mis pani teda tema tavapärasele olekule hoopis vastupidiselt käituma. „Hoia temast eemale.”
Marco ei saanud endiselt millestki aru. „Sa ei mängi ausat mängu,” protesteeris ta. „Miks me ei lase daamil endal otsustada, keda ta eelistab?”
Sev pööras vaikides ümber ja vaatas oma vennale otsa. „Mitte tema,” kordas ta.
Marco tõstis tõsiseks muutudes käed. „Olgu, olgu. Kuid kui tema peaks mulle lähenema, ei saada ma teda minema. Isegi sinu heaks mitte.”
Sevi käed tõmbusid rusikasse ning ta pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et üks neist Marco nägu segamini ei lööks – nägu, mis köitis naisi mängleva kerguse ja uskumatu edukusega. „Kui ta sulle läheneb, saada ta minu juurde.”
Marco kortsutas kulmu. „Oled sa seda naist varem kohanud? On sul temaga midagi olnud? Sa tead, et ma ei jahi oma vendade naisi. Vähemalt mitte enne, kui suhe läbi on.” Naeratus tema näol lõi uuesti kumama. „Ega see juhtumisi nii ei ole?”
„See ei ole läbi. Tegelikult ei ole see alanudki.” Sev kinnitas pilgu naisele. „Veel. Ma lihtsalt kaalun oma võimalusi. Kas on arusaadav või pean ma seda rusikate abil selgitama?”
„Ei, ei ole arusaadav. Kaalud oma võimalusi? Rusikate abil selgitama?” korts Marco kulmude vahel süvenes. „Oled sa aru kaotanud? Mis ajast sa naistest niimoodi rääkima oled hakanud? Mis sulle sisse on läinud?”
Sev hingas aeglaselt ja sügavalt sisse, üritades mõtteid korrastada, kuid see ei näinud õnnestuvat. Mis oli talle sisse läinud? Marcol oli õigus. Ta ei reageerinud naiste puhul kunagi sääraselt. Mitte miski ega mitte keegi polnud ärist tähtsam. Kuid veel üks blondiini suunas heidetud pilk tekitas temas vastupandamatu seksuaalse iha. Hääl tema peas käskis tal naise juurde minna. Ta ära võrgutada. Teda võtta ja enda omaks teha, ükskõik kes või mis teda takistada püüdis. See tunne varjutas kõik muu, ajas juured sügavale mehe hinge, haaras oma kombitsatega temast kõvasti kinni ning keeldus lahti laskmast.
„Hei! Äratus, suur vend.” Marco nipsutas Sevi nina ees sõrmi, hääles ja pilgus väljendumas murelikkus. „Ma ütlen sulle midagi. Heidaks õige nendele uutele mudelitele pilgu peale, enne kui tööle hakkame? Vaatame, millega meil tegemist tuleb teha.”
„Hea mõte,” suutis Sev talle vastata.
Vaatamata käele, mille vend oli Sevi õlale pannud, tuli tal kogu oma tahtejõud appi võtta, et blondile naisele selg pöörata ja minema kõndida. Iga sammuga tundis ta, kuidas vajadus naise järgele nagu vesiliiv teda endasse imes. Ükskõik, kui kaugele ta naisest ka läks, tajus ta tema kohalolekut iga närvilõpmega, ning see teadmine viis teda rohkem tasakaalust välja kui ta tunnistada oleks tahtnud.
Nad leidsid kevadkollektsiooni, mis oli välja pandud uhkele toorsiidiga kaetud alusele, ning uurisid ehteid tähelepanelikult. Ka modellid liikusid ballisaalis ringi, teemantide ja värviliste kalliskivide sära nende ilu täiustamas. Marco flirtis nendega, samal ajal kui Sev hindas väljapanekuid. Ta lootis jätkuvalt blondiiniga kokku saada. Kuna naine kandis üht kollektsiooni olulisimat ehetekomplekti, järeldas mees, et ta pidi üks neist modellidest olema, eriti kui arvestada tema pikkust ning kuninglikku kehahoiakut. Kuid naine hoidus tagaplaanile ning Sev ei suutnud otsustada, kas tunda sellest kergendust või ärrituda.
Marco lõpetas oma vestluse pikajalgse punapeaga, kes kandis ehteid, mis olid väärt kolme miljonit dollarit, ja läks Sevi juurde tagasi. „Ma ei saa sellest aru. Mitte miski, mida ma siiani näinud olen, ei ole piisavalt hea, et päästa Timelessi allakäigust,” ütles ta vaikselt. „Ei ole mitte midagi uut, kõik on juba nähtud.”
„Ei, mitte päris kõik. Näiteks see.”
Sev jäi seisma ühe väljapaneku juures, mis oli unikaalne oma lihtsuses. Mitte et ehetel oleks olnud vaja uhket tausta, et välja paista – need mudelid rääkisid enda eest ise. Valge kuld, teemandid ja gagaat moodustasid voogava mustri, mis oli peen ja elegantne. Kuid lisaks sellele õhkus igast esemest romantikat, selles oleks nagu peitunud lubadus, et kaelakeed, sõrmust või käevõru kinkides saab selle tulevane omanik kaasa käegakatsutava tõendi tõelisest armastusest ja pühendumusest.
Tema mõtteid läbis kujutluspilt kalliskive kandvast blondiinist. Ta nägi vaimusilmas kaelakee peeni traate ümbritsemas naise graatsilist kaela, mille pikkust rõhutasid lihtsad tilgakujulised kõrvarõngad. See sobiks talle ülihästi, eriti kui ehet oli täiendamas hele koorekarva nahk ja lihtsalõikeline liibuv must siidkleit.
„Oh, pagan. Ma näen esimest korda selle disaineri tööd. See on just selline kollektsioon, mida ma lootsin Dantede laiendamiseks kasutada,” lausus Marco. „Me oleme suures jamas.”
Ja seda mitmel moel. Sev andis endale aru, et kui ta ei suuda oma mõtteid uuesti ärile koondada, võib ta Timeless Heirloomsiga hüvasti jätta. „Uuri välja, kes nende tööde autor on ning anna sellest Lazzile ja Nicile teada,” juhendas ta oma venda. „Ma lähen räägin Fontaine’idega. Ehk kuulen midagi kasulikku.”
Või ehk peaks ta suunduma hoopis köögi poole, haarama jää-ämbri ning selle endale pähe tühjaks kallama, lootuses, et see aitab leevendada tema kehas möllavat kuumust. Põrgu päralt! Mida see blondiin temaga teinud oli ning kuidas ta seda teinud oli?
Marco kirtsutas nägu. „Olgu see, mida sa neilt kuuled, parem kasulik, sest mul on tunne, et neil pole enam mingit vajadust oma äri müüa.”
Kahjuks oli Sevil tunne, et ta vennal oli õigus. Kuid vaatamata sellele tulid vestlusest Fontaine’idega välja mõned huvitavad faktid. Nad olid tõepoolest TH kiireks turgutamiseks tööle võtnud kolm uut disainerit. Ning neil oli mingi suur tehing silmapiiril, kuid kõik sellesse puutuv oli väga salastatud. Mis iganes see tehing ka oli, Fontaine’id olid veendunud, et see aitab nad kiiresti jalule.
Sellele vaatamata tajus Sev Tina hääles meeleheidet, mida naine ei suutnud täielikult varjata, ning see oli kõik, mida Sevil teada oli vaja. Tänaõhtusest edust hoolimata olid nad endiselt haavatavad. Sevil oli vaid tarvis nende nõrk koht üles leida ning enda huvides ära kasutada. Ta suundus ruumi teise otsa, kus klaasuksed avanesid varjulisele rõdule, pakkudes oivalist vaadet San Franciscole. Kerges tuules oli veel tunda talveõhu külmust, kuid pärast ballisaali lõhnastatud soojust pidas ta seda teretulnud kergenduseks. Ta võttis pintsaku taskust mobiili, lükkas klapi lahti ja vajutas häälvalimise nuppu.
„Lazz,” ütles ta.
Mõni sekund hiljem ta kõnele vastati. „Sev?” Läbi telefoni kostus kiire klõbin, mis osutas sellele, et ta vend trükkis midagi. Alati mitu tööd korraga käsil. „Ma rääkisin just Marcoga.”
„Ja?”
Lazz ohkas. „Te olete mõlemad samal peol. Miks olen mina see, kes teid asjadega kursis hoiab?”
„Pean ma sellele küsimusele tõesti vastama?”
„Olgu, olgu. Marco on sulle praegu kaks nime hankinud. Clifton Paris ja Deborah Leighton. Ta üritab praegu kolmandat välja uurida, kuid kõik on väga salapärased. Marco arvab, et nad planeerivad mingisugust ülitähtsat teadaannet, mis puudutab seda kolmandat disainerit.”
„Mis tähendab, et teda me jahimegi.”
„Arvatavasti. Marco ütles, et TH on lõpetamas mingit erilist tehingut, mis puudutab ka kõne all olevat disainerit.”
„Fontaine’id ütlesid sama. Kas Marco teab, mis tehingust või millisest disainerist jutt käib?”
„Õigupoolest…
