mitte nii valmis esimesel võimalusel hammustama. Isegi teretas. Ta ütles, et on kuulnud Sebastiani katsetest komisjoni mõjutada, ja jätkas siis juttu oma isast, kes polnud enam tema isa.
Nad olid teineteisele lähemale astunud. Mitte nii lähedale nagu enne. Aga siiski. See oli mingi algus ja pärast seda kohtumist olid mõtted Ursulast ähmasemaks muutunud.
Sebastian oli fookuse taas üles leidnud.
Vanja ei olnud isegi kaalunud mõtet taas koos Annaga autosse istuda. Ta pidi hoidma distantsi enda ja naise vahel, kes oli tema ema, aga kes kuidagimoodi emana ei käitunud. See oli selge.
Takso akna taga oli kevad täies hoos, kuigi oli alles aprilli lõpp. Ilm oli rohkem kui nädal aega soe olnud ja jätnud mulje, et käes on varasuvi. Sellest hoolimata tundis Vanja, et tema hing on külm. Mahajäetud. Tema isa ei olnud enam tema isa. Oma emast ei saanud ta ülepea sotti.
Kes talle tegelikult jäänud on?
Billy mitte. Enam mitte. Nad olid olnud nagu õde ja vend, aga teineteisest kaugenenud. Billy oli täielikult hõivatud suhtest oma pruudi Myga, ja kuigi nad olid peaaegu aasta aega koos olnud, oli Vanja Myga üksnes põgusalt kohtunud. Ja nüüd nad ilmselt abielluvad. Vanja ei teadnud isegi seda, kas teda pulma kutsutakse või ei.
Torkelit, oma ülemust ja mentorit, ei näinud ta ka enam kuigi tihti. Pärast seda, mis Ursulaga juhtus, ei käinud Torkel eriti sageli kontoris. Vanja mõtles, kas Torkel kavatseb töölt ära minna. Neil lühikestel viivudel, kui nad kohtusid, oli tal mõnikord niisugune tunne.
Kellega ta veel lähedane on?
Nimekiri oli lühike.
Naeruväärselt lühike.
Jonathan, tema endine peika andis endast vahel elumärki lootuses, et neist saab jälle paar või et nad vähemasti natuke kepiksid.
Võib-olla mõni kolleeg, kellega ta koos politseikõrgkoolis käis ja kellega ta aeg-ajalt kohtus, aga nood olid parasjagu pereloomisega ametis.
Ja siis veel Sebastian Bergman.
Oleks keegi siis, kui nad Västeråsis esimest korda koos töötasid, öelnud, kui tihti nad edaspidi kohtuvad, oleks Vanja suure häälega naernud. See väide oleks olnud liiga absurdne, et sellele isegi vastata. Sebastian ajas teda marru ja tüütas vaheldumisi. Aga nüüd võis ta tabada ennast sellelt, et tunneb Sebastianist isegi puudust. Kuidas see nii läks? Kuidas sai nartsissistlikust seksisõltlasest kriminaalpsühholoog tema naeruväärselt lühikesse nimekirja sattuda?
Sebastiani ei pannud sinna mitte üksnes teiste vähesus; olgugi et Vanjal oleks arvatavasti olnud lihtsam teda siis välja jätta, kui tema elus oleks olnud keegi tõeliselt lähedane.
Põhjuseks oli miski muu.
Talle meeldis Sebastianiga rääkida. Mees, kes oli võimatu, jäme ja teiste suhtes üleolev, oli temaga kaastundlik ja mõistev. Mees, kes jahtis teisi naisi nagu trofeesid ega mõelnudki nende tunnetele, hoolis tema tunnetest. Vanja ei taibanud, miks, aga Sebastian hoolis. Päriselt. Seda ta varjata ei osanud.
Aga kas ta võib Sebastiani usaldada? Kui mingi jama juhtus, oli Sebastian alati liiga lähedal.
Liiga lähedal tõenditele, mis Valdemari vangi viisid.
Liiga lähedal Persson Riddarstolpele ja hinnangule, mis Vanja FBI-koolituse lootustele kriipsu peale tõmbas.
Aga ükskõik mispidi Vanja seda ka ei vaaginud, ei suutnud ta leida ainsatki mõistlikku põhjendust, miks oleks Sebastian pidanud tahtma tema elu ära rikkuda. Ilmselt oli nii, nagu Sebastian visalt väitis: puhas juhus. Probleem oli ainult selles, et kui Vanja oli oma tööst midagi õppinud, siis oli see tõik, et elus on ruumi ainult vähestele juhustele. Kui neid liiga palju saab, muutuvad need kaudseteks tõenditeks. Võimalik saab ebausutavaks.
Sebastianiga seotud juhused olid peaaegu sealmaal. Piiri peal. Aga sellest üle ilmselt veel mitte.
Tal on Sebastiani vaja.
Ta on just praegu nii üksi.
Erik Flodin parkis auto Bergebyvägen 22 madala, lameda – ja kui tõele au anda, siis nii koleda kui ka üksluise – hoone ette, kus oli veebruarist alates tema töökoht, tuli autost välja ja hakkas peaukse poole minema. Teda nähes tõusid politseimaja ees kahel puitpingil istunud ja oodanud kolm inimest püsti. Ta tundis neid kõiki. Kaks Värmlands Folkbladi ja üks Nya Wermlands-Tidningeni kohalikust toimetusest.
Küsimusele, mida ta oskab mõrvade kohta öelda, vastas ta „mitte kui midagi”, ja lükkas välisukse lahti. Ta noogutas Kristinale ja Dennisele, kes istusid valvelauas, ja võttis oma uksekaardi, kui helises telefon. Kaarti lugejast läbi tõmmates ja valides neljakohalist koodi, mis teda politseimaja kaugematesse ruumidesse laskis, võttis ta Pia kõne vastu.
„Kas see on tõsi?” kostis tervituse asemel. Erik arvas kuulvat pisukest etteheidet, et naine pidi seda kuulma kellegi teise, mitte tema suust. „Perekond? Kas terve perekond on maha lastud?”
„Jah.”
„Kus? Kes?”
„Storbråtenist natuke edasi. Nende nimi oli Carlsten.”
„Kas te teate, kes seda tegi?”
„Meil on keegi, mitte kahtlusalune, aga… meil on üks inimene, kes seda perekonda ähvardas.”
„Kes?”
Erik isegi ei kõhelnud. Tal oli kombeks oma naisele enamikust käimasoleva uurimise üksikasjadest rääkida ja siiani ei olnud kunagi midagi välja imbunud.
„Jan Ceder.”
„Ma ei tea, kes see on.”
„Meil on temaga varem tegemist olnud, lähen kohe temaga rääkima.”
Pia ohkas sügavalt ja Erik nägi vaimusilmas, kuidas naine vallamaja teisel korrusel oma kabineti aknast Tingshusgatanil Coopi ees kasvavaid pihlakaid vaatab.
„Sellest hakatakse kirjutama,” ütles naine veel ühe mureliku ohke saatel.
„Pole nii kindel, praegu on siin ainult VF ja Nya Wermlandsi omad.” Ta ütles seda mitte sellepärast, et see tõsi oli, vaid sellepärast, et tema arvates tahtis naine seda kuulda.
Selge see, et hakatakse kirjutama.
Üsna pea tulevad neile kolmele jaoskonna ette seltsiks kolleegid Karlstadist ja konkurendid suurest Stockholmist. Arvatavasti televisioon ka. Võib-olla isegi Norrast.
„Kas sa Åmselet mäletad?” küsis Pia kuivalt ja tegi Erikule silmapilkselt selgeks, et nägi tema lohutamiskatse läbi. Erik ohkas kergelt endamisi. Muidugi mäletas ta Åmselet. Ühe perekonna kolmikmõrv surnuaias ja selle läheduses. Nad tapeti varastatud jalgratta pärast. Erik käis siis esimest aastat politseikõrgkoolis. Kõik jälgisid ajalehtedest, raadiost ja televisioonist kogu Rootsis toimuvat jahti Juha Valjakkale ja tema pruudile Maritale. „Rohkem kui kakskümmend viis aastat tagasi,” jätkas Pia Eriku kõrva ääres. „Åmselet seostatakse ikka veel sellega. Me tahame, et inimesed siia koliksid, mitte et neid siit eemale peletataks.”
Erik peatus väikeses kööginurgas, võttis kohvitassi, pani masina võrele ja vajutas cappuccino-nuppu. Järsku haaras teda tüdimus. Ta kaotas Pia suhtes
