ja anname teile infot niipalju kui võimalik.”
„Ja-ja-jaa!” osatas Miller pahuralt. „Mis sama hästi tähendab, et me ei saagi kunagi teada, mis siin tegelikult juhtus. Tekkivad muudkui uued linnalegendid… Tüüpilised födekad!” Ta sülitas vihaselt maha. „Head päeva, inspektorid.” Miller pööras neile selja ja kõndis oma auto juurde.
„Nojah siis,” tähendas Johansen. „See läks küll hästi… Katsu sa talle seda muidugi pahaks panna.”
Ta võttis tahvli välja ja vaatas, kas hakkab EstSofti toimikust midagi uut ja huvitavat silma. Nende teabehanke load olid veel tulemata. Sellega võis aega minna, enne kui KAPO ja Teabeameti juristid ning föderaalkohtunikud omavahel selgeks suudavad vaielda, kas ja mis ulatuses võib nende teabehanget aktsepteerida; ja kui veel Kaitse- ja Siseministeeriumi kõrged ninad protsessi sekkuvad, võib kuluda mitu päeva vaipade nühkimist ja paberite vahetamist.
Midagi huvitavat siiski leidus.
„Vaata seda!” Johansen näitas tahvlist Kivinurgale järjekordset personalifaili.
„Kes see tegelane on?” küsis Kivinurk tumedapäise mehe fotot vaadates.
„Nooremleitnant Maris Alvin…”
„Maris?” imestas Kivinurk. „See ju meesterahvas…? Või ongi sõjaväes sellised tüdrukud?”
Johansen virutas partnerile vastu õlga. „Ole vait, mühakas selline! Alvin on rahvuselt lätlane ja neil seal on igasuguseid nimesid…”
„Hea küll! Hea küll!” Kivinurk hõõrus õlga. „Jeerum! Pole vaja kohe vägivaldseks minna… Miks nii tundlik?”
„Ju mus siis on mingi vaikimisi lojaalsus ikkagi naissoost sõdurite suhtes olemas!” teatas Johansen ja osutas tahvlile: „Leitnant Alvin teenis meie kolme surnud sõduriga samas üksuses ja ka temal on märgitud viimaseks teenistuskohaks Kaitseressursside amet ja toimik on samuti salastatud. Samamoodi on ta teenistusest erru saadetud tervislikel põhjustel. Samamoodi oli ta Jämejalas. Kuid erinevalt ülejäänud kolmest sai ta poolteist aastat hiljem haiglast välja. Tsiviilis on ta lõpetanud kõrgkooliõpingud ja asutanud oma konsultatsiooniettevõtte – tegutseb siiani Tallinnas. Keskkonnamõjude hindamine ja keskkonnaalane nõustamine. Alvin & Bergman Konsultatsioonid, registreeritud Ülemiste City ärikeskuses.”
Johansen jätkas lugemist vaikselt.
„Hmmm,” tegi ta kaks hetke hiljem.
„Mis on?” küsis Kivinurk.
„Arva ära, kus ta praegu on?” küsis Johansen võidurõõmsalt paarimehele otsa vaadates.
„Kuskohas siis? Ära ütle, et surnud…”
„Ei, ei ole surnud!” raputas Johansen energiliselt pead. „Ta on sisse kirjutatud Võnnu psühhoneuroloogia kliinikusse. Need kolm surnud sõdurit – Jämejala haiglas ja siis see Maris Alvin…”
„Oot – mis mõttes!? Hullaris?” Kivinurk sirutas käe, et Johansen talle tahvli ulataks.
Johansen näitas talle toimikut, kuid hoidis tahvlit enda käes. „Poolteist kuud tagasi,” ütles ta. „Pöördus ise haiglasse ja lasi end sisse kirjutada… Naah – Henry Bergmani nime all – tead, see on üks neid asutusi, mis võtab inimesi vastu nii raviks kui „puhkamiseks”. Kui sul on piisavalt raha, siis võid lihtsalt sisse astuda ja öelda, et vajad… Noh – ma ei teagi – mida iganes… aega oma sisemise minaga parema kontakti leidmiseks? Ning et üheski ametlikus dokumendis ei peaks sinu „puhkusest” jälgegi jääma. Arvatavasti poleks me ilma Orwellita teda kunagi leidnudki… Ühesõnaga – kõik neli sõdurit on teeninud selles Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonnas, kõik neli on olnud ja Alvin on praegugi vaimuhaigla patsiendid. Kokkusattumused? Paljuvõitu nagu veidi ja isegi kui nii on, siis ikkagi väärt uurimist.”
„Kas Alvinil on siis raha?” küsis Kivinurk. „Oota – sa ütled, et Alvin?” Nüüd õngitses Kivinurk oma tahvli lagedale ja otsis süvenenult mõned minutid midagi. „Nojah siis…” pomises ta.
„Mis on?” küsis Johansen.
„See on see Alvin,” tähendas Kivinurk. „Maris Alvin on Valdis Alvini noorem poeg. Tema isa oli väidetavalt üks mõjukamaid allilma krahve, Ühiskassa liige ja mis kõik veel.”
„Jah…?” Johansen kergitas kulmu.
„Sa ei tea Alvinite suguvõsa?” imestas Kivinurk.
„Ei… ei tea,” ütles Johansen. „Ma ei ole Eesti kriminalistikaajalugu õppinud. Mäletad – ma tulin otse sõjaväest, teenistusjärgse ülemineku programmi raames? Peamised menetlustoimingute alased kursused ja eeldus oli, et ülejäänud tuleb kuidagi iseenesest juurde. Noh – tõele au andes on mul need ajaloo konspektid seniajani läbi lugemata, sest pole väga aega olnud…”
Kivinurk vangutas pead ja käivitas masina. „Eks sa siis pead sõidu ajal puudu jääva osa tasa tegema.”
„Mis mõttes?” küsis Johansen.
Kivinurk vaatas kella ja arvutas natuke mõttes. „Me peaks parasjagu õhtuks Võnnusse jõudma. Hommikul lähme ja ütleme Maris Alvinile tere ja vaatame, mis ta meile oma surnud või siis mitte nii väga surnud kamraadide kohta jutustab. Kui tal eriline jututuju peaks olema, siis võibolla räägib isegi sellest, mis nad seal Kaitseressursside ametis tegid. Ja kes on see dr Veinbaum ja mis põhjusel nad kõik neljakesti peast segi läksid ning Jämejalas lõpetasid.”
3. VÕÕRAS KOOD
(Praegu – võnnu Psühhoneuroloogia kliinik)
Ega ma tegelikult uskunud, et mind niisama minna lasti. Henry ütleb mulle selle koha tavaliselt, et ma olen parandamatu optimist, kes eelistab mõelda, et maailm on siiski ilus koht elamiseks. Arvatavasti oli minu suhtes silm kinni pigistatud peamiselt tänu mu vennale Janisele, kes oli isa surma järel võtnud üle meie pereäri. Sellega kaasnes ulatuslik mõju, mis küündis ka kaitseväe muidu nii läbitungimatute müüride vahele.
Sõjavägi oli minusse investeerinud miljoneid. Et asjad ei läinud just päris täpselt nii nagu loodeti, andis mulle lihtsalt natuke kauplemisruumi, võimaluse sõlmida kokkulepe ja minema kõndida. Aga need miljonid, eksole, ja kogu see informatsioon… Kui mitte muud, siis vähemalt hoiavad nad oma investeeringutel silma peal. Aga aastad olid möödunud, nad polnud mind tülitanud ja salamisi hingepõhjas ma lootsin, et ehk siiski… Seda valusamini torkas sealsamas hingepõhjas, kui ühel oktoobrikuisel päeval leidsin oma palati paksu klaasseina tagant kaks föderaalagenti.
„Mis võib väga vabalt tähendada, et see tulemüür, mis Janis su ümber on püstitanud, kipub vist murenema…” ümises Henry mulle vaikselt kuklasse.
Üritasin neid koikul teist külge keerates ignoreerida (Puudub igasugune alus arvata, et Janis mu külma kätte jätaks… sisendasin rohkem endale kui Henryle), kuid dr Paolin, minu raviarst vajutas mikrofoni nupule ja tema suitsetamisest kähisev hääl kraapis mu kõrvu: „Henry, sulle on külalised… Nad… ee… oleksid tänulikud, kui saaksid sinuga rääkida.”
„Kasutagu parem oma vaikimisvabaduse õigust ja jätku mind rahule!” torkas Henry.
Ikka enesekeskne, arvab, et kõik keerleb ümber tema. Võibolla on nad siin hoopis minu pärast, ah? Võibolla
