub info selle kohta, kus Taka ja Su-chan praegu on, siis suunduvad nad Tokiosse ja panevad sinu väikse gaijin’i elu ohtu.”
„Ta pole enam nii väga väike,” vastas Reno. „Ta on minu pikkune ega ole minu oma.”
„Sa väidad, et oled tema eest vastutav. Seega praegu on ta sinu oma, vähemalt niikaua kui sa ta turvaliselt koju tagasi toimetad. Pärast seda keskendud uuele Komiteelt saadud ülesandele, kuni mina sind enda juurde kutsun.”
Reno pilgutas silmi. Vanaisa andis järele – ta oli kangekaelselt vanalt mehelt suuremat vastuseisu oodanud. Ta oli isegi valmis põgenema olnud, kui Kobayashi oleks teda väevõimuga limusiini toppinud ja vanaisa elukohta viinud.
Kuid vanaisa aktsepteeris Reno valikut. „Ega sa haige pole?” nõudis Reno ja muutus äkki murelikuks. „Kas sa oled suremas?”
Vanaisa krimpsutas nägu. „Sa olid ainult kuus nädalat ära, Hiromasa-chan. Kui ma suremas oleksin, saaksid sina esimesena teada, tuleksid siia tagasi ja võtaksid perekonnas õige koha ega mängiks luuremängu nagu su nõbu Taka-chan. Sa ütled, et Jillian on sinu vastutusel, ja keeldud mu abist – olgu siis nii. Loodan, et saad hakkama. Kui leiad, et minuga on raske suhelda, tuleta meelde, kui halastamatu su nõbu võib olla. Talle ei meeldiks, kui tema naiseõde ohus on, ja ta ei kõhkleks väljendamast oma meelehärmi, kui tüdrukuga midagi juhtuks.”
„Ma ei lase temaga midagi halba juhtuda. Seetõttu ma olengi vastu sinu tahtmist siin. Ma leian ta ja saadan koju tagasi, siis naasen Inglismaale ja jätkan oma uut tööd.”
Võib-olla vanaisale ei olnud selline väljavaade meelepärane, aga igatahes ta ei öelnud seda. „Aja see asi ruttu korda, Hiromasa-chan.”
„Loodan, et leian ta Taka-chani kodust ja me oleme homseks maalt väljas.”
„Ma ei pidanud tüdrukut silmas. Kahtlemata leiad sa ta kiiresti üles. Ma räägin hoopis millestki muust. Ma ei ela igavesti.”
Reno vaatas väikest vana meest, keda ta oli alati kohutavalt kartnud. „Elad küll, Ojiisan,” lausus noormeest vaikselt. „Sa oled liiga vana ja õel suremiseks.”
„Milline lugupidamatus,” kirtsutas vanaisa nina, aga oli meelitatud. „Mine leia tüdruk üles ja hoia teda turvalises paigas. Ja mis iganes sa teed, ära armu temasse. Meil on juba piisavalt palju gaijin’e perekonnas olnud. Sa pead abielluma toreda jaapanlannaga. Teen ise vajalikud ettevalmistused.”
„Ma ei taha kellegagi abielluda, vähemalt mitte praegu. Ja ma ei usu armastusse.”
„Pea seda meeles,” ütles vanaisa. Ta asetas käe Reno õlale ja pigistas tugevasti. „Ja lase juukseid lõigata,” lisas ta pahaselt.
Vanaisa kallistamine oleks olnud halb liigutus, eriti kui tema abilised ümberringi vaatasid. Reno pidi läbi ajama sügava kummardusega ja astus sammu tagasi, kui vanaisa limusiini ronis.
Noormees ootas, kuni vanaisa saatjaskond lahkus, ja läks siis Harley juurde. Ratas käivitus mürinaga, mis oli kord Renole maailma lemmikuim hääl olnud, ja ta kiirustas kasvavasse pimedusse. Otsima tüdrukut, kuigi ta polnud kindel, kas ta teda leida tahtis.
1 Heiani ajastu – periood Jaapanis aastatel 794–1185, mida iseloomustas Hiinast üle võetud ideede ja institutsioonide modifitseerimine ja naturaliseerimine. – Tõlkija
2 jaapani keeles „Suur tänu”.
3 jaapani keeles „võõras, välismaalane”. – Tõlkija
2
Jilly ärkas järsku üles, kasvav pimedus nagu tekk pea kohal. Ta ei näinud midagi, ei suutnud hingata ega meenutada, kus põrgu päralt ta oli.
Sekundiga tulid mälestused mühinal tagasi. Ta oli keset ööd Jaapanis oma õe majas.
Jilly proovis rahulikumalt hingata. Ta tundis ikka veel, kuidas süda rinnus tagus – hetkeline paanikahoog oli olnud ootamatu, aga võimas. Tüdruk sulges tintmustas pimeduses uuesti silmad. Ja siis ta kuulis seda.
Hääled suletud toaukse taga – keegi liikus vaikselt esimeses magamistoas, et majasolijaid mitte häirida.
Taka ja Summer on vist tagasi. Suurt kergendust tundes kargas Jilly püsti. Ta ei olnud nende pärast muretsenud; Taka oli mees, kellele võis toetuda, ta võis tervest armeest üksi jagu saada. Summer tundis end temaga alati turvaliselt.
Jilly astus ukse poole, siis lõi kõhklema. Ta kandis magamisriietena flanellist boksereid ja särgikut – veidi sobimatu seltskonna jaoks. Aga pidi leppima. Taka pööraks viisakalt oma salapärase pilgu kõrvale ja Summer otsiks talle midagi muud selga, keedaks teed ja lohutaks teda.
Alles siis, kui Jilly oli ukse avanud, kerkis pähe äärmiselt ebameeldiv mõte, et see võis olla keegi muu, mitte õde ega tema mees. Koridori lõpus asuvas toas märkas ta taskulambi tantsisklevat kiirt. Miks Taka peaks taskulambiga ringi käima? Ta ju teadis, kus lambid olid.
Ja miks nad ei rääkinud? Kui see oli Taka, miks ta siis nii vaikselt püüdis liikuda?
Jilly kangestus, kõik tema peidetud instinktid haarasid ta endasse. Ta teadis seda tunnet, mäletas seda liigagi hästi. Ta oli ennegi korra lõksus olnud – kaks lühikest aastat tagasi hoidsid ühed väga ohtlikud inimesed teda vangis. Isobel päästis ta tookord ära, kuid praegu on ta kaugel ja Komitee ei muretse Jilly pärast. Keegi isegi ei tea, et ta Jaapanisse tuli, kui just õde ei leidnud aega tema sõnumeid lugeda. Seekord peab ta ise välja ronima sellest august, kuhu on sattunud.
Jilly ei teadnud, kuidas välja pääseda – tagatoa aknad olid kõrged ja kitsad. Peitu pugeda polnud samuti kusagile. Kui keegi maja läbi otsib, leiab ta Jilly kindlasti üles.
Võib-olla oli kõige jaoks täiesti mõistlik selgitus. Nüüd kuulis Jilly vaikset pominat ja ta teritas kõrva, et paremini kuulda ja tõlkida.
Kuid see polnud jaapani keel, räägiti vene keeles ja Jilly oli paksu pasa sees.
Tüdruk astus sammu tagasi, paljad jalad vaikselt tatami mattidel liikumas, kui keegi tuli tema poole magamistoa pimedusest ja sööstis kallale nagu hiiglaslik röövlind, surus käe Jilly suule, enne kui too karjatada jõudis, ja hoidis teda raudses haardes, tüdruku selg enda keha vastas.
