b6a07.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel: Ann Cleeves Blue Lightning Macmillan 2010 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ede Kõrgvee Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © Ann Cleeves 2010 © Tõlge eesti keelde. Lauri Vahtre, 2018 ISBN 978-9985-3-4389-0 ISBN 978-9985-3-4478-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS
Minu tarkadele, lõbusatele ja taltsutamatutele tütardele
Tänusõnad
Taas on terve hulk inimesi selle raamatu kirjutamisse oma panuse andnud ja aidanud mul mõtteselgust hoida ning mõistlikkuse piiridesse jääda. Jean Rogers ja Roger Cornwell teevad kaugelt rohkem, kui et hoiavad pilgu peal minu koduleheküljel. Julie Crisp ja Helen Guthrie kirjastusest Pan Macmillan ning Sara Menguc ja temaga koos töötavad agendid kogu maailmas tunduvad nüüd juba perekonnaliikmetena. Helen Pepper andis nõu võib-olla kõige ebameeldivama kuriteopaiga osas, mis ma talle välja olen mõelnud. Visit Shetland ja Shetland Arts pakuvad endiselt tõhusat ning heatujulist tuge ja abi. Ingrid Eunson luges käsikirja läbi, kuid kõik allesjäänud vead Fairi saare geograafia ja kommete asjus kirjutage minu, mitte tema arvele. Ehkki Põhjamajaka linnuvaatlusjaam on väljamõeldis, tahaksin tänada Holliet ja Derykit Fairi Linnuobservatooriumist külalislahkuse ja abi eest. Ootan väga, millal võin minna uut vaatlusjaama vaatama! Tim eraldas mulle ruumi ja aega, et võiksin kirjutada, ning aitas raamatule kaasa oma linnuvaatleja-kogemustega. Ja lõpuks suur tänu endise vaatlusjaama kokkade hiilgavale naiskonnale.
Esimene peatükk
Fran istus kinnisilmi. Väike lennuk vähendas järsult kõrgust, otsekui kavatseks taevast alla kukkuda, seejärel võttis korraks horisontaalasendi ja kallutas end siis nagu kunstratsutaja laadaplatsil. Ta avas silmad ja nägi ees halli kaljut. See oli nii lähedal, et ta nägi sellel valgeid linnusõnnikuviirge ja eelmise kevade pesi. All kobrutas meri. Vee kohal lendles veepiisku ja tormi-iilidest kaasa haaratud valget vahtu.
Miks lendur midagi ei tee? Ja miks Jimmy lihtsalt istub ja vaatab, kuidas me kõik surma saame?
Ta kujutles hoopi, millega lennuk kaljut tabab, väändunud metalli ja moonutatud laipu. Mitte mingit lootust ellu jääda. Ma oleksin pidanud testamendi tegema. Kes Cassie eest hoolitsema hakkab? Siis taipas ta, et on esimest korda elus mures oma füüsilise turvalisuse pärast ja et teda on haaranud arutu paanika, mis pitsitab ajusid ega lase mõelda.
Siis lennuk kerkis veidi ja möödus justkui napilt kaljuservast. Perez näitas tuttavaid orientiire: Põhjasadam, Põhjamajaka linnuvaatlusjaam, Ward Hill. Franile tundus, et lenduril on endiselt raskusi lennuki õiges asendis hoidmisega ja Perez lihtsalt loodab Frani tähelepanu maanduva lennuki ukerdamiselt ja vänderdamiselt kõrvale juhtida. Ja siis olid nad maas, veeredes vetrudes mööda maandumisrada.
Piloot Neil istus veel hetke liikumatult, käed juhtkangil. Fran mõtles, et küllap oli mees sama hirmul kui tema.
„Hästi tehtud,” lausus Perez.
„Ah, mis,” kostis Neil ja naeratas korraks. „Peame hädaabilendudeks harjutama. Aga üks hetk ma mõtlesin, et peame nina ringi keerama.” Ja ta lisas kannustavalt: „Laske nüüd jalga, teie mõlemad. Mul on siit lennukitäis külalisi ära viia ja ilmateade ütleb, et läheb halvemaks. Ma ei taha terveks nädalaks siia lõksu jääda.”
Lennuraja ääres seisis väike grupp inimesi, seljad vastu tuult, püüdes iile trotsides püsti püsida. Perezi ja Frani kotid olid juba maha tõstetud ja Neil viipas ootavatele reisijatele, et need pardale roniksid. Fran tundis, et ta väriseb. Kitsukesest kabiinist väljumise järel oli tal äkki külm hakanud, kuid ta teadis, et see on ühtlasi ka hirmu järelmõju. Lisaks närveerimine eesseisva kohtumise pärast Perezi sugulaste ja sõpradega. See koht, Fairi saar, kuulus Perezi olemusse. Siin oli ta üles kasvanud ja tema perekond oli siin elanud paljude põlvkondade jooksul. Mida nad temast arvavad?
Ta mõtles, et sellest tuleb üks vilets tööintervjuu, sest selle asemel et saabuda rahulikult, ennast valitsedes, valmis alati naeratama – tavaliselt suutis ta ära võluda enam-vähem kõik, keda tundis –, jääb temasse nüüd lennureisi hirm ja see muudab ta võdisevaks, kokutavaks hädapätakaks.
Õnneks ei olnud tal vaja kohe oma rolli täitma asuda, sest Neil oli reisijad peale võtnud ja stardiraja otsa ruleerinud, et alustada tagasilendu Tingwalli Shetlandi peasaarel. Mootorimürin oli liiga lähedal ja liiga vali, et kerget vestlust arendada. Tekkis hetkeline paus, siis kostis lühike möiratus, lennuk põrises neist mööda ja tõusis taevasse. Juba paistis ta õbluke ja väike nagu mängukann, mida tormituul pillutab. Lennumasin tegi nende pea kohal kaare ja kadus nüüd juba stabiilsemal moel põhjasuunda. Fran tundis enda ümber kollektiivset kergendust. Nähtavasti ei olnud ta lennukit varitsevaid ohte üle hinnanud. Tegemist ei olnud lõunast tulnud naisterahva hüsteeritsemisega. Siin olidki elutingimused rasked.
Teine peatükk
Jane lõikus margariini jahu sisse ja hõõrus sõrmede vahel pehmeks. Ta eelistas kuklites tegelikult võid, kuid vaatlusjaama eelarve oli kasin ja linnuvaatlejad olid lõunale tulles nii näljased, et Jane ei uskunud, et nad tähele panevad. Ta kuulas, kuidas lennuk üle lendab, ja naeratas. Sai järelikult minema. See oli hea. Pool tosinat jaamas peatunud linnufänni olid seega läinud. Vähem külastajaid tähendas vähem tööd kokale, ja teiseks see, et kui inimesed siia tormivangi jäid, siis muutusid nad pahuraks ning morniks. Jane’ile pakkus lõbu selgitada mõnele võimukale ärimehele, et tollel ei ole mingi valemiga võimalik endale lunastada ärasõidupiletit – orkaaniga ei liigu ükski lennuk ega laev, ükskõik kui palju raha kiprile või piloodile pakkuda –, ent talle ei meeldinud vaatlusjaamas maad võttev atmosfäär, kui inimesed viibisid seal vastu tahtmist, nagu merehädalised. Siis tekkis olukord, nagu oleksid nad pantvangis, ja inimesed reageerisid sellele erinevalt. Mõned muutusid loiuks ja apaatseks, teised irratsionaalselt vihaseks.
Ta lisas tainasse hapupiima. Ehkki ta küpsetas neid kakukesi iga päev ja võinuks enda arvates teha seda ka kinnisilmi, oli ta siiski kaalunud jahu ja mõõtnud piima. See oli tema moodi: hoolikalt ja täpselt. Oli veel tükk juustu, lahti pakitud ja tahtis ära kasutamist, niisiis riivis ta juustu peeneks ja segas samuti sisse. Talle torkas pähe, et kui laev homme väljuda ei saa, siis peab ta hakkama ise leiba tegema. Külmutuskapp oli peaaegu tühi. Ta vajutas taina laiali, lõikas ratasteks ja ladus niiviisi ahjupannile, et need korralikult kerkida saaksid. Ahi oli juba piisavalt kuum ja ta lükkas panni ahju. End sirgu ajades nägi ta, kuidas rohelises vihmaülikonnas kogu akna alt mööda kõndis. Vana tuletorni juurde kuuluvate majakeste seinad olid kolme jala paksused ja merevesi oli aknaklaasi soolaseks määrinud, nii et nähtavus oli piiratud, kuid Jane’i meelest pidi see olema Angela, kes on saabunud tagasi oma tiirult Heligolandi puuride juurde.
Jane töötas Fairi saare linnuvaatlusjaamas teist hooaega. Ta oli tulnud eelmisel kevadel. Mingis maaeluajakirjas oli reklaam ja ta reageeris sellele ilma pikemalt mõtlemata. Impulsiivselt. Võibolla esimene impulsiivne tegu tema elus. Järgnes midagi telefoniintervjuu taolist:
„Miks te soovite suve Fairi saarel veeta?”
Jane oli seda küsimust muidugi oodanud; ta oli inimressursside alal töötanud ja omal ajal ise lugematuid inimesi küsitlenud. Ta andis mingi ilmetu küsimust vääriva vastuse, et ta vajab katsumust ja aja mahavõttu, et oma elu eesmärgis selgusele jõuda. Lõpuks oli ju tegemist ajutise lepinguga ja ta mõistis, et inimene telefoni teises otsas on meeleheitel. Hooaeg algas juba paari nädala pärast ja kokk, kes oli juba tööle hakkamas, oli äkki peikaga Marokosse lennanud. Aus vastus oleks muidugi olnud märksa keerulisem:
Minu elukaaslanna on otsustanud, et tahab lapsi. Mul on hirm. Miks talle minust ei piisa? Arvasin, et oleme teineteist leidnud ja õnnelikud, kuid ta ütleb, et ma tüütan teda.
Otsus tulla Fairi saarele
