äärmiselt valge ja puhas. Ja ta paistis Charmaini palju rohkem kartvat, kui Charmain kartis teda. Ta värises ikka veel.
«Oh, ära enam värise,» ütles Charmain. «Ma ei tee sulle haiget.»
Hulkur värises endiselt ja vaatas haledalt talle otsa.
Charmain ohkas. Ta murdis oma pirukast suure tüki ja sirutas selle Hulkuri poole. «Võta,» ütles ta. «See on selle eest, et sa siiski nälkjas ei ole.»
Hulkuri särav must nina võbeles tüki suunas. Ta vaatas Charmaini, et olla kindel, kas ta tõesti mõtles seda, ja siis, väga õrnalt ja viisakalt, võttis ta tüki suhu ja sõi selle ära. Siis ta uuris Charmaini, et kas on veel. Charmain oli võlutud tema viisakusest. Ta murdis veel ühe tüki. Ja siis veel ühe. Viimaks jagasid nad piruka vennalikult pooleks.
«See on kõik,» ütles Charmain, purusid seelikult maha raputades. «Sellest kotitäiest peab jätkuma, kuna majas ei paista rohkem toitu olevat. Nüüd näita mulle, mida järgmiseks teha, Hulkur.»
Hulkur traavis otsekohe selleni, mis paistis olevat tagauks, ja jäi sinna seisma, liputades sabatutti ja vaikselt vingudes. Charmain avas ukse – mida oli just sama raske avada kui ülejäänud kaht – ja järgnes Hulkurile välja tagaaeda, mõeldes, et temalt oodatakse kaevust vee pumpamist. Kuid Hulkur traavis kaevust mööda, üsna viletsailmelise õunapuu juurde aianurgas, kust ta kergitas oma väga lühikest jalga ja kergendas end vastu puud.
«Ah nii,» ütles Charmain. «Seda pidid tegema sina ja mitte mina. Kuigi paistab, et see ei tee puule midagi eriti head, Hulkur.»
Hulkur heitis talle pilgu ja hakkas aias edasi-tagasi traavima, asju nuusutades ja vastu mättaid jalga tõstes. Charmain nägi, et koer tundis end üsna turvaliselt. Kui selle üle mõtlema hakata, siis tema ise niisamuti. Aias oli soe, kindel tunne, nagu oleks vanaonu William selle paiga ümber kaitseloitsud seadnud. Ta seisis kaevu kõrval ja vaatas üles tara taha järsult kerkivate mägede poole. Kerge tuul puhus kõrgustest, tuues lume ja uute lillede lõhna, mis millegipärast meenutasid Charmainile haldjaid.
Ta mõtles, et kas nad olid vanaonu Williami sinna üles viinud. Ja parem, kui nad ta varsti tagasi toovad, mõtles ta. Ma lähen hulluks, kui peaksin siin rohkem kui päeva viibima!
Majanurga juures oli väike kuur. Charmain läks seda uurima, pomisedes: «Labidad, arvan, ja lillepotid ja muud asjad.» Aga kui ta oli raskelt avaneva ukse lahti sikutanud, leidis ta sealt pesurulli ja suure vasest paagi ning selle all oleva tuleaseme. Ta vahtis seda kõike, nagu vahitakse muuseumis kummalist väljapanekut, kuni talle meenus, et ta oma õues oli olnud samasugune kuur. See oli tundunud talle just sama salapärane kui seegi siin, kuna talle oli alati keelatud sinna minna, kuid ta teadis, et kord nädalas tuli punaste käte ja tumepunase näoga pesunaine ja tegi selles kuuris palju auru, millest kuidagi tulid välja puhtad riided.
Ah. Pesuköök, mõtles ta. Arvan, et kõik need pesukotid tuleb paaki panna ja tuli alla teha. Aga kuidas? Ma hakkan mõtlema, et olen elanud liiga turvalist elu.
«Kuigi väga head,» ütles ta valjusti, mõeldes pesunaise punastele kätele ja lillakale näole. Kuid see ei aita mul nõusid pesta, mõtles ta. Või vannis käia. Kas ma peaksin end selles paagis keetma? Ja kus ma magan, taeva pärast?
Jättes ukse Hulkuri jaoks lahti, läks ta tagasi sisse, kus marssis mööda kraanikausist, pesukottidest, nõusid täis lauast ja tema enda asjade kuhjast põrandal, ja tiris lahti ukse kaugemas seinas. Selle taga oli jälle umbne elutuba.
«See on lootusetu!» ütles ta. «Kus on magamistoad? Kus on vannituba?»
Vanaonu Williami väsinud hääl vastas kusagilt õhust: «Magamistubade ja vannitoa leidmiseks pööra vasakule niipea, kui avad köögiukse, mu armas. Palun andesta segadus, mis leiad.»
Charmain vaatas läbi avatud ukse seal asuvat kööki. «Oh, jah?» ütles ta. «Noh, vaatame.» Ta astus hoolikalt tagasi kööki ja sulges enda ees ukse.
Siis ta sikutas selle jälle lahti, raskustega, millest ta hakkas mõtlema kui tavalisest võitlusest, ja pööras kiiresti ukseava juurest vasakule, enne kui tal oli aega seda võimatuks pidada.
Ta leidis end koridorist, mille kaugemas osas oli avatud aken. Aknast tulev tuul oli täis mägist lumeja lillelõhna. Charmain heitis hämmastunud pilgu rohelisele aasale mäenõlval ja sinistele kaugustele, ise pöörates lähima ukse käepidet ja seda põlvega surudes.
See avanes üsna kergesti, nagu oleks seda palju kordi kasutatud. Charmain astus ettevaatlikult edasi, tundes lõhna, mis pani ta otsekohe aknast hoovava hõngu unustama. Ta seisis, nina püsti, ja nuusutas rõõmuga. See oli vanade raamatute kerge hõrk kopitusearoom. Neid oli sadu, nägi ta toas ringi vaadates. Raamatud katsid riiuleid neljal seinal, seisid virnas põrandal ja kuhjas kirjutuslaual, enamjaolt vanad, nahksete kaantega, kuigi mõned põrandal nägid välja uuemad ja värvilisemad. See oli ilmselt vanaonu Williami kabinet.
«Oooh!» ütles Charmain.
Tähele panemata, kuidas aknast võis näha eesõue hortensiaid, jäi ta uurima kirjutuslaual olevaid raamatuid. Suuri, pakse, lõhnavaid raamatud, ja mõnel neist olid metallhaagid, et neid suletuna hoida, nagu oleks neid ohtlik avada. Charmainil oli lähim juba peos, kui ta märkas kirjutuslaual väriseva käekirjaga kaetud paksu paberitükki.
«Mu armas Charmain,» luges ta ja seadis end polsterdatud toolile kirjutuslaua taha, et ülejäänut lugeda.
Mu armas Charmain,
Tänan, et nõustusid nii lahkesti mu äraolekul maja järele vaatama. Haldjad ütlevad mulle, et olen tõenäoliselt ära kaks nädalat. (Tänu taevale selle eest! mõtles Charmain.) Või äkki kuu aega, kui tekib komplikatsioone. (Oh.) Palun vabanda see segadus, mis sa siit leiad. Olen juba päris kaua haigusest vaevatud. Kuid olen kindel, et sa oled leidlik noor daam ja saad õige varsti asjadest aru. Kui sul on probleeme, olen jätnud käitumisjuhiseid, kui need tundusid vajalikud olevat. Sa pead vaid küsimuse valjusti välja ütlema ja sellele vastatakse.
Keerukamate juhtumite korral leiad selgituse kohvrist. Palun, ole lahke Hulkuri vastu, ta pole olnud minuga veel küllalt kaua, et end kindlalt tunda, ja palun tutvu kõigi raamatutega selles kabinetis, millega soovid, peale nende, mis on sellel kirjutuslaual, mille maagia on sinu jaoks enamasti liiga tugev. (Päh. Nagu ma sellest hooliksin! mõtles Charmain.) Vahepeal soovin sulle õnnelikku siinviibimist ja loodan, et saan sind üsna varsti isiklikult tänada.
Siiralt Sinu vanaonu
William Norland
«Arvan, et ta on tegelikult kaugelt sugulane,» ütles Charmain valjusti. «Ta peab olema tädi Sempronia vanaonu, ja tädi Sempronia oli abielus onu Nediga, kes on isa onu, välja arvatud et ta on nüüd surnud. Kui kahju. Hakkasin lootma, et olen pärinud midagi tema maagiaandest.»
Ja ta ütles viisakalt kuhugi õhku: «Tänan väga, vanaonu William.»
Vastust ei tulnud. Charmain mõtles: hästi, ei pidanudki tulema. See polnud küsimus. Ja ta asus avastama kirjutuslaual olevaid raamatuid. Tema käes oleva paksu raamatu pealkiri oli «Raamat tühjusest ja mitte millestki». Seepärast polnud üllatav, et kui ta selle avas, olid lehed tühjad. Kuid ta võis tunda sõrmede all iga lehekülge kuidagi nurrumas ja väänlemas varjatud maagiast. Ta pani selle üsna ruttu käest ja võttis selle asemel raamatu pealkirjaga «Teejuht astroloogiasse». See oli veidi pettumustäratav, sest koosnes enamasti diagrammidest, kus olid mustad täpilised read, paljude nelinurksete punaste märkidega, mis ulatusid mustadest ridadest välja ja moodustasid erinevaid
