style="font-size:15px;"> Süüdistused olid pidevalt ühed ja samad. Kuidas nad võisid? Missugused isa ja ema niimoodi teevad? Mis inimesed nad tegelikult on?
Anna sai aru. Vanja nahas oleks ta ka ise samu asju küsinud. Jah, küsimused olid õigustatud ja mõistetavad. Vastused olid need, mis talle ei meeldinud.
Tema. Tema oligi see ema, kes niimoodi teha võis.
Kõige ägedama tüli ajal oleks Anna mitu korda äärepealt öelnud:
„Kas tahad teada, kes su isa on? Kas tõepoolest tahad?”
Ent ta oli suu kinni hoidnud. Keeldunud rääkimast. Öelnud, et sellel pole mingit tähtsust.
Mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud Sebastian Bergmani kaitsta. Ta nägi küll, mida too tahab. Kuidas ta püüab sisse trügida. Kaitsta mingit õigust, mida tal pole, nagu sissenõudja, kes püüab sisse nõuda võlga, mida keegi talle võlgu ei ole.
Sebastian ei ole kunagi Vanja isa olnud. Valdemar on. Kogu aeg ja täiega. Ükspuha, mida ütles haiglast saadud haiguslugu, millega Vanja sisse tormates hoogsalt vehkis. Ainuke hea asi oli see, et Sebastian ei saanud tekkinud olukorda enda huvides ära kasutada. Nagu Annagi, oli ta kõikidesse valedesse mässitud. Kui ta ütleb Vanjale, et on tõde juba ammu teadnud, aga pole midagi öelnud, valmistaks ta Vanjale täpselt samasuguse pettumuse nagu nemad.
Muutuks sama vihatuks.
Samasuguseks põlualuseks.
Sebastian teadis seda. Viimastel nädalatel oli ta mitu korda Annale helistanud ja peaaegu põlvili maas anunud, et Anna aitaks tal leida viisi, kuidas tõtt rääkida. Anna keeldus. Ta ei aitaks Sebastianil kunagi Vanjat Valdemarilt ära võtta. See oli üks vähestest asjadest, mida ta kindlalt teadis. Kõik muu oli üksainus sasipundar.
Aga täna hakkab ta kontrolli uuesti enda kätte võtma.
Täna astub ta esimese sammu, et kõik korda ajada.
Tal on plaan.
Viimaks avanes uks ja Vanja tuli välja. Tema käed olid sügavale jopetaskusse surutud ja pea õlgade vahele tõmmatud. Tema silmaalused olid mustad ning ta tundus nii kahvatu ja vaevatud, nagu oleks ta viimaste kuude jooksul paar aastat vanemaks jäänud. Tänavat ületades ja auto poole tulles lükkas ta oma elutud pesemata juuksed näo eest ära. Anna kogus oma mõtted kokku, hingas sügavalt sisse ja tuli autost välja.
„Tere, tore, et sa tulla said,” ütles ta ja püüdis häälele nii positiivset kõla anda, kui vähegi suutis.
„Mis sa tahtsid?” kostis vastuseks. „Mul on palju tegemist.”
Nende viimasest jutuajamisest oli kolm nädalat möödas ja Annale tõesti näis, et tütre hääletoon ei ole enam nii terav. Ilmselt soovmõtlemine.
„Ma tahan sulle ühte asja näidata,” alustas ta ettevaatlikult.
„Mida siis?”
„Ehk hakkaksime sõitma, küll ma autos räägin.”
Vanja silmitses teda kahtlustavalt. Anna teadis, et mida kauem nad vaikivad, seda tõenäolisemalt Vanja temaga kaasa tuleb. Seda oli ta kõikidest nende tülidest õppinud. Pole vaja rünnata, Vanjat nurka ajada ja püüda oma tahet läbi suruda. Kui Vanja kaasa tuleb, siis peab ta seda tegema ilma vaenutsemiseta ja omaenda tingimustel.
„Küll sa näed, et asi on seda väärt,” lausus Anna ettevaatlikult. „Ma tean.”
Lõpuks Vanja noogutas ja sammus ukse poole. Ta istus autosse. Vaikides.
Anna käivitas mootori ja asus teele. Umbes Frihamneni bensiinijaama juures katkestas ta vaikuse ja tegi esimese vea.
„Valdemar tervitab. Ta igatseb sind.”
„Ka mina igatsen oma isa. See tähendab, oma tõelist isa,” nähvas Vanja vastu.
„Tegelikult olen ma tema pärast natuke mures.”
„Süüdistage iseennast,” pistis Vanja vahele. „Mina pole see, kes on eluaeg valetanud.”
Anna tundis, kui lähedal on nad uuele tülliminekule. Kui lihtne see oli olnud. Jah, Vanja viha oli mõistetav, ent Anna soovis ikkagi, et suudaks Vanjale selgeks teha, kui väga too teeb haiget neile, kes teda tõeliselt armastavad. Neile, kes on teda terve elu toetanud ja tema selja taga seisnud. Et nad valetasid selleks, et teda kaitsta, mitte talle halba teha. Kuid Vanja ainult ootas põhjust, et plahvatada, seepärast püüdis Anna olukorda hoopis maha rahustada.
„Ma tean, ma tean. Anna andeks, ma tõesti ei taha tülitseda. Mitte täna…”
Vanja tundus ajutise relvarahuga kaasa tulevat. Nad sõitsid vaikides edasi. Mööda Valhallavägenit läände Norrtulli suunas.
„Kuhu me läheme?” küsis Vanja, kui nad Stallmästargårdenist möödusid.
„Ma näitan sulle midagi.”
„Mida siis?”
Anna ei vastanud kohe. Vanja keeras kõrvalistmel ennast tema poole.
„Sa ütlesid, et kavatsesid autos rääkida, nii et räägi nüüd.”
Anna tõmbas sügavalt hinge, ent keskendas tähelepanu teele ja liiklusele.
„Ma kavatsen sind su isa juurde viia.”
„Võite nüüd sisse minna.”
Erik Flodin keeras ennast suure valgeks värvitud kahekorruselise maja poole, mille verandal seisis Fabian Hellström – temaga koos Karlstadist tulnud kriminaaltehnik –, ja osutas käega hoone poole. „Meie hakkame ühele poole jõudma.”
Erik andis käeviipega märku, et kuulis, ning pööras pilgu taas enda ees laiuvale lagedale maastikule.
Siin oli ilus.
Värskelt rohetama löönud muruplats ulatus kivimüürini. Selle taga asus kevade edenemist ootav põllumaa, mis läks üle igihaljaste okaspuude tumedaks roheluseks, millele lehtpuude äsjane õrn hele kevadrüü konkurentsi pakkus. Lageda välja kohal hõljus hiireviu, lõhkudes vaikust oma kaeblike kräunuvate häälitsustega.
Enne majja sisenemist mõtles Erik, kas peaks Piale helistama või ei. Naine saaks juhtunust nagunii teada ja oleks meeleheitel. See avaldab mõju tervele vallale.
Pia vallale.
Aga kui ta praegu helistaks, hakkaks naine pärima.
Tahaks rohkem teada.
Tahaks kõike teada.
Erik teadis ise ka üksnes seda, mida oli enne teda kohal olnud kolleegidelt kuulnud.
Mis sellest siis kasu oleks?
Mitte midagi.
Ta otsustas, et Pia peab ootama. Ta heitis viimase pilgu natuke maad paremale liivakasti poole. Kollase plastist veoauto kastis oli nädalavahetusel sadanud vihma jälgi. Kühvel, liivane Transformer ja kaks dinosaurust.
Erik ohkas ning seadis sammud maja ja surnute poole.
Fredrika
